Valner Valme plaadisoovitused. Kuldrenett 2019 ({{commentsTotal}})

Jenny Hval
Jenny Hval Autor/allikas: FB

Plaate ja plaadikesi suve teisest poolest ja sügise esimesest. Värvidest leidub siin ohtralt kollast ja punast, aga ka rohelist, samuti joonistub taevalaotusele mõni pastelne vikerkaar.

Valik muusikat, millest mõndagi võiks tuntum olla, aga iga lugeja-kuulaja, kes siit mõne õuna nopib, on võitja.

27 virtuaalset helikastikest siin:

ANTHONY NAPLES - Fog FM (ANS)

New Yorki produtsent on oma muusikukarjääri jooksul kõrva paistnud sellega, et ta küll tunneb erinevaid stiile ja nende piire, aga ta sulatab techno, house'i, ambiendi, chillout'i, igasugu miami ja briti basside piirid maitsekalt plastiliseks oma käekirjaga muusikaks, nii et on tema plaatidel mõnikord rõhk tantsulisemal, vahel voogavamal poolel, aga kütkestav ja nõiduslik on ta saund alati. Eelmise aasta lõpus ilmunud õhulisele ja kaunile kujuteldava kamina esisele muusikale "Take Me With You" järgnes tänavu suvel "Fog FM", kus konkreetsed rütmid vahelduvad imeliste hõllandustega. Eriti uhkelt võngub nimilugu. 

ANTWOOD - Delphi (Planet Mu)

Canada helikunstnik Tristan Douglas teeb eksperimentaalset ja kontseptuaalset (nagu nimestki arvata, minnakse mõttes Vana-Kreekasse) uus-IDMi, mille lihvitumad servad libisevad kõrvus nagu ulmepop (SOPHIE on ilmselt hingesugulane), radikaalsemad hetked aga kulmineeruvad raginate ja vilgaste biitide crescendo'deks. Tristanil on aga maitset: kus iganes tundub paljuks minevat, seal pöördub ta minimalistlike vormimängude poole ning ei pelga ka vahel sekundiks pausinuppu vajutada. Grandioosne, hull ja kaunis plaat. "Club Dread" ja nimilugu vähemalt võiksid võimaluse saada. 

BALTRA - Ted (Baltra)

Newyorklane Michael Baltra tuleb lo-fi house'ist, aga tänaseks on see skene jäänud rohkem stardipakuks, kust paljud elektroonikavisionäärid on asunud tegema mahlakat ja sütitavat elektroonikat, paljud lähenevad üha enam popile (DJ Seinfeld, Ross From Friends). Baltra teeb eeltoodutega võrreldes siiski nurgatagust friigikõla, aga ülimalt mitmekesiselt ja iseloomukalt. Näiteks "Ahead Of Time" koos Park Hye Jiniga on nakkav hip-house-pop, aga "This Is The Last Time, I Promise" mõnusalt ogara vokaalsämpliga electro-prõmmija, tegelikult pole kumbki kumbki, sest need on siiski Baltra huumorimeel, kastist väljas lookirjutus ning nõtked, pehmed, ehkki lihtsad saundid, mis teevad plaadi. 

Bullets no 3 (Porridge Bullet)

Neuronphase pakub seekord kaks topsikest breakbeat'i, kus ühes loos on süntpopi kiht, teises aga hoopis breakbeat jungle'i lisandid. Madis Puuraid teeb funky't ambienti - kah mitte argiheli. Ungarlane AIWA mullitab kosmosebasside otsas, RuutuPoiss sooritab aga viisaka elektroonilise sõidu, kus kerged sündid jaksavad kanda päris raskeid sõtkuvaid tümisevaid basse. Sellised kuulid siis kolmandal korral.

Kuulake katkendeid. 

CAIN - High Call EP (Fine Grains)

Hollandi elektroonik ja plaadifirma Fine Grains liider Cain pani kokku sütitava põimiku kirevatest rütmidest, hallutsinogeensetest vokaalikatketest ja kummituslikest meloodiatest. Futuristliku bassimuusika ere näide. Eriti meeleolukas on nimilugu, millest lõpus ka Jun Kamoda happeline poptrance remiks. Ja poptrance on siin hea asi. 

COMPLETE WALKTHRU - Scrolls (Numbers)

Ameeriklane Max McFerren ehk Complete Walkthru on moodsa chillout'i meister, ehkki tema chill on koelt ja loomult sageli üpris rahutu, aga see-eest põnev ja eksootiline ning ka kruttivamates palades hoiavad lahket, avatud atmosfääri soojad leebed saundid. Värske album on kirev pillerkaar funkide bassikäikude, mõnusalt moonutatud luupivate inimhäälitsustega või neid matkivate süntidega ja päris leidlike produktsiooninippidega, kindlasti kahe aasta pärast hinnatud pop-produtsent kahjuks. "Lean In" ja "NYC" on silmused, kus tahaks kõlkuda kauem kui kolm minutit.  

DJERRO - Trek-Trak (Eesti Pops)

Minul ratast pole, käin jala või ühistranspordiga, seega kuulanud seda jalgrattaoopust peamiselt kontoris, aga kas pole mitte kõige nõmedam asi trükkimine, pidev klahvidele vajutamine ja seda monotoonset kramplikku tegevust aitab see sportlik plaat samuti palju sportlikumaks ja gruuvimaks muuta. Rütm, bass ja lihtne meloodiajupike, ega siin muud ei ole, aga mis peakski olema, kui nende kombinatsioon on nii fantaasiarikas, et mõtled ise veel mingeid jubinaid juurde. Electro tuleb põrgeldes! 

808 STATE - Transmission Suite (808 State)

Mingi hetkeni tundus The Smithsi kokkutulek sama reaalne kui 808 State'i oma, ent briti techno-veteranid Graham Massey ja Andy Barker võtsid end kokku. Tõsi, enam pole grupis Gerald Simpsonit, kes tegutseb juba 22 aastat üksi nime all A Guy Called Gerald ega Martin Price'i, kelle plaadipoes tüübid kokku said, aga alles on 808 State'i ulakas Manchesteri käekiri ning huumorimeel: muidugi ei tee nad mingit naljamuusikat, aga lihtsalt ilma naljasooneta muusikult kukub välja mingi kuiv puru, mitte mahlane saund. Ja kuulake vaid lugu "Tokyo, Tokyo". See mässib endasse ja on üsna punk. Album "Transmission Suite" ilmub 11. oktoobril, sellele eelnes EP "Initial Granada Report". 

EQUIKNOXX - Eternal Children (Equiknoxx)

Jamaica neo-dancehall'i trupp tegi selle suve popplaadi, aga kogu maailm ei tea seda. Lood nagu "Brooklyn", "Manchester" ja "Good Sandra" vangistavad kuulaja ning süstivad optimismi kliima- ja poliitilise katastroofi veerel seisvasse maailma. Equiknoxxi saundid ja produktsioon on nende kolmandal albumil seejuures endiselt pigem eksperimentaalsed; napid, ent jõulised, aga selliseid lööklaule pole nad varem küpsetanud. 

FIRE-TOOLZ - Field Whispers (Into The Crystal Palace) (Orange Milk)

 

Chicago produtsent ja mitmekülgne muusik Angel Marcloid ehk Fire-Toolz kuulub uuekooli vaporwave'i voolu, mille kohta ma ütleks pigem progepop digiajastul. Vaporwave on viimastel aastatel kippunud omaenda aurudesse lämbuma, aga appi on tulnud Nonlocal Forecast, Toad Computers, Fire-Toolz jt, kes on andnud skeenele uut värskust ja mängulisust. "Field Whispersis" on olemas need nimetatud stiili defineerivad 80ndate kilisevad ning mahehevikitarridega duelleerivad kitarrid ja tagurpidibiidid, aga leidub ka enam konkreetsemat lookirjutust ja õhku: mis paiguti hõljub lausa ambientlike maastike kohal, ning mõnest mutiurust pistab pea välja hoopis metal-kriiskaja, sobides paletile loomulikult nagu valatult.

JENNY HVAL - The Practice Of Love (Sacferd Bones)

 

Kui maalikunsti kontekstis öeldakse, et sa pead suutma maalida kvaliteetseid maastikumaale, selleks, et hakata tegema abstraktsionismi, siis popmuusikas on see tihti vastupidi. Uued ja hullud saundid saabuvad peateepoppi sageli põranda alt ning mitmed avangardistid on pärast pöörasemaid katsetusi maandunud popmuusikasse: nii on see norra alternatiivpoppari Jenny Hvaliga, kes on loonud kontseptuaalseid ja kompromissituid albumeid, tegi nüüd aga 80ndate laadis süntpopialbumi. Omamoodi kontseptuaalne ja kompromissitu on muidugi seegi ja kõlab põnevamalt kui riiulilt "80ndate laadis uus süntpop" otsija arvata võiks. 

KLEIN - Lifetime (ijn inc.)

 

Musique concrète ja leidhelid väljendavad Londoni neiu debüütalbumil läbielatud lugusid, muidugi peaaegu sõnadeta ning kõlalisi konventsioone vältides. Vahel on värskendav, kui keegi lausa vastandab end popmuusikale ning ei lähe seejuures raskeltkuulatava esoteerika rada, vaid loob oma helikeele. Viiteid võib leida 20. sajandi teise poole suurtele minimalistidele ja 90ndate teravamast triphopist (mitte kohvilauapopist) tuntud sämpledeelikale, aga Kleini looming on omalaadne, salapärane ja hästi komponeeritud: noortel avangardistidel teinekord esinevaid piinlikke ülepakkumisi ei kosta. Kutsuge Jazzkaarele!

LIIS RING - Woolgathering (Õunaviks)

 

Liis Ring teeb laias laastus folktroonikat, aga see on kulunud mõiste ja ütleb vähe tema õhulise, isikupärase käekirja kohta, mis on "Woolgatheringile" kokku pununud pigem hüpnootilise õhtujutu. Kaunis hõllanduslik produktsioon, unistuslikud meloodiad ja helisev laul toovad paratamatult meelde Julia Holteri, ka kummaliste lugude jutustamise kihk meenutab Liisi Milwaukee kolleegi.

2014. aastal ilmus Liisi esimene täispikk album "Fables of a Faraway Land" sooloartistina cirkli nime all, uus plaat on samm selgema saundi, aga salapärasema mõju poole.

LOST SOULS OF SATURN - Lost Souls Of Saturn (R&S)

 

Peasaali-techno DJ Seth Troxler tahtis vahelduseks sirgele rütmile ning võttis kampa saundispetsi, heliinseneri ja remiksija Phil Moffa, kes ka ise oma, The Butcha ja muude nimede all muusikat loonud. Lost Souls Of Saturn on mastaapne ja kosmiline teos, kus jälgi varasest The Orbist, Future Sound Of Londoni ebamaist hõngu, vanade ulmefilmide õhustikku ja suisa visuaalsetena silme ette kerkivaid galaktilisi visioone: kuttidel on need nägemused ka endal tekkinud, sest tegemist on multimeedia-kunstiprojektiga, millel vinged videod ja kontserdid, millele olen neti vahendusel pilku peale visanud, aga album pelgalt muusikaga on isegi ehedam: turgutab igaühe enda fantaasiat.

LUUREL VARAS - New World (Crash Symbols)

 

Tallinna Uue Maailma linnaosast inspireeritud instrumentaalset hiphoppi viljakalt, aga chillilt produtsendilt. Lo-fi hiphop on ju selle heli ja artisti lähtepakuks, aga üha enam laiendab Varas värvigammat ja uuel albumil kostab retrolikku ulmepoppi, plinkivat lo-fi-house'i, DJ Pythoni stiilis neo-reggaeton'i (täiesti niitev lugu "Seljaga"!), näpuotsaga laundži-techno't ja intellektuaalrocki kitarre, kõike aga ikka uimastavas kassetisaundis. Minge linnaliinibussi, sõitke kõige kaugemasse peatusse, vaadake aknast välja, pange see muusika klappes pähe. Head reisi!

Manara International Presents The Ultimate Spice Mix (Night Slugs)

 

Pakistani päritolu briti DJ ja produtsent Manara kutsus kampa sõbrad Night Slugsi, Hyperdubi, Club Chai ja Nguzunguzu plaadifirmadest ning pani kokku sellise vürtsimiksi, kus Bollywoodi lood ja sämplid ujuvad briti moodsaima elektroonika nakatavas sulbis ja see on tõesti särtsakas nuudel! Eriti käivitavad Ikonika, NA DJ ja Khayote ulmelised käsitlused klassikalisest india popist. Eliksiir kaamose vastu.

NINA KRAVIZ - Stranno Stranno Neobjatno EP (Trip)

Venelanna Nina Kraviz on techno-maailma üks säravamaid tähti viimastel aastatel ja helgib ta kaugele sellepärast, et on üsna radikaalse, isegi punksuhtumisega: kui üks, klubisõbralikum osa techno'st on alati moondumas liiga funktsionaalseks, liiga sirge viigiga ruumitäiteks, siis mida teeb Nina? Ta on veel funktsionaalsem, kohati veel sirgema rütmiga, aga seejuures raju, lõbus ja huligaanne, et tantsiv mass ei muutuks masinaks. Selle EP nimilugu ei lase lahti kodus, käies või kontoris ja Kraviz väärib laiemalt kiitust plaadifirma Trip (Tрип) tegevuse eest, kust tuleb täiesti hulle lugusid ja albumeid. Kraviz ja ko moodustavad ühe priske ja pakatava refresh-nupu tantsumuusikaskenedes. 

OCTO OCTA - Resonant Body (T4T LUV NRG)

Põrandaaluse house'i üks ulakama joonega produtsente, nägusast noormehest kenaks nooreks naiseks sirgunud (hea kolleegi Tanel Matsalu sõnastus) Octo Octa on üks neist paljudest noortest elektroonikutest, keda on vaimustanud 1990ndate Orbitali grandioossed, lennukaid kihte moodustavad ja omakorda üle nende kihtide rulluvad helimustrid. Lisaks on siin 90ndate house'i ja 1980ndate lõpu reivi tonte, aga see ei kõla nostalgiliselt ega taaskäideldult, vaid 1990ndad on Octo Octale materjaliks, millest ta ehitab täitsa kobeda, isikupärase ja värske värviga maja. 

PLAID - Polymer (Warp)

Inglise intellektuaal-techno veteranid Plaid on juba sestpeale, kui nad The Black Dogi rivistusse kuulusid, treinud muusikat, on ühtaegu pastoraalne ja ulmeline. Tõsi, viimasel kümnel aastal on nende albumid kuulmismälus ühtlaseks ludinaks muutunud. Andy Turner ja Ed Handley viimatine tõeliselt hea, innustav ja sädelev album on aastast 2001: "Double Figure". Ja nüüd siis "Polymer", mis on loominguline plahvatus: ülimalt füüsiline, vastupandamatu "rütmigrupp" ning keerlevad, endasse tõmbavad meloodiajupid. Mõnes palas leidub isegi utoopilist pop-potentsiaali.

PTU - Am I Who I Am (Trip)

Siin Nina Kravizi plaadifirmabossitöö üks veidramaid vilju: vene duo Alina Izolenta ja Kamil Ea tuline ja vaheldusrikas uus-IDM, kus sugemeid tech-house'ist (ma arvan, et nad on kuulanud Layo & Bushwacka oivalist albumit "Night Works"), päris trance'ist, Future Sound Of Londonist ja samas ka EDM-i värskemast ja loovamast otsast. Tripp missugune. 

DJ PYTHON - Derretirse EP (Dekmantel)

 

Reggaeton'i uuendaja DJ Python teeb deep reggaeton'i, ja kui ta alustas üsna ambientlike ning häguste kõladega, siis aina veenvamaks, klaarimaks ja konkreetsemaks ta muutub, millele on keeruline vastu vaielda, kui tema pehme puude on samal ajal säilinud. Kunagisele (nullindate) Miami latiinolinnaosade saundile on Python lisanud kosmilise mõõtme ja muidugi maitseka annuse techno't. 

rROXYMORE - Face To Phase (Don't Be Afraid) 

Berliini kolinud prantslanna varbad on UK bassis, aga ta ise keeldub end määratlemast, öeldes näiteks et techno on aegunud mõiste ja tema teeb vaba lähenemisega elektroonilist kuulamismuusikat. Kitsa määratlemise mõttetust tõestab ilus debüütalbum, kus toimub vähe, aga ainult põnevaid liikumisi: näiteks lugu "Passages" stardib nõtke, hõreda breikbiidiga, aga melanhoolsed sündilained tulevad peale, samal ajal süvenevad bassid kereläbivateks võngeteks. "Face To Phase" kujutab endast moodsat linnaruumi, kus on õhku, detaile ja hoolimist vastandina anonüümsele betoonmassiivile ning düstoopilistele maastikele. Tume, aga sõbralik album.

SANTA MUERTE - Diluvio (Maja)

 

Mehhiko andergraundi via Houston, Texas. Perreo, reggaeton, kohalik grime ja drill. Midagi ähvardavat on selles (juba nimi ja plaadiümbris ja getoteema), aga see on neetult kaasatõmbav atmosfäär. Töödeldud, luupivad vokaalid, huugavad välisalvestuste sämplid, plinkiv arvutimängurokenroll käib kõik asja juurde ja moodustab hingava, ehkki parajalt apokalüptilise helikoe. Hullutav.

SHADOWAX - Nikolai Reptile EP (Trip)

 

Veel Kravizi kompanii reise peeglitagusele maale. Shadowax on Mirabella Karyanova ja selleks, et raju mini-techno oleks lööv, aga huvitav, viskab ta patta poppi, täiesti sõgedaid vokaale ja jõulisi saunde ning see kõik sünnib parajas punkproduktsioonis. Aga artisti nägemus on samas nii kirgas, et mingist amatöörlikust jampsimisest pole ka juttu.   

SELTSKOND PARGIS - 6 pala öisest pealinnast

Vaikne kena soulhop Eestist. Seltskond Pargis on peamiselt produtsent Luurel Varas ja ansamblist Ouu tuntud Hyrr Innokent Vainola. "6 pala" ei kõla ei liigu moevooludes, vaid pigem omasoodu: bändikõlaga rütmipark ripub südaöiste sündipartiide küljes, õrn, unistav vokaal ujub sügavate basside vahus, see on ühtaegu uimastav ja vitaalne helipilt. Võibolla The Internet kargab pähe, kindlasti ka Brainfeederi soulimad hetked (Salami Rose Joe Louis), aga tegelikult on selle heli nimi Tallinn. Jalutage pimedas Põhja-Tallinnas ja jõuategi sellisesse kujuteldavasse pisikesse parki, kust tramm suhiseb vaikselt läbi ja puude otsas on hõõguvad kassid.  

ZAMILSKA - Uncovered (Untuned)

 

Poolatar Zamilska vaimustub black metal'ist, mürast ja sound art'ist, aga tema debüütalbum on tegelikult nõtke ja mahlakas industriaalpop: pop muidugi tinglikult, kuna album kogu oma obskuursuses koosneb tegelikult kindla ja klassikalise struktuuriga lugudest, lihtsalt refrääni kohal on manav ärakrutitud sosin või korduma pandud huiked, sillaks näiteks eriti priske bassi-vobin ning need käigud siin on kaevanduskäigud, õõnestades kuulaja jalgealust, kuni ta kukubki sinna süngesse, aga ometi peibutavasse imemaailma, mida loob helikunstnik Zamilska. 

ZONAL - Wrecked (Relapse)

 

Album "Wrecked" tuleb küll alles 25. oktoobril, aga eelmaitset annavad esimesed singlid. See on pöörane tandem. Justin Broadrick, Godfleshi, Jesu ja JK Fleshi hiilguses ja Kevin Martin, kes on teinud äärmiselt mitmekesiseid koostöid metal'ist punk-dancehall'ini, aga eelkõige tuntud The Bugina ja osana King Midas Soundist, punuvad sel albumil ühe miinikese dub'ist, drone'ist, industriaalist ja maailmalõpuambiendist, tundub. Oi jumal küll.



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: