Kaspar Viilupi plaadisoovitused: põnevat tantsumuusikat viimasest ajast
Igal reedel langeb sülle jälle kümmekond uut plaati, mida võiks ja peaks kuulama, aga kõigel ei jõua silma peal hoida. Et muuta orienteerumist kergemaks, tegin väikese läbilõike tantsumuusikast, mis viimase paari kuu jooksul intrigeerinud on.
Sully "Escape" (Keysound)
Mis saaks, kui võtta Briti tantsumuusika ajaloost olulisemad jõujooned, nende seas dubstep, grime, UK garage, jungle, lasta need blenderis peeneks ja vormida sellest täiesti uus ja omalaadne essents. Mõnes mõttes on future garage seda teinud juba pikka aega, kuid Jack Stevens ehk Sully keerab kõik nupud põhja ning keedab kokku eriti visuaalse ja ekstaatilise segu.
"Escape'i" eri kihtide ja žanriliste variatsioonide taustal tuksub intensiivne bassifoon, mille mängutoosilikust kõlast õhkub isegi g-funki. Sarnase sümbioosiga tuli sel aastal lagedale Vince Staples ("Big Fish Theory"), kuid Sully teise kauamängiva puhul asetub hip-hopi asemel fookus ikkagi nihkes tantsumuusikamustritele.
Kui miski eriti rõõmu teeb, siis lood "Vanta" ja "X Plus Y" - oleks maailmas sama head uut jungle'it rohkem, võiks see žanr uue tulemise teha. Pinnas jungle'i tagasitulekuks on tegelikult suurepärane, arvestades et moodne footwork on sellest vaid sammukese kaugusel.
Photay "Onism" (Astro Nautico)
Kui vaadata, milline Photay välja näeb (või uurida ka tema plaadikaasi), siis võiks olla surmkindel, et tegemist on mingi indie-hipsteriga. Umbes sama hirmuga ma tema teisele plaadile "Onism" ka lähenesin ja mõistsin, et see on lihtsalt kaval pettus. Selle kuvandi taha peidab end tegelikult piiriülene elektroonik - samasuguse ninanipsu tegi paar aastat tagasi oma kuvandiga ka James Blake.
Juba esimesed hetked plaadil "Onism" ("Screens", "Inharmonious Slog") toovad pähe võrdluse Todd Terjega, ning ilmselt ei olegi see kõige kohatum. Nende mõlema muusika lähtepunkt on nu disco, kuid Photay eesmärgiks ei olegi otseselt luua tantsulugusid. Tema jaoks on olulisem komponeeritus, tantsurütmid on talle lihtsalt üks vahend oma eesmärgi täitmiseks.
"Onismilt" paistab silma ka paanikat ja rahutust - muusika ei leia õiget kohta, keerates aina uusi külgi, võttes erinevaid poose ja asendeid. Photay on enda käsitlustelt küllalt eksperimentaalne, kuid see ei muuda tema loomingut raskestiseeditavaks, ta annab muusikale siiski hoomatava ja loogilise kesta.
Dark0 "Xenotype" (FOREVERZERO)
Trance tuleb tagasi ja ägedamalt kui kunagi varem - see on ilmselt üks neist tantsumuusika nähtustest, mida paari aasta pärast 2017. aastast välja võib tuua. Need teravad ja isegi agressiivsed saundid ronivad aina enam elektroonikasse tagasi. Mingis mõttes on see ehk isegi loogiline areng juba aastaid kestnud lo-fi hullusele...
Kui tihti on need võnked peidetumad, siis Dark0 kallab rekatäie trance-ollust pähe ja ega palju ruumi mõtlemiseks ei jäeta. Kümme sekundit ja tuba on muusikat täis, tulnukate süntesaatorimasin lendab ringi ja tulistab vihaselt.
"Xenotype" kohta on isegi raske öelda, et see muusika meeldiks. Sealne kompositsioon ja konstruktsioonid on lihtsalt nii maksimalistlikud, et viis lugu korraga kuulata käib üle jõu. Aga proovige kindlasti.
Kui midagi lahjemat tahta, siis Lorenzo Senni topeltsingel annab sama maigu kätte, ainult veidi ilusamas vormis.
Hercules and Love Affair "Omnion" (BMG)
Vaadates Hercules and Love Affairi värsket plaati "Omnion" distantsilt, siis tundub see eriti veidra kompotina. Päikselise ja suvise retro-house'i asemel vaatab sealt vastu depressiivne süntpop - kohati matkib laulja isegi Depeche Mode'i vokalisti Dave Gahani laulumaneeri. Selle esmamulje tõttu jäi plaat esiti mitmeks nädalaks kõrvale, ei leidnud lihtsalt õiget kohta ja hetke.
Aga kui "Omnionile" võimalus anda ja sinna sisse minna, võtta see kolmveerandtund nende tumedas maailmas, siis ei pea pettuma. Maailmamuusika seguneb moodsa tantsusaundi ja süntpopiga, ning sellest sünteesist tekivad mustrid ja kihid, mida ei oskaks ühelt tantsumuusikaplaadilt oodata.
Kohati on isegi raske uskuda, et tegemist on ühe ja sama artisti albumiga - suur osa on kaasvokalistidel, kelle seas on näiteks The Horrorsi laulja Faris Badwan, Sharon Van Etten jpt. Andy Butler laseb neil kõigi vabalt loo üle võtta, ta keerab seal taustal nuppe vastavalt vajadusele, surumata end liialt peale.
Kunagisest Hercules and Love Affairist pole enam suurt järgi jäänud, kuid nendest uutest suundadest võib veel palju põnevat sündida.
Kelela "Take Me Apart" (Warp)
Kui Kelela 2013. aastal oma esimese mixtape'iga välja tuli, sai temast kohe RnB kultustegija. Tema suurimaks erinevuseks kogu ülejäänud skenest oli juured klubimuusikas - hip-hop rütmid olid seal olemas, kuid matsakad bassid ja rohkelt elektroonikat andsid "Cut 4 Me'le" oma värvingu.
Sealt edasi läks kõik tõusujoones. Tema EP "Halluciogen" ilmus Warpi plaadifirma alt, samamoodi nagu ka värske debüütalbum "Take Me Apart". Kui esimeste Kelela lugude alge pärines trap'ist, siis Warpi all kasvas tema profiil huvitavamaks ja mitmekülgsemaks.
"Take Me Apart" ei ole lihtne plaat, kuhu sisse minna. Intelligentne popuniversum, mille ta ehitab, on täpne ja kaalutletud, iga pala asetub täpselt omale kohale. 90ndate RnB kohtub moodsa elektroonikaga, ja Kelela vokaal eksleb kusagil selle udu keskel. Kindlasti ka üks aasta parima produktsiooniga albumeid.
Machine Woman "When Lobster Comes Home" (Technicolour)
Vaatamata peatamatule techno-kultusele, mis on tantsumuusika juba pikka aega täielikult halvanud, ei ole ma sellega (veel?) tõeliselt nakanud. Teeb ikka meele mõruks, kui mõni tõsimeelne house'i DJ hakkab poole esinemise pealt kütma monotoonset technopauku. Igav hakkab, ajab haigutama ja tahaks selle keevitamise peale lihtsalt unne suikuda.
Vene juurtega produtsent Machine Woman ning tema kolmelooline EP "When Lobster Comes Home" on aga märk sellest, et kui techno suudab olla nii maitsekas, enesekindel ja julge, siis pole mul selle vastu midagi, kurat, võib isegi öelda, et meeldib ikka väga.
Tema sämplingus ja saundides on märke isegi Jamie xx'ist, kes on samuti viimastel The xx kontsertidel näidanud oma techno-külge. Seega on üllataval kombel Machine Womani intensiivses loomingus ka mingi annus popmuusikat. Põnev eksperiment ja märk ühest lootustandvast produtsendist.
Iglooghost "Neō Wax Bloom" (Brainfeeder)
Vaporwave ja muud Soundcloudi-elektroonikute nišid on minust suuresti mööda jooksnud. Nende hull tilu-lilutamine ja kitš mõjub väsitavalt ja kuidagi seosetult, veiderdamisena veiderdamise pärast.
Pealtnäha on Iglooghost täpselt samasugune. Vokaalosad kõlavad nagu kiirkerimisel räpp, kuhu otsa kuhjuvad helikatked jazz'ist, trap'ist, loodusest ja kust iganes veel. Suurest osast ei saa arugi, sest lood tuhisevad mööda nagu kiirrong. Ühel hetkel on kõik olemas, järgmisel enam mitte.
Aga Iglooghost suudab selle segaduse ja hüsteeria keskel teha midagi sarnast nagu Jlin plaadiga "Black Origami" või SOPHIE albumil "Product". Lugude kompositsioon on täiesti ebaloogiline, tundub isegi absurdne, et inimene suudaks midagi sellist luua. Ja selles peitubki võlu, need meloodiad arenevad suunas, mis tundub täiesti juhuslik ning kaootiline, rütmid ei allu mingile kontrollile.
"Neo Wax Bloom" on nagu moodne punk ning seda mitte kõladelt, vaid kõige ürgsemalt meelsuselt. Kui kogu plaati korraga doseerida ei suuda, siis piisab ka mõnest loost, saab aimu küll.
Lewis James "Shapeshifter" (Astrophonica)
Suur osa jungle'ist, mis tänapäeval välja tuleb, lõhnab tolmu ja kopituse järele. Võtame kasvõi Metalheadzi, kunagi kõige olulisema trummi-bassi plaadifirma, mille pea iga nädal ilmuvad väljalasked kasutavad samu mustreid ja kõlapilte, mida juba üheksakümnendate algul. Areng on kusagil seisma jäänud, midagi eriti põnevat nagu ei toimu.
Aga siis tulevad sellised tüübid nagu Lewis James, kes võtavad jungle'i trummimüdina, ehitavad sinna taustale pehme süntesaatorimaailma ja keeravad ka kogu kolistamist plastilisemaks.
"Shapeshifter" ei lähtu mingitest žanrireeglitest, seal all on peidus tuttavlik alge, aga keerud ja pöörud on täiesti ootamatud.
Peverelist "Tessellations" (Livity Sound Recordings)
Kui kuulata Peverelisti esimesi singleid ja ka debüütplaati "Jarvik Mindstate", siis on näha, et ta oli toona ikka tõsimeelne dubstep'i entusiast. Paksud ja venivad bassid ja tume atmosfäär, tema muusika oli nagu must pilv, kust valgus läbi ei paistnud.
See kõik oli 2009. aastal, aastatega on tumedus settinud ning esile on kerkinud pigem ilusad meloodiad ja isegi helgus. "Tessellations" puhul on raske rääkida enam dubstep'ist, see on teisenud ja andnud ruumi pigem techno'le ja bassimuusikale laiemalt, ilma konkreetse kammitseva raamistikuta.
Kohati hüpnootiline, ent teisalt ka meeletult tantsutav - võtame näiteks "Still Early" või "Wireframes", mis on loodud peokonteksti. Minimalistlik plaat, millel on seejuures piisavalt palju öelda.
Oneohtrix Point Never "Good Time OST" (Warp)
Harva juhtub, et heliriba hakkab jooksma filmiga kõrvuti, astudes mõnel hetkel ehk isegi paar sammu ette. Seda võiks konventsionaalse loogika kohaselt pidada halvaks, soundtrack peaks pigem toetama filmi, kuid vedade Safdie'de "Good Time" ei ole ka üks normaalne, tavalistel alustel kirjeldatav film.
Oneohtrix Point Never on seni andnud muusika kõrval alati ruumi vaikusele, ta ei ole kunagi olnud helide mõttes intensiivne produtsent. "Good Time OST" paneb aga kohe gaasi põhja. Kujutage ette kõige retromat süntesaatoriheli, mis võimalik, ja siis korrutage see viiega. OPN kasutab neid süntesaatoreid täiesti oma moel, luues mustreid, milles 80ndate helimaailm mõjub uudse ja olulisena ka praegu.
Elektrooniline muusika suurteos, ma ei tea, kas selle järgi küll tantsida saab, kuid pime klubi on kindlasti üks neid keskkondi, kuhu "Good Time OST" asetub ja end koduselt tunneb. Midagi sarnast tegid ka Kyle Dixon ja Michael Stein sarja "Stranger Things" heliribal (ja teevad sel aastal uuesti!), kuid Oneohtrix Point Never on detailsem, suurem ja võimsam.
Bicep "Bicep" (Ninja Tune)
Alati on tore üllatus, kui produtsendid, kes seni ainult singleid ja EP'sid välja lasknud, võtavad ette ja voolivad valmis tugeva albumi. Bicep on just üks selline - seni erinevate plaadifirmade alt (Throne of Blood, Aus Music) ja ka ise loomingut avaldanud Iiri tüübid on nüüd maandunud Ninja Tune'i paati ja andnud välja omanimelise debüütplaadi, mis kiirgab ambitsioonist.
"Bicep" on staadionitantsumuusika, kitsasse klubikeskkonda ei mahu need lood ära. Vokaalsämplid ("Glue", "Rain") tulevad nagu kusagil maa-alt, kasvavad, kasvavad, kasvavad, ja plahvatavad siis kõige ootamatumalt hetkel. Kusagilt roomavad välja kumisevad maailmamuusikatrummid ("Vale") või saab lihtsalt kosmiliselt lennelda ja mõtiskelda ("Opal", "Ayaya").
Võimsus on Bicepi juures üks märksõnu, mis lugu-loo järel aina selgemini esile kerkib, ning mis albumi kontekstis tõestab end parimal moel. House'ist on välja kasvatud, kuulajate ees on plaaditäis žanriliselt liigitamatut atmosfäärset tantsumuusikat.
Four Tet "New Energy" (Text Records)
Kieran Hebdeni muusikaline nägu on ligi kahekümne aasta jooksul muutunud korduvalt. Post-rock'ist jazzini ja folgist house'ni, juba Four Tet nime alt on ta nende žanride vahel pendeldanud ning näidanud enda oskust ja julgust lõhkuda piire.
Nii värske album "New Energy" kui ka 2015. aastal ilmunud kahe looga "Morning / Evening" tõestavad, et maksimalismist on Hebden liikunud nii kaugele kui võimalik. Kogu tühi-tähi - eepilised bassid ja tugevad süntesaatorisaundid - on minema heitud, järgi on jäänud vaid sõrestik õrnade mikromeloodiate ning kerge kosmilise sillerdusega.
Uue materjaliga kinnitab Four Tet, et jõulise tantsumuusika jaoks ei ole vaja kasutada tantsumuusikale tuttavaid kõlastampe, need on võimalik asendada kauni atmosfääri ning täpsete harmooniatega, mis annavad sama tulemuse. Parim näide sellest on "Two Thousand and Seventeen", lugu, mis püsib üleval tänu eimillelegi. Aga ilus on, kuradima ilus.
Lokane "Wings" (Nervous Horizon)
Trap on olnud alati väga eneseteadlik žanr, kus reeglid ja loogikad on küllalt täpselt kivisse raiutud. Sellest kitsas vahemikus on juba aastaid tegutsetud ja bassihaamriga kuulajaid lömastatud, agressiivse jõupositsiooni tõttu on aga enamik trap'ist muusikaliselt pigem ebahuvitav ja kaldub EDM'i rosolje sekka.
Lokane lammutab aga trap'i tuttavliku mustri laiali, võttes tugevad bassiplahvatused, tükeldades need ja jagades mööda lugu laiali, tänu millele tekib fragmentaarne ning hakitud struktuur. Ta kontrollib seda hullumeelset masinavärki äärmiselt täpselt, põrkavatest ja peegelduvatest meloodiakatketest moodustub kummituslik struktuur, kus juhuslikkus on täpselt komponeeritud.
"Wings" peal on Lokane võtnud appi ka räpparid (Mikey Dollaz, Dai Burger), kes näitavad, kuidas sobivad sellised segased biidid hip-hopi teenistusse. Väga hästi, kusjuures.
Second Woman "S/W" (Spectrum Spools)
Mitme soovitatud plaadi juures on juba varem olnud juttu hõredusest ja katkendlikkusest, kuid Second Womani teine album "S/W" viib selle täielikku äärmusesse. Nad liiguvad glitch'i ja ambient'i hall-alas, kus ei saagi enam olla kindel, kas kõlab paranoiline tantsumeloodia või lihtsalt abstraktne taustaludin.
Korduvate trummikatkete peale üles ehitatud lood ei kasva väga suureks, vaid jõuavad üsna kiirelt kulminatsioonini ning jäävad sinna võnkuma. "S/W" olemus ei paljastu paari lugu kuulates, vaid kogu albumi lõikes - plädisevad trummid ja venivus loovad ebamaise keskkonna, mida kujutaks ette kuskile "Rick and Morty" happekosmosesse.
Lugudel ei ole seejuures ka erilise markereid ("/", "//", "///" jne), seega jääd pärast üheksat lugu vaikselt pead kratsima. Oot-oot, mis asi see nüüd oli, või kas üldse oli mingi asi? Sürrealismus kuubis.
Galcher Lustwerk "Dark Bliss" (White Material)
Sellist house'i, mis baseerub vokaalil ja kus hääl (ja seejuures mitte ainult sämplid!) saab osaks loo meloodiast, ei näe just eriti tihti. Produtsent Galcher Lustwerk näitas juba esimeste singlitega, et tal on see kunst käpas ning ta suudab enda poolunes kanepisõltlase vokaali dünaamiliselt pineva tantsuloo sisse põimida.
Tema debüütalbum "Dark Bliss" toob meelde Moodymanni parima plaadi "Forevernevermore", mille kõige isikupärasem detail oligi just väändunud vokaal, mis enamikke lugusid saatis. Lustwerk on energilisem ja tantsukam, lüürika abil ta jahutab oma loomingut veidi maha, andes muusikale maisema mõõte.
Sellest tekib ka huvitav vastuolu - kohati on tema vokaal nagu spoken word, mis jookseb lugude üldise tonaalsusega eri suunas. Mitmel pool on seda nimetatud hip-house'iks, mis on ka küllalt täpne kokkuvõte, sest Galcher Lustwerk seisab tõesti kusagil keskel, üks jalg house'is, teine hip-hopis.
Järgmine tantsumuusika hullus pärast lo-fi house’i võiks olla just midagi sellist.
