Uus muusikaasta on juba ammu alanud, aga kuidagi imeliku pöörde võtnud. Kultuurielu seisab, kontserdisaalid jäävad kuni teadmata ajani tühjaks, IDA raadio rullib kordusi ja kes teab, mis suvistest festivalidestki saab. Seda, kas sunnitud vaikus eetris mõjub loojatele produktiivselt või vastupidi, saame öelda alles poole aasta pärast, aga õnneks jõuti käesoleva aasta esimeste kuudega lettidele ja netiavarustesse paisata hulgaliselt head uut muusikat, mille abil nüüd keerulised ajad üle elada.

The NCY Milky Band "Our Gurus" (BMM Records)

Prantsuse kvarteti neljas album miksib kokku jazz'i, hiphop'i ja elektroonika. Tulemust nimetati vanasti trip-hop'iks, aga tegelikult on see midagi palju enamat. Vanaaegselt tänapäevane muusika, nagu keegi tabavalt märkis. Kõik albumi lood on uusversioonid bändi lemmikartistidelt (Boards Of Canada, Dorothy Ashby, Madlib jne), aga neid on moonutatud ja väänatud nõndavõrd, et minu kõrv ühtegi algallikat poleks tuvastanud, kui neid lugude nimedena poleks kasutatud.

Fila Brazilla "MMXX EP" (FBRA)

Kultusliku trip-hop duo eelmisest plaadist on möödas ei rohkem ega vähem kui 16 (!) aastat. Sellest teadmisest ei maksa ennast segada lasta, sest projekti ninamees Steve Cobby on viimastel aastatel aktiivselt tegutsenud ja muusikat väljastanud nii oma nime alt kui ka erinevates koostööprojektides. Nüüd siis üle tüki aja taas koos David McSherryga ja tulemus on igati kaasaegse kõlaga ambient'i ja house'i piiril balansseeriv soojakõlaline elektoonikaplaat.

Bullion "We Had A Good Time EP" (Deek Recordings)

Hiljuti Eestiski käinud Lissabonis pesitsev Nathan Jenkins võib uhke olla, et on saavutanud helikeele, mida ühegi teise artistiga segi ajada pole võimalik. Omal veidral viisil poppi ja eksperimentaalsemat elektroonikat kokku segav produtsent läks viimastel plaatidel oma eksperimentidega võib-olla natuke üle piirigi. Nüüd on ta tagasi pehmema helikeele juures (kuulake sedasama "We Had A Good Time" näiteks, üks selle aasta ilusam poplugu), aga oma käekiri on jäänud.

Simon Says "Epoca Blu" (Dialect Recordings)

Albumitäis muusikat plaadipoe "synth-pop/baleric" riiulist on alati väljakutse. Vähe on täispikki, mis selles žanris tervikuna esiletoomist väärivad. Enamasti muudab nende taotluslik "chill out" kuulaja närviliseks, sest vahendeid, millega opereerida, on vähevõitu - (flamenko)kitarr, mahe biit, sulnid naishääled, merekohin...

Õnneks on ka erandeid ja "Epoca Blu" on seda kindlasti. Prantsuse produtsendi-duo trump on lai silmaring (väidetavalt on tegemist põhikohaga techno DJ-dega) ja tänu sellele on plaat kuulatav nii lugude kaupa kui tervikuna.

Linkwood & Greg Foat "Linkwood & Foat" (Athens Of North)

Pianist Greg Foat pani seekord masina salvestama koos house/techno produtsendi Linkwoodiga stuudiosse sattudes. Eelnevalt rohkem jazzmuusikutega koostöid katsetanud Foat jääb seekord partneri varju, aga kuna väljaandjaks on tema koduplaadifirma Athens Of North, siis räägitakse sellest pigem kui tema kaheksandast, mitte Nick Moore'i kolmandast täispikast. Õhuline elektroonika väikse improvisatsioonimomendiga on aga kindel võiduvalem kuulaja jaoks.

Benoit B "Notes Of Love EP" (Into The Light)

Peamiselt kohalikule avaldamata kraamile spetsialiseerunud kreeklaste Into The Light plaadifirma katsetab kolmandat plaati järjest uue muusikaga. Berliini päritolu Benoit B tavapäraselt tantsulisem produktsioon on seekord rohkem nn kodutarbijale suunatud, kuigi kõik kuus lugu on oma olemuselt üsnagi erinevad. Märksõnadeks jällegi ambient, sügav elektroonika, aeglaselt pulseeruvad nu-funk rütmid ning seekord lisaks veel Vangelise ja Art Of Noise tugevad mõjutused.

Liquid Canoe "Liquid Canoe" (Growing Bin)

Kollektsionäär, produtsent, plaadifirma boss ja vinüülikaupmees Basso on elu parimas vormis. Kõikides nimetatud valdkondades on ta lati kõrgele üles ajanud, aga viimase poole aasta jooksul on just tema Growing Bin plaadifirma alt ebanormaalselt tihti kanget kraami tulema hakanud. Kindel võib olla, et kõik ilmunud uusartistide nimed on kuulajatele tundmatud, nagu ka see, et nende plaadid kõik võib ilma eelkuulamata poekorvi asetada.

Ainuke viimasel ajal ilmunud Growin Bin plaatidest, mida Bandcampist leida võib, on Liquid Canoe omanimeline. Kirja pannes tundub täiesti jabur komplekt – happelised bassid, hüpnootilised trummid-bongod, new age, maailmamuusika, klubipõrandabiidid –, aga kokku täiesti toimiv materjal diivaniga trippimiseks.

Ronald Langestraat "Apollo" (South Of North)

Natuke vanemat muusikat ka. Hollandi väikefirma South Of North on käpa peale saanud materjalile, mis väärib kuulamist ja lugu rääkimist. Tegemist on nimelt multiinstrumentalist Langestraati kontsertsalvestustega ühe Amsterdami hotelli fuajeest, kus ta viis aastat järjest viiel õhtul nädalas üles astus (1986. kuni 1991. aastani).

Kui tihti juhtub, et taoliste uusväljalasete lugu on tugevam kui materjal ise, siis seekord see nii pole. Vaieldamatult talendikas muusik segab maitsekalt poppi ja jazz'i, pikad instumentaalsoolod vahelduvad kõigile popistandarditele vastavate vokaalpartiidega. Ja mis kõige üllatavam, miski ei reeda, et tegemist on otse fuajees sissemängutud materjaliga. Ei saagi aru, kas siin on hilisemad järeltöötlejad teinud imet või kõlaski juba algmaterjal puhtalt ja soojalt, nagu peab.

VA "Claremont Editions 01" (Claremont56)

Lõpetuseks kaks kogumikku ka. Omas rahulikus rütmis juba üle 12 aasta Londonis tegutsenud Claremont56 plaadifirma on topeltvinüülile kogunud oma artistide viimase aja loomingu paremiku. Kui tavaliselt koondatakse taolistele kogumikplaatidele parimad palad, et samade lugude eest veelkord raha sisse kasseerida, siis käsitööplaadifirma nagu Claremont56 puhul see nii pole. Kõik lood ja edit'id on spetsiaalselt kogumiku jaoks loodud ja vastavad nagu ikka selle firma kaubamärgi - baleaarilise suurlinnamuusika - kõrgeimatele normidele.

VA "INTENTA Experimental & Electronic Music from Switzerland 1981-93" (Bongo Joe)

Kõige viimaseks midagi väga spetsi ehk kaheksakümnendate põrandaaluse elektroonilise muusika kogumik Šveitsist! Vaevalt, et on muidugi palju inimesi, kes oleksid kursis tolleaegse (või ka praeguse) mainstream-elektroonikagagi, tuleb siiski Bongo Joe plaadifirma avantüüri igati kiita. Kuigi plaadi tutvustuses käivad läbi ähvardavad märksõnad nagu avant-garde ja experimental, siis on tegemist ikkagi sujuva ja ühtlaselt kulgeva plaadiga, mis hõljub kuskil elektroonilise popi ja krautrock'i vahepeal, kuhu on lisatud natukene ajastule ja maanurgale omaseid õudusfilmilikke vokaale ja spoken word'i.