Kaspar Viilupi jaanuari plaadisoovitused: tumeelektroonikast päikesemuusikani ({{commentsTotal}})

Daniel Avery
Daniel Avery Autor/allikas: Facebook

Alustan sel aastal plaadisoovituste sarjaga, kus toon välja igal kuul ilmunud põnevamad ja enim meeldinud albumid. Jaanuarist jäi silma suur hunnik kummituslikku tantsumuusikast, pisut hip-hopi ja isegi üks Eesti plaat.

SiR "November" (Top Dawg)

Liiga tihti on mustal muusikal omadus seista jõupositsioonil ning end intensiivselt peale suruda, mis väsitab ja mõjub lõpuks vastumeelselt. Kaua sa ikka kannatad, et suured mehemürakad (või ka naised, muidugi!) sinu suunas räuskavad? Õnneks on SiR selle täielik vastand.

Tema debüütalbum "November" pakub kuulajale pigem pehme padja - paned pea sinna peale ja nõtked meloodiad voolavad üle sinu, ent ei suiguta seejuures magama. Seal on liikumist ja põnevust, õrnalt kokkuseotud sulnist RnB'd, mille saatel on lihtsalt tore lösutada ja mõnuleda.

Oma sarnasusi võib leida tänaseks kahe albumi jagu seksi-RnB'd avaldanud dvsn'iga, kuid SiR on palju siivsam ja malbem, lastes kõneleda pigem vaiksetel puhkpilliturtsatustel ja mikromeloodiatel.

She's Drunk "Subclubsciously EP" (Through My Speakers)

Kui peaks paigutama She's Drunki esimese EP "Subclubsciously" mingile mõttelisele ajajoonele, siis jätkab ta oma lühiplaadiga just sealt, kus lõpetas Jlini möödunud aasta üks parimaid plaate "Black Origami". Pole just paha lähtepunkt.

Nelja loo jooksul perutab ta läbi maailma- ja tantsumuusika nagu pöörane, peatumata kordagi, et hetkeks hinge tõmmata. She's Drunk ei mängi aga mitte niivõrd vormiga nagu Jlin, vaid ehitab nendest samadest klotsidest - müdisevad Aafrika trummid, footwork'ist pärit korduvad kilinad-tilinad ja metalselt kajavad vokaalkatked - intensiivsed ja mõjuvad tantsulood.

Ükskõik milline neist neljast loost võiks sobida peo tipphetke - selline julm muusikaline plahvatus, mis ajab inimesed hulluks. Tahaks loota, et Jlin algatas mingi uue liikumise ja mikrožanri, sest sellist asja kuulaks hea meelega veel ja veel!

Sander Mölder "TIKS 068" (TIKS)

Mis võiks olla veel toredam sellest, et pimedas Eestis tuleb järsku välja ports päikesemuusikat? Ma tean, see on pisut loll definitsioon, aga Sander Möldri "TIKS 068" asetub just päikese kätte, randa, hea tuju, ilusate inimeste, külmadega õllede ja kõige muu toreda juurde. Juba pelgalt päevitunud koivad kaanepildil toovad suve südamesse.

Sander Mölder ei karda olla pop, ning ta oskab seda teha väga targalt - ta võtab meile tuttavad (või ehk isegi kulunud ja klišeelised) motiivid, keerab need täiesti oma nägu ja ehitab neist üles nn ilusa muusika, mille neelavad alla nii mornid kriitikud kui ka pretensioonitum tavapublik.

Eks selles on ka oma kavalus, sest mina ei kujuta ette, kuidas nii toreda muusika peale üldse midagi kehvasti saab öelda. Jah, see on lihtne, jah, see on magus ja siirupine, aga kas seda me mitte popmuusikalt ei ootagi?

Väike suupiste Sander Möldri võimetest, nüüd tuleb jääda täispikka albumit ootama.

тпсб "Sekundenschlaf" (Blackest Ever Black)

Vene produtsendi тпсб (mis tähistab kusjuures темное прошлое светлое будущее) täpne isik ja juured on teadmata ning samavõrd kirjeldamatu on ka tema muusika albumil "Sekundenschlaf". Esimestest hetkedest alates hakkab tuppa voolama mingi müstiline tumeaine, limane ja veniv bassimassiiv, mis hakkab samm-sammult kasvama.

Esimesed lood "Catching Rare Birds" ja "The Grand Pacific Garbage Patch" nagu alles otsiksid enda olemust, kusagilt tulevad naturaaltrummid, justkui tihedast udust kõlavad mingid kauged meloodiad, kõik on segane. Aga mida lugu edasi, seda enam hakkab тпсб hoogu juurde saama, bass hakkab tugevamalt astuma ja mõttelised kombitsad mässivad end ümber kuulaja.

Plaat lõppeb juba täieliku maaniaga, post-jungle'iga, kus on rahutud trummid põimitud üheks hauataguste karjetega. Ja siis saab kõik järsku otsa, sama ootamatult kui pihta hakkas. Esimene kuulamine ei ava kindlasti kõiki "Sekundenschlafi" saladusi, see nõuab korduvat uurimist.

Kui sellest veel ei piisanud, siis võrdlus Buriali tippteosega "Untrue" peaks andma küllalt hästi edasi selle mõistatusliku albumi jõudu.

Nils Frahm "All Melody" (Erased Tapes)

Nils Frahm on tuntud minimalist, kes ei vaja enamasti rohkem kui lihtsalt klaverit, et oma kuulajaid rahuldada. Värskel plaadil "All Melody" on ta õnneks oma introvertsest kastist välja astunud ja võtnud kampa süntesaatorid, koori ja terve stuudiojagu muid pille, moodustades õrna, kuid seiklusliku suurteose.

Kuigi sõna "suurteos" võib hirmutada, siis tegelikult on Nils Frahmi värske plaat kerge ega peluta kuidagi kuulajat eemale - lood ei mõju kui intellektuaalsed hiiglased, vaid haaravad mõne hetkega kaasa ja lükkavad kuulaja justkui paadiga õrnalt tasasele järvele ujuma.

"All Melody" on täis rahulikkust, kuhugi ei ole kiiret - tänu sellele on see ka suurepärane taustamuusikaplaat, pakkudes siiski põnevust ka klapid peas süvenemiseks. Hea universaalne muusikaline keskkond.

Plaadi kontseptsiooniks on stuudio, milles muusika salvestati - Nils Frahm ehitas seda spetsiaalselt albumi "All Melody" tarvis kaks aastat. Selle nurga alt meenub Kira Skovi ja Maria Fausti "In The Beginning", mille keskmes oli samuti üks hoone ja keskkond, nende puhul mahajäetud kirik. Ka muusikaliselt on sarnasusi, sest nad mõlemad mängivad popmotiividega mingites kindlates, ettemääratud piirides.

Plaat, millest võiks pikalt jutustada, kuid tegelikult on see targem lihtsalt ise läbi kogeda. Tähendustele avatud teos, mis on ka kindlasti Nils Frahmi seni parim.

Daniel Avery "Slow Fade EP" (Mute)

Techno kipub tihti olema igavalt funktsionaalne - primitiivne biit keevitab kümmekond minutit kuulajale ajju, kust on lihvitud maha kõik põnevad nurgatagused, jättes järgi lihtsalt ühtlase sültja massi, mis tüütab kiirelt.

Daniel Avery võtab oma uuel lühialbumil "Slow Fade" aluseks selle sama põksuva techno-olluse, kuid maalib sinna peale palju huvitavama maailma. Esmatähtis ei ole enam mitte tantsulisus, vaid ambientne rännak tumeelektroonikasse. Avery loodud atmosfäär on hektiline ja tihe, kaua seal olla ei jaksaks, aga nelja loo jagu on täpselt paras.

See EP ei ole aga ainus ports uut muusikat, mida sel aastal Daniel Avery'lt oodata võib - aprillis on talt tulemas ka värske täispikk album, esimene pärast viieaastast pausi, mis peaks jätkama samas rütmis. Saab huvitav olema, pole kahtlustki.

Moodsa tantsumuusika tippklass.

Johnny Jewel "Digital Rain" (Italians Do It Better)

See oli mõni nädal tagasi, kui sõitsin reede õhtul Tallinnast Kuressaarde. Kottpime buss, kust särasid vastu ainult LuxExpressi väikesed ekraanid. Kõrvaklappidest käis Johnny Jeweli värske plaat "Digital Rain", ja tol hetkel ei oleks osanud küsida ideaalsemat taustamuusikat sellesse keskkonda.

Külmad kilinad ja kosmiline retroelektroonika muutsid selle bussi kosmoselaevaks, mis kihutas täie kiirusega kuhugi maakera sisemusse või kaugetele võõrastele planeetidele. Ja mõneks hetkeks ma päriselt uskusin seda, sest "Digital Rain" on tugeva sisendusjõuga plaat, suutes oma minimalistliku kõledusega palju öelda.

Kuulates seda plaati päikesepaiste saatel või päevasel ajal autoga sõites, siis võib-olla jätab see maailm külmaks. Aga oodake õhtu ära, veel parem, kuulake täiesti öösel, sest siis tekivad mingid uued kontaktid ja tõusevad pinnale tähendused, mida varem ei osanudki näha. Väike, aga mõjukas plaat.

Chris Dave and The Drumhedz "Chris Dave and The Drumhedz" (UMG)

Kujutage ette, et satute kõige ägedamasse bändiproovi. Keegi näpib suvaliselt kitarri, keegi müdistab trummidega, keegi lämiseb nurgas midagi mikrofoni, mingid tüübid joovad lihtsalt õlut ja panevad tühja. Chris Dave and the Drumhedzi samanimeline plaat viib just sellisesse proovi, mille käigus sünnib tunni aja jagu psühhedeelset jazzi, paukuvat RnB'd, žanrideülest rütmimuusikat.

Samalaadseid pulbitseva energiaga nn prooviruumiplaate on varem teinud Robert Glasper Experiment, milles värske projekti juhtfiguur, trummar Chris Dave, on juba aastaid kaasa löönud. "Chris Dave and The Drumhedz" kannab sama meeleolu, kuid kui Glasper ajas taga ilusat saundi ja lihvitust, siis Chris Dave jätab meelega kõik eriti tooreks.

Produktsioon on olematu ja kuulaja peab sellest suurest muusikalisest massiivist endale meeldiva ise üles leidma. Selles on aga mingi meeldiv kohalolutunne ja atmosfäär, mille järeltöötlus tühistaks - Chris Dave ajabki taga tunnet, nagu Anderson. Paak, SiR, Goapele ja paljud teised laulaksid sinu kõrval, siin ja praegu, ainult sulle. Kellele see ei meeldiks?

Haich "Unbalanced EP" (RAGS)

22-aastase Londoni produtsendi Haichi debüütplaat "Unbalanced" on esmapilgul järjekordne James Blake'i matkiv hipster-RnB käeharjutus, aga see eksiarvamus saab tema poolt kiiremas korras mutta tambitud. Malbe ja uneleva põksumise peale heidab ta pakse basse, rajusid elektroonilisi rütme ja luupivad sämpleid, mis on kinnituseks tema julgusest ja heast Briti tantsumuusika tajust.

Kõige selle juures ei muutu plaat tantsuliseks - säilib laiskus ja lodev veeremine, kuid seda läbi mingi nihestatud hüpnootilise spektri. Taustades on helgust ja vulisevust, mis annaks isegi alust pophittideks, kuid Haich keerab meelega kõiki nupud ülivõrdesse ja põhja. Mis on muidugi tore, muidu jääks "Unbalanced EP" lihtsalt turvaliselt loksuma.

Ilmselt ei jää see plaat kauaks püsima, aga vähemalt on see märk põnevast tõusvast produtsendist. Kui nüüd neid basse veel hullemalt peale keeraks, saaks ikka mingi eriti raju asja...

JPEGMAFIA "Veteran" (Deathbomb Arc)

Kui soovitusi alustasin musta muusika pehme padjaga, kus peal mõnuleda ja suikuda, siis lõpuks kulub ka ämbritäis käredat müraräppi ära. Aitab tasakaalu hoida.

Hip-hop on paratamatult üks veiderdamise, lollitamise ja toterdamise kunst, seejuures ei näe aga eriti tihti, et mõni artist täiega hooga hullu paneks. JPEGMAFIA ei hoia selle koha pealt tagasi - tema värske album "Veteran" on kilisev-kolisev, igast otsast logisev mässava elektroonika tulevärk, kuhu ta ise hüsteeriliselt peale räpib.

Teravamatel ja käredamatel hetkedel võib JPEGMAFIA't võrrelda Death Gripsi või HO99O9'iga, kuid "Veteran" on vastupidiselt väga eneseteadlik ega vehi rusikatega lihtsalt rusikate vehkimise pärast. Iga kolin ja katkine meloodia võib näida juhuslikult, kuid on tegelikult täpselt õigesse kohta heidetud.

Hea vaheldus mõminaräpi üheilmelistele ja konventsionaalsetele biitidele, "Veteran" on kinnituseks, et hip-hop annab taustade mõttes tegelikult väga vabad käed. Pangem hullu!



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: