Julie Byrne "Not Even Happiness" (Basin Rock)

Igal nädalal ilmub üks-kaks kitarril plõnniva singer-songerwriteri albumit, mis saavad lääne muusikakriitikas ühehäälse ülistuse osaliseks, olles seejuures hämmastavalt igavad. Olgu see siis tüütult emotsionaalne Mount Eerie, lausa häiriv Father John Misty või suvaline Laura Marling, samavõrd haigutama ajavad kõik. Aga Julie Byrne kuidagi mõjub, ta nagu istub su õla peal ja laulab vaikselt kõrva. Aus ja enesekindel muusika, mis ei pea end kuidagi tõestama. Lihtne ja ilus, suvel saab Flow festivalil laivis ka näha.

Kuula siit.

Sumra "Laniakea" (Mick Pedaja)

Eesti muusika üllatus. Kui Mick Pedaja eelmine plaat "Hingake/Breathe" oli täie jõuga atmosfääriline, muusika loodud uduse rabajärve ääres tantsimiseks, siis uus projekt Sumra tuli nagu välk selgest taevast. Juurde on kasvanud kõik need aspektid, mis toonasel plaadil justkui puudu tundusid olevat, rütmid kehtsetavad end nüüd rohkem, Pedaja inglivokaal on enam meloodiate vahele põimunud ja kogu helidemeri on universaalsem. "Laniakea" sobib klubisse, see on hingelt tantsumuusika, aga atmosfääri ja õhku jagub ka niisama tšillimiseks-unelemiseks.

Kuula siit.

The xx "I See You" (Young Turks)

On meeldiv jälgida, kuidas üks bänd kasvab lugu-loo ja album-albumi järel aina suuremaks. Tihti tähendab see rahanumbri või kuulsuse kasvamist, The xx aga on vaikselt liikunud täiskasvanuks saamise poole. Kolmanda plaadiga "I See You" on nad sellele juba üsna lähedal, selja taha jääb eneseotsing ja nooruslik naivism, rohkem on teadlikku žanrilist katsetamist, täpset komponeerimist ja super laulukirjutust. Plaat, mis tantsulisematel hetkedel on heaks kaaslaseks suviste ilusate ilmadega, aga kui taevast sajab pussnuge ja puhub marutuul, siis leidub mõndagi ka tubaseks nukrutsemiseks. Augusti lõpus tuleb ka elusuuruses koju kätte, Tallinna lauluväljakule.

Kuula siit.

Dauwd "Theory of Colours" (Technicolor)

Maksimalistliku tantsumuusika ajastul, kui inimeste liikuma saamiseks on vaja aina enam pauku, mürtsu, bassi, tuld ja plahvatusi, on tore näha selliseid rahulikke ja täiesti pretensioonituid tüüpe nagu Dauwd. "Theory of Love" on seitsme loo jagu maitsekalt minimalistlikku house'i, kus ei toimu palju ja ega peagi toimuma. Kõik on täpne ja doseeritud parajalt. Selge õhustikutunnetuse poolest meenutab Leon Vynehalli, kuid Dauwdi tantsumuusikas on rohkem ruumi ja vabadust. Lihtsuses peitub võlu.

Kuula siit.

Slowdive "Slowdive" (Dead Oceans)

Kes oleks uskunud, et 2017. aastal võib Slowdive tulla ja platsi puhtaks lüüa? Ilmselt eriti keegi, aga niivõrd päikselist ja haaravat shoegaze'i pole ammu kuulda olnud, sel aastal ilmunud Ride'i uus plaat "Weather Diaries" jääb kaugele maha. Uus Slowdive kõlab ajastuüleselt, see on hästi kujundatud retro tehtud moodsate vahenditega, asetudes auväärsele kohale "Souvlaki" kõrval. "Star Roving" on kahtlemata ka aasta parimaid poplugusid, imestan lausa, et seda kommertsraadiojaamades veel ei mängita...

Kuula siit.

Jlin "Black Origami" (Planet Mu)

Footwork kui žanr on olnud mingis mõttes iseenda suurim vaenlane. Kanepiuimas vokaalsämplingust ja suhteliselt igavast struktuurist on parima suutnud välja pigistada vaid vähesed, tuntuim kindlasti DJ Rashad, viimasest ajast ka näiteks DJ Orange Julius. Aga siis tuli Jlin, kes näitab enda uue plaadiga "Black Origami", et kõiki neid reegleid ja loogikaid, millel footwork põhineb, on varem alakasutatud. Ta topib lood täis kümneid erinevaid trumme, müdistab ja möllab täiesti hoomamatult ja loob hüsteerilise ja kakofooniast tulvil tantsumaailma. Kui tundub hirmutav, siis proovige ikka, Jlin kisub sinna maailma sisse ja ei lase enne lõppu lahti.

Kuula siit.

Sampha "Process" (Young Turks)

Popalbumi kvintessents. Sampha näitab oma ainulaadse hääle ja sulni laulukirjutusega, millistesse kõrgustesse võib popmuusika tõusta. "Process" on hõrk delikatess, kus on koos jazz, RnB, hip-hop, yacht-rock, mis iganes kõik veel. Kogu selle täpsuse ja väljapeetuse juures on Sampha esimene kauamängiv aga üllatavalt kodune, ta ei pea end kuulajast intelligentsemaks, pigem istub kõrvale ja võtab ühe õlle. Moodne must muusika, selline nagu ta parimal kujul kogu aeg olla võiks.

Kuula siit.

12EEK Monkey "Xibalba Spa" (Legendaarne)

Vaatamata sellele, et Eesti hip-hopis toimub pidevalt midagi, siis artistlikult säravaid albumeid näeb harva, enamasti on lihtsalt tühi müdistamine ja igav kaklemine. Genka ja Põhjamaade Hirm, kelle loominguline käekiri tundub esmapilgul pigem erinev, tulid kokku ja panid maailma põlema. Nad sünteesisid maailmamuusika futu-hopiks, kus roojajõed voolavad ja apokalüpsis laastab maad, see on lüüriliselt põnev ja muusikaliselt võimas rännak hävineva maailma keskel. "Xibalba Spa" on tõestus, et ka kodumaises hip-hopis saab veel suuri asju ära teha.

Kuula siit.

Mr. Mitch "Devout" (Planet Mu)

Sel aastal on grime'is päris palju asju toimunud - Stormzy tegi hea plaadi, Wiley mitte nii hea plaadi, Lady Leshurr möllab täie hooga, Dizzee Rascal hakkab tagasi tulema -, aga neist kõigist tähelepanuväärsem on Mr. Mitch oma uue kauamängivaga. Ta peseb maha Briti räpi vihase tulistamise ja lammutavad rütmid, on isegi raske uskuda, et see on grime, kuid seal on olemas sama tunnetus, lihtsalt õhulisel, pehmel ja isegi kosmilisel kujul. Muusika suveöiseks seiklemiseks, mille kliinilisus ja steriilsus annab piisavalt ruumi ka omadeks mõteteks.

Kuula siit.

DJ Sports "Modern Species" (Firecracker)

Jungle kaotas suurema tähtsuse juba üheksakümnendatel, kuid järellainetustena jõuab seda pinnale praeguseni. Parim näide, kuidas jungle elus püsida võiks, on Taani produtsent DJ Sports plaadiga "Modern Species". Närvilised trummid ja jahedad rütmid on eksinud uuesti linnadžunglisse ära, aga see on palju puhtam ja ilusam kui toona. Päikseline deep house, retrosündid ja vaiksematel hetkedel isegi ambient peidavad selle muusika vati sisse, kust tantsulisus ja pinevus pääseb esile täpselt parajal määral. Hea moodus, kuidas oma peas tantsupidu korraldada.

Kuula siit.

Mac DeMarco "This Old Dog" (Captured Tracks)

Muusika, mida Mac DeMarco teeb, ei saaks sündida Eestis. Siin on suur osa aastast selleks lihtsalt liiga kehv ilm, vihma ladistab, kõle tuul puhub ja temperatuurinumbritel on miinusmärk ees. "This Old Dog", DeMarco järjekordne plaaditäis mõnulemisemuusikat, on sündinud varvaste merre pistmisest, soojadest suveõhtutest ja külma õlle joomisest terrassil, õdusast nautlemisest ja suvisest käegalöömisest, kõigest sellest, millest me siinmail unistada võime. Kui puhkuse ajal on ilmad kehvad, siis pange "This Old Dog" käima ja saab kogemuse kätte. Ilus muusika, mis meeldiks ilmselt isegi mu vanaemale.

Kuula siit.

Run the Jewels "RTJ3" (Run the Jewels)

Mingis mõttes on Run the Jewelsi kolmas plaat (ning tegelikult samamoodi ka iga eelmine) nagu rämpstoit. Kiire nauding, fun otse veeni, kus El-P tulistab biitidega sulle kõhtu ja sõnalaviin seal peal ei leevenda muusikalist jõulisust. Nad ei eksperimenteeri, RTJ eesmärk pole olla digiräpp ega alternatiiv, Killer Mike ja El-P teevad selgelt seda, mida neilt oodatakse, ja teevad seda hästi. Vihased, ropud ja vastupandamatult kaasakisuvad, kui ei usu, pange "RTJ3" peale, tõstke rusikad õhku ja karjuge kaasa. Vahel võib lihtsalt lõbus ka olla.

Kuula siit.

Nite Jewel "Real High" (Gloriette)

Kuidas võiks kõlada üheksakümnendate RnB, kui seda teha moodsa elektrooniga vaimus, säilitades samas kõlapildis tolle aja kitši ja pompoossuse? Enne Nite Jeweli uut plaati ei oleks ma osanud sellist küsimust küsida ega isegi mõelda, et võiksin midagi seesugust tahta, nüüd ma aga tean. "Real High" on pisut purjus ja laisk muusika, Ramona Gonzalez laulab nii, nagu ta ei viitsiks suud lahti teha ning tal oleks üldse tegelikult täiesti suva. Ja ega muusika palju erksam pole, süntekad ja trummid on paksud ja venivad, veeredes lihtsalt vaikselt läbi lugude. Muusika mõttetuks logelemiseks.

Kuula siit.

Estrada Orchestra "Jazzbeatjäätis" (Stereophonk)

See, mida Frotee plaadifirma teeb, on tänuväärne - kaevata sügavatest raadioarhiividest välja tolmukorra alla peitunud Eesti estraadivaramut, mille inimesed tänaseks täielikult unustanud on. Vana meenutamine on tore, aga sama häid asju tehakse ka praegu. Meil on Estrada Orchestra, noor ja energiat täis ansambel, kelle esimene omanimeline plaat oli ehk veidi staatiline ja jäik, kuid kes "Jazzbeatjäätisega" tõestavad end parimast võimalikust küljest. Viis lugu täis meeldivat nostalgiat, mahedat atmosfääri ja rütmikat jazz-funki, mis ei jää kaugeltki alla Radarile või Eesti Raadio estraadiorkestrile.

Kuula siit.

Jacques Greene "Feel Infinite" (LuckyMe)

Öömuusika. Jacques Greene, kes juba aastaid singlite ja EP-dega silma paistnud, jõudis alles nüüd debüütalbumini, mis ei kannata päevavalgust. "Feel Infinite" paigutub peokeskkonda, valju muusika, purjus inimeste ja nende ihade keskele, kuid Greene ei tunne end selles maailmas mugavalt. Tema muusikast paistab ebamugavust ja üksildust, joviaalsus ja nihilism mõjuvad talle klaustrofoobselt. Külmad vokaalid ja kuivad süntesaatorid asetavad ta teiste moodsate elektroonikute nagu Lapalux, Jamie xx ja George Fitzgerald kõrvale, näidates, et tantsumuusikas ei pea esiplaanil olema vaid funktsionaalsus ja kehalisus. Tugev tervikalbum.

Kuula siit.

Kendrick Lamar "DAMN." (Top Dawg)

Isegi ajastul, kui Future, Migos, Lil Yachty ja Young Thug rokivad edetabelites ja lükkavad hip-hopi piire aina perverssemas suunas, on Kendrick Lamar kuningas. Tema värske album "DAMN." on lõdva randmega tehtud, seal ei ole pinget ja raskust, Lamar ei ürita midagi tõestada, sest ega tal polegi tarvis. Erinevalt eelmisest kauamängivast "To Pimp a Butterfly", kus olid suured jazzinstrumentatsioonid ja täpsed seaded, kuuleb uuel plaadil nõtket musta popmuusikat, mis ei sea end kuidagi hip-hopi raamistikku, olles seeläbi vabam kui kunagi varem. Lamar lihtsalt tuleb ja teeb, huvitav, kaua ta jaksab? Ja kurat, isegi U2 kõlab siin plaadil üle paarikümne aasta hästi.

Kuula siit.

Prince "Purple Rain (Reissue)" (Warner Bros)

Tegelikult ei peaks siia selgituseks midagi rohkem kirjutama. Popmuusika ajaloo üks olulisemaid plaate tuli pärast Prince'i lahkumist uuesti välja, kuid ega see pole ka mingi tavaline reissue. Lisaks sellele, et kõigist lugudest on tehtud 2015. aastal uued master'id, tuleb kaasa plaaditäis B-pooli, singliversioone ja pikemaid variante tuntud lugudest. Ning kui sellest ikka veel väheks jääb, siis on ka üle kümne täiesti uue loo, mis pole varem (kui bootleg'id välja arvata!) ilmunud. 35-looline suurteos, mille mitteostmine oleks kahetsusväärne viga. Kui taasväljalaskeid juba ostma hakata, siis tasub muidugi silm ja kõrv peale heita ka Radioheadi šedöövrile "OKCOMPUTER OKNOTOK 1997 2017".

Kuula siit.

Lorde "Melodrama" (Republic)

Paljud naispopstaarid lahustavad viimasel ajal oma loomingulise potentsiaali kommertspubliku nõudmisel, vaadakem näiteks uut Katy Perryt või Dua Lipa debüütalbumit. Lorde, kes lendas poptähena taevasse juba esimese plaadiga "Pure Heroine", asetub samuti hästi TOP40 tabelitesse ja ka kõige kergema maitsega inimese playlist'i, kuid see on sihilik ninanips. "Melodrama" lood on nüansirohked ja maitsekad, kust paistab ühe noore naise üleskasvamine ilma häbita olla saamatu ja litsakas. Kunstpop, mis varieerub väriseva häälega klaveriballaadidest plahvatusohtlike raadiohittideni. Vähem tantsu kui debüütplaadil, see-eest aga rohkem sügavust ja täpsust.

Kuula siit.

Vince Staples "Big Fish Theory" (Def Jam)

Huvitaval kombel on g-funk üks hip-hopi allhoovuseid, mis on kogu 25-aastase eksistentsi vältel üsna samas sängis voolanud. Esiplaanil on funk, g ehk gangsta tuleb rohkem hüppavatest lowrideritest, kanepimägedest ja elustiilist, vähem kõlapildist. Need tüübid, kes selle žanriga alustasid, on oma liistude juurde jäänud, kuula näiteks uut Snoop Doggi või Ice Cube'i. Aga nüüd tuleb Vince Staples, võtab kõik gängsterifunki elemendid koost lahti ja ehitab üles oma asja, post-g-funk'i. Lüürika, mis on enamasti selles vallas esikohal, ei oma mingit tähtsust, taust moodustub tihti vaid ühest naiivsest meloodiakatkest ja bassid on nii tihedad, et neid võiks noaga lõigata. Võrdlusena tuli meelde Vic Mensa.

Kuula siit.

Forest Swords "Compassion" (Ninja Tune)

"Compassion" rullub lahti ja esimene asi, millega kuulaja kokku põrkab, on kaja. Forest Swordsi uus album oleks lindistatud kui inimtühjas supermarketis või spordihallis, mis muudab muidu meloodilise ja kauni muusika kumedaks ja hägusaks. Muusika asendub aegamööda helidega, aga sellest ei saa ambient, kusagilt ei teki terviklikku helidimensiooni. Pigem kõlab see, nagu oleks hullumeelne ahvipärdik sattunud raudkangiga kottpimedasse Kultuurikatlasse, et taguda torusid, kolistada võredega ja lõgistada erinevaid konstruktsioone. Selline pimedusest ja hallist udust vaevatud elektrooniline segadus on aga maaliline, Matthew Barnesi iga kääksatus ja ülekeeratud kajaefekt on tegelikult täpne, ta tekitab meelega kuulajas tunde, et muusikat peab otsima. See on põnev, kuna täit selgust ei saa ka kümnendal kuulamisel. Segaduse poeesia.

Kuula siit.

Kui pikkade plaatide kuulamiseks aega või viitsimist ei jagu, siis järgenvad 5 EP-d on parajalt lühikesed, et kohvipausi ajaks klappides mängima panna:

Sam Gellaitry "Escapism III" (XL Records)

Vaid 20-aastane Sam Gellaitry julgeb katsetada ja ehitada elektroonikat üles ootamatutest kohtadest. Ta paneb loopima melanhoolse viiulikäigu ja virutab pärast paariminutist hüpnootilist võnkumist sinna otsa raju trap-tulevärgi. Või võtab kõige klišeelisema retrosündi, keerab selle veel nõmedamaks, ja paneb sellest kokku tantsuloo, mis kõlab moodsalt ning loogiliselt. Ühel hetkel on ta isegi nagu Trad.Attack!, kes oleks house'i tegema hakanud. Jabur möla, ma tean, aga täpselt nii "Escapism III" kõlab.

Kuula siit.

Mr. Tophat & Robyn "Trust Me EP" (Smalltown Supersound)

Aastate jooksul on Robyn kõiksugu veidrustega tegelenud. Üheksakümnendatel tehtud RnB'st nullindatel süntpopini, jõudes lõpuks isegi koostööni Röyksoppiga, mis polnud küll kõige etem. 2015. aasta projekt La Bagatelle Magique näitas oskust teha teha house'i, mis jõudis tipptasemeni "Trust Me EP" peal. Nimilugu lendab korraga kümnes suunas, üheksa minuti jooksul mässitakse kokku kosmosejazz, disko, house ja psühhedeelia, kuid hüpnootiline ruumitunnetus (või selle puudus?) hoiab fookust paigas. Muusika, kuhu saab ära eksida.

Kuula siit.

Kara-Lis Coverdale "Grafts" (Boomkat)

Eesti juurtega Kara-Lis Coverdale viib "Graftsiga" 22-minutilisele rännakule. Värske ja õhuline keskkond ei sea kuulajale mingeid nõudmisi ega suru end ka liialt peale, vaid laseb rahulikult uurida ja jalutada. Võrdluspunktiks on Huerco S.'i möödunud aastal ilmunud plaat "For Those Of You Who Have Never (And Also Those Who Have)", mis lahjendas house'i rütmikat ambientimerre, Coverdale teeb sama, kuid siidisemalt ja klassikalisemalt. Lõpuks, kui kõik meloodiad on kuskile pilve hääbunud, ei oskagi enam öelda, kas see on moodne klassikaline muusika või habras elektroonika.

Kuula siit.

Bibio "Beyond Serious EP" (Warp)

Eelmisel aastal ilmunud Bibio "A Mineral Love" oli pea täiuslik heatujuplaat, kuid ootamatult ei paku uus EP midagi sarnast. Enam ei võlu Stephen Wilkinson süntesaatoritest päikest välja, rohkem on kosmost ja lodevaid tantsurütme, mille saatel suveõhtul vaikselt pead nõksutada. Pastelsus ja soojus on muusikas siiski alles, mingi tuttavlik ürgessents ei ole kuhugi kadunud. Viimase aja kõlamuutused panevad huviga ootamata, mida Bibio järgmiseks teeb.

Kuula siit.

Meri (ROTD) "Piraat FM" (Top Billin)

Eesti tantsumuusika legend Meelis Meri ei halasta. "Piraat FMi" neli lugu viskavad sind rahvast täis ööklubisse just peo tipphetkel. Seda muusikat on raske defineerida, seal on omal kohal jungle, techno, õrnalt väreleb ka house, kokku moodustub närviline ja intensiivne tervik. Viimase aja parim kodumaine tantsumuusika. Rulers of the Deep teeb tagasitulekut, löök on aastatega aga tugevamaks läinud.

Kuula siit.