Eoins "Rites" (Seksound)

Eesti tuntuima indie-plaadifirma Seksound alt on kuulajateni jõudnud kümneid kodumaiseid kingapõrnitejaid ja muid introvertseid bände. Kuigi ühelt poolt on see neile tore väljund ja olgem õnnelikud, et Rein Fuks viitsib seda vagunit tänaseni vedada, siis samas hakkab välja kujunema juba mingi nn "Seksoundi bändi" mudel, Eesti indie-normatiiv, mis defineerib end liiga lihtsalt lahti.

Madis Järvekülg, peitudes artistinime Eoins taha, lammutab jõuliselt maha kõik Seksoundi mõttelised müürid. Ei mingeid lumiseid metsavaateid ja nunnusid hirvekesi, vaid plaadikaanel topib ta endale läätse silma. "Iuuu kui rõve" ütlevad kindlasti paljud, aga teisalt kirjeldab see hästi "Ritesil" kõlavat muusikat. Moodne punk ilma otseselt punkimata, aga see on seal olemas, peidus muu virvarri taga.

Huvitav dissonants tekib ka Järvekülje vokaali ja närviliste, rähklevate biitide vahel. Vokaal võitleb pidevalt tähelepanu nimel, teda justkui ei huvitakski kõlav muusika - seda vastuolu on põnev kuulata, sealt paistavad välja kümned pillide ja nuppude taga veedetud tunnid, mille jooksul on need lahkhelid täpselt parasjagu paigast ära krutitud.

Ma kujutan ette, et "Shiver & Shrug" võiks vabalt raadiotes kõlada, kui kõik nurgad maha lihvida ja meelega ehitatud n-ö koledad konstruktsioonid ilusaks keerata. Aga mis elu see oleks, kui kõik kogu aeg ilus oleks? Parem naudime Eoinsi ekspressiivset seikluslikkust täpselt sellisena.

Cosmin Nicolae "Semnal" (Opal Tapes)

Proovige kujutada ette technopidu, mis toimub vee all. Suured kõlarid ja DJ, rahvas võngub muusikaga kaasa, millest kokku tekib omamoodi mikrokosmos. Aga kuidas kõlab muusika vee all? Bassid on mingid paksud lainetused, trummid on õrnad klõbinad, rütmid kõlavad nagu kusagilt kaugelt koopast, mille käigus enamik detailid ja nurgatagused hajuvad. Järgi jääb mingi konstruktsioon, sõrestik.

Rumeenia produtsent Cosmin Nicolae ei roninud ilmselt vee alla, et oma värsket albumit "Semnal" salvestada, kuid kõlapilt on just midagi sellist. See on intensiivne industriaalne techno, või täpsemalt oli seda kunagi alguses, enne kui Nicolae seda lammutama hakkas. Kõik lood kõlavad vildakalt ja veidi poolikult, trummid hüppavad ja katkevad suvalisel hetkel, basse nagu ei olekski, või siis vastupidi on need just nii madalaks keeratud, et käivad isegi varbaotsast läbi.

Kui enamasti selline kuri techno peletab ja tekitab tunde, justkui tahaks keegi noaga kõrvakilesid läbi pista, siis Cosmin Nicolae kutsub aina tagasi. "Semnal" on oma väljendustel minimalistlik ja tähendustele avatud, lastes neil pimedatest süvikutest pärit helivoogudel lennata vabalt. Pole suunatud tantsulist energiat, techno'lt on võetud ära funktsionaalsus ja vorm, jättes järgi intrigeeriva segaduse, kus pisut tuhnida.

George Fitzgerald "All That Must Be" (Domino)

Kui eelmises soovituses kirjeldatud Cosmin Nicolae mängis kõleduse, rüveduse ja lõhkumisega, siis George Fitzgerald on tema täielik vastand. Talle meeldib ilutseda, põimida oma muusikasse päikselist lootust ning näidata asju pigem helgetes toonides. Debüütalbum "Fading Love" kaotas kahjuks fookuse (kuigi seal oli siiski näiteks suurepärane pophitt "Full Circle"), värske plaat "All That Must Be" on aga nüansirohkem ja täpsemalt paika keeratud.

Hiljuti antud intervjuus tõi Fitzgerald välja, et tantsumuusika probleem on tihti see, et energiat ja tugevat ühendavat liini ei suudeta kontsentreerida albumile, "All That Must Be" peal on see tal endal aga väga hästi õnnestunud. Oskuslikult on ta põiminud omavahel võimsad klubipaugutamised ("Burns", "The Echo Forgets") pehmete elektroonika-, ehk isegi popvulisemistega ("Roll Back", "Half-Light"). See pole kuidagi konstrueeritud, vaid mõjub loomulikult - need on George Fitzgeraldi eri näod, kaks omavahel läbikasvanud poolust, mis seisavadki kõrvuti. Ta ei tunne valehäbi, olles pop ja underground samal ajal.

Tundub, et George Fitzgerald on võtmas üle teatepulka oma healt sõbralt ja kaasmuusikult Bonobolt, kes on aastaid tegelenud just nende samade maailmade ühendamisega. Tema viimane kauamängiv "Migration" oli aga kuidagi roostes ja tuhm, jäädes varasemat materjali arvestades suvaliseks. "All That Must Be" näitab, et George Fitzgerald oskab teha nn staadionielektroonikat, ta ei häbene olla suur artist.

Ma mõistan, miks paljud kriitikud ütlevad, et George Fitzgerald on uuel plaadil "lihtne", "naiivne" ja "liftielektroonika". See on kõik osa tema identiteedist, ta eesmärk ei olegi intellektuaalsusega laiaks lüüa, vaid end täielikult kuulajale avada. Need märksõnad on kriitika asemel pigem tunnustuseks, näidates seda, et "All That Must Be" ei vaja targutamist ja keerutamist.

Paremat suveplaati annab otsida, läheks ainult väljas ka lõpuks soojaks...

Young Fathers "Cocoa Sugar" (Ninja Tune)

Popmuusikat tuleb pidevalt igast suunast peale - voog on pidev ja isegi hoomamatu, kuid õnneks on enamik sellest lihtsalt infomüra. Korratakse vanu edulugusid, tehakse seda, mille töötamises ollakse kindel. Ootamatus ei ole tingimata esimene eesmärk. Leidub siiski ka neid hulle, kes kirjutavad valmis suurepärased poplood, aga katavad need soolase-hapu-magusa-kibeda glasuuriga üheaegselt, et ikka oleks põnev, omamoodi ja meeldejääv.

Möödunud aastal oli minu jaoks mõtteline "perfektne popalbum" Sampha debüüt "Process", mis kiirgas autori huvitavast käekirjast, kuid suutis samal ajal kuidagi pehmelt paitada, polnud mingit loomingulist painet ega raskepärasust. Vaikselt hakkab tunduma, et 2018. aasta nn ideaalse popalbumiga skooris Young Fathers. Aprillis on seda muidugi vara öelda, aga nii tundub.

Tüübid, kes on seni hullumeelsetena kriiskanud ja kiljunud, on nüüd maha rahunenud. Nende energia ei kulu "Cocoa Sugaril" enam tühjale mässamisele ja rähklemisele, vaid on pööratud pigem sissepoole. Lugude sulni koore all toimub tohutu põlemine ja punk on nende vaimsuses ikka veel olemas, kuid see sünteesitakse ilusaks ja sulniks popmuusikaks. Unelmatemaailmas rokiks Young Fathers edetabelites ja kõlaks raadiotes.

Olen korduvalt mõelnud, kuidas "Cocoa Sugarit" žanriliselt liigitada, ja kuigi ta ei kuulu otseselt ühessegi kasti, siis mõiste "tänapäev" sobib vist kõige paremini. Seal on rocki ja räppi, trip-hop'i ja punki, power-pop'i ja ballaade, aga seda kõike just nii nagu see siin ja praegu, 2018. aastal peaks kõlama. Ei mingit minevikutaaka ja futurismi, vaid popmuusika tõmmis tänasest päevast.

Catapulta "Badminton" (Legendaarne)

Huvitav on vaadata, kuivõrd eraldi seisavad Eestis loodud emakeelne ning venekeelne hip-hop. Eestikeelne hip-hop on enamasti (kui välja arvata mõned erandid) morni näoga tüüpide pärusmaa, kellele meeldib tüli norida ja kolkagängsteri elu elada. Selles on mingi paroodiamaik - nad üritavad võtta üle seda osa Lääne kultuurist, mis siia just väga ei sobitu ning seda tuleb vägisi suruda. Ajad muidugi muutuvad, noored tulevad peale, aga täielikult see mentaliteet pole kadunud.

Venekeelne hip-hop see-eest elab täpselt selles süsteemis, kus me seda ette kujutame - Lasnamäe garaažide vahelised salateed, Kirde-Eesti tööstuslinnad, post-soviet tänavaelu. Nad ei häbene oma minevikku, pigem põhinebki sellel kogu nende looming. Kõige omanäolisemalt teevad seda Gorõ Lana tüübid, kes ei kavatsegi kusagile tuimalt lösutama jääda, nad hüppavad ringi, nende energia loksub isegi üle serva. Eestikeelses hip-hopis tuleb sellist hoogsust tikutulega taga otsida.

Catapulta on Gorõ Lana liikmete uus projekt, mis keerab veel paar pügalat tempole otsa. See on parimas mõttes peo-hip-hop - nende biidid on tantsulised, seal on house'i ja jungle'it, kuid see on oskuslikult sobitatud hip-hopi süsteemi. Põnev on ka vokaallahendus - ühel hetkel võib keegi räppides sõnu tulistada, sekund hiljem aga loiult venida, selles on dünaamikat ja eneseteadlikku julgust.

Võib ju öelda, et "Badminton" ei tee midagi uut ja selles on suur annus retrot, kuid kas mitte see elu, mida need tüübid on elanud (ja ehk elavad praegugi?), ei ole ka kuidagi ajale jalgu jäänud? Minu arust oleks veel kummalisem, kui Catapulta teeks trap-hop'i, praegune nägu on neile omane, see ongi nende reaalsus.

Bishop Nehru "Elevators: Act I & II" (Nehruvia LLC)

Hip-hopi uuenduste kiuste, kui kõik muutub aina koledamaks, külmemaks ja steriilsemaks, on tore näha, et leidub veel noori produtsente ja räppareid, kes ei karda rõõmsat ja ilusat muusikat teha. Möödunud kuul soovitasin Rejjie Snow debüütalbumit, samuti ilmus märtsis Sango värske kauamängiv "In The Comfort Of". Lihtsad biidid tulvil lusti ja rõõmu, mis ei vaja suitsust ja pimedat klubikeskkonda, vaid sobivad sama hästi - kui mitte paremini - suvefestivalile, randa, päikese kätte.

Bishop Nehru värske album "Elevators: Act I & II" ei tee tegelikult mitte midagi uut. See on boom bap parimas mõttes, mõnusalt kerge ja kompromissitu, pole mingit viha ega peidetud saladusi. Eriti nakkavaks muudavad albumi aga kaasprodutsendid - plaadi esimese poole eest vastutab Kaytranada, teise eest MF DOOM. Mida veel üks 21-aastane noor artist tahta võiks?

Kui MF DOOMI ja Czarface'i koostööplaat "Czarface Meets Metal Face", mis märtsi lõpus ilmus, oli punnitatud ja proovis liialt mingit kindlat poosi võtta, siis Bishop Nehru on sellisest pingest täiesti vaba. "Elevators: Act I & II" juured on eksperimentaalpopis - lood on iseenesest lihtsad, kuid sinna vahele on pistetud väikeseid hullusi, nagu näiteks "Again & Again" pöörase jazzlammutamisega. Need kavalused on lugudesse orgaaniliselt sisse põimitud, töötades ühtse terviku nimel, mitte nõudes eraldi tähelepanu.

Plaadi säravaim lugu on siiski "Up, up & Away" koos Lion Babe'iga - kui sellest ei saa 2018. aasta suve täielik hittlugu, siis on maailmaga midagi valesti.

Will Long "Long Trax 2" (Smalltown Supersound)

2010. aastate alguses oli house selgelt teel kasvamise ja pompoossuse poole, artistid nagu Disclosure ja Gorgon City esitlesid end uhkelt house-produtsentidena, ning see oli meeldiv tendents. Nii kestis mõnda aega, samalaadseid artiste tekkis kümnete viisi, kuni ootamatult toimus kardinaalne muutus. House kaotas igasuguse glamuuri, mattus tolmu ja muu sodi alla ja sellest sai teki all nokitsejate pärusmaa. Lo-fi house oli uus trend.

Will Long viib selle mudeli täieliku äärmuseni. Ta ei ole otseselt lo-fi, taotluseks ei ole mudrune saund ja ebakvaliteetsed biidid, "Long Trax 2" kõlab ilusalt ja viimistletult, arhailisus paistab tema puhul silma hoopis lugudest tervikuna. Kuuelooline ning tund aega vältav album tegeleb ühe rütmiskeemi varieerimisega, seega võib isegi väita, et tegemist on ühe loo eri versioonidega. Õrn trumm tuksub, süntesaator undab sinna peale, ja sellest uimast äratavad vaid üksikud vokaalsämplid, mis on lugudesse ära peidetud nagu pisikesed üllatused.

Kas see on muusika tantsimiseks? Kindlasti mitte, pigem võiks seda nimetada isegi une-house'iks. Paned selle plaadi vaikselt kõlaritest tuksuma, viskad voodisse pikali ja suigud selle mõnusa rütmipilve peal unenägude poole. "Long Trax 2" ei muutu seejuures kordagi ambient'iks, seal on pidevalt olemas tantsumuusikale omane fluidum, mis on lihtsalt võimalikult laisaks keeratud.

Enam minimaalsemaks house'i keerata ei anna, aga samalaadset lõtvust ja uimasust tahaks rohkemgi.

8ULENTINA "Eucalyptus" (ise välja antud)

Kunagi oli mul muusikat otsides kriteerium, et kui satun liiga sügavale mädasohu ja hakkan kuulma juba totaalselt ebainimlikku veiderdamist ja abstraktseid ludinaid, siis tasub brauser kinni panna ja väike paus teha. Lõpuks võib muidu veel iseendal imelik hakata, et selliseid asju kuulan.

Eksperimentaalse klubimuusika plaadifirma Club Chai andis märtsi alguses välja produtsendi 8ULENTINA debüütplaadi "Eucalyptus", mis sobitub hästi sellesse kategooriasse, kust ma veel kunagi eemale hoidsin. Täiesti ebakonventsionaalne muusika, mis ei ürita kordagi mingitesse raamidesse mahtuda, vaid lõhub kõik loogikad ning teeb asju just täpselt nii, nagu ise tahab. Kui mingi rütm peaks normaalselt keerama vasakule, siis tema keerab paremale. Kõik on pidevas muutumises, "Eucalyptus" ei püsi piisavalt kaua paigal, et seda kuidagi defineerida.

Aga mis muusika seal kõlab? Noh, "Soiled" on üheksakümnendate jungle-dünamiit, mis oleks justkui oma rütmi kaotanud ja üritab endast pidevalt mööda joosta. "Mint T" on nagu tulnukate versioon RnB'st, kus vastikult kõle vokaal tekitab külmajudinaid. "Wander Flute" on nalja-footwork või laste-techno, täpselt ei saagi aru. Ja nii edasi.

Muusika neile, kes ei karda äärmuslikku ebanormaalsust. Mõnus äratav sahmakas.

DJ Plead "Get In Circle" (DECISIONS)

Huvitaval kombel valitseb juba mõnda aega Eesti klubides olukord, kus ei jää muud üle kui leppida techno'ga, sest enamikel pidudel lihtsalt muud ei pakuta. Samas tõuseb igapäevaselt tantsumuusikas esile nii palju põnevaid minihoovuseid, mis vääriksid kõik eraldi pidusid ja suuremat tähelepanu. Eks kõik lähtub publikust ja kuniks techno rahva kohale toob, pole põhjust midagi muuta, aga võiks vähemalt proovida.

Üks põnevamaid uusi suundi on kindlasti footwork'i edasiarendus, millega tegi algust Jlin, kuid mida on praeguseks tõlgendanud juba mitmed teisedki produtsendid. Seal on aluseks ikka see footwork'i katkendlik-hüplik biit, kuid see on täis süstitud maailmamuusika hullust, mingit paanilist rähklemist ja tõmblemist, mis ei lase tuimalt tiksuma jääda, vaid hoiab pidevas liikumises.

DJ Pleadi lühialbum "Get In Circle" suudab vaid viie looga luua täiesti oma maailma - see on nagu tormamine läbi pimedate Türgi tänavate, mida saadab katkematu linnasumin, isegi ööpimeduses jätkuv melu. Aga see ei ole rännak ajamasinaga vanasse maailma, pigem on see uue ja vana kokkupuutepunkt, kultuuride täielik sümbioos.

Lood "DVE" ja "Get In Circle" mõjuvad lausa füüsilistena, on raske kujutada ette kedagi neid kuulamas ilma pead nõksutamata, eriti hea, kui saab kogu kehal liikumas hoida. Seega jään ootama pidu, kus kõlab ainult selline muusika. See oleks raju.

Freddy Grenzmann "Enam kui elu" (ise välja antud)

Mis sest, et punk on olnud oluline osa Eesti kultuurist juba mitukümmend aastat ning punkarid on pidevalt nähtaval, ikka on paljude inimeste arvamus see, et punk on haisvate ja rõvedate joodikute muusika, kes lihtsalt röögivad, sõimavad, peksavad ja ropendavad. Punkar on loom, keda on läbi puurivõrede tore vaadata, aga kui tänaval vastu tuleb, siis peida igaks juhuks nurga taha, äkki tuleb kallale. Hästi arvatakse.

Õnneks tegid Taavi Arus ja Indrek Spungin filmi "Enam kui elu" ja võib ju loota, et seda sattus vaatamata just mõni sellise arvamusega inimene, kes hakkas mõtlema "Hmm, äkki on nemad ka ikkagi inimesed?". Ja kui sellest veel väheks jäi, siis Psychoterrori ihu ja hinge Freddy Grenzmanni sooloalbum peaks sellise arvamuse kindlasti ümber lükkama.

Pole räuskamist ega mässamist, see punk on viks ja viisakas, mis aga ei vähenda kuidagi selle väärtust. Žanriliselt põrkavad lühialbumil "Enam kui elu" spoken-word ja elektroonika, jazz ja techno, bluus ja Freddy. Jah, just täpselt, võib-olla Freddy kui žanr ongi õige seda rosoljet kirjeldama. Kirjeldamatult rikas, rikkalikult kirjeldamatu.

Proovige ja kogege, kiire kümneminutiline rännak, mis korraks raputab ja loksutab nagu 5D-kinos, aga siis saab jälle tavamaailma naasta. Sest kaua me ikka jaksaksime Freddy maailmas elada, enamik meist (kaasa arvatud mina) ei elaks seda lihtsalt üle.

Matt Karmil "Tell Me Why" (Studio Barnhus)

Esimesel kuulamisel jooksis Matt Karmili lühialbum "Tell Me Why" kõrvust läbi niiviisi, nagu seda poleks olnudki. Lõppes sama järsku kui oli alanud, ja kui meenutama hakkasin, siis nagu polnudki midagi. Paar kolksu-klõbinat ja kõik. Eriti huvitav just seetõttu, et ta ei tee mingit minimal'i ega ambient'i, pigem on Karmili bassid ja meloodiad paksud ja suured, kuuludes selgelt tantsupõrandale eufooria ja joovastuse keskele.

Aga see pole kindlasti juhuslik, et mul selline tunne tekkis, sest Matt Karmil üritabki teha n-ö house'i paroodiat - ta rõhutab lugudes elemente, mis muidu seisavad tantsumuusikas pigem taustal. Rütmimuster on "Tell Me Why" peal praktiliselt maha keeratud, see tiksub kusagil taustal imevaikselt, tähtsad on hoopis seal peal tekkivad tekstuurid ja kujundid. Nagu näiteks lühialbumi nimilugu, kus vokaalsämplid ujuvad seosetult ringi, pika peale võib isegi ära unustada, et seal mingi biit taustal on.

Kui need lood lõpuks tööle hakkavad, siis ei saa neid enam peast välja. "All Togetheri" hüperseksapiil ja kummaliselt vigisev vokaal kumisevad mul juba nädalaid peas, ja seda võib vist õnnestumiseks lugeda. Matt Karmil teab, kuidas tantsulugu nakkavaks muuta - ta segab kokku vanakooli french house'i moodsa produktsiooniga, muudab selle õhuliseks ja kergeks ning lükkab siis hullu hooga tiksuma. Muud polegi vaja, toimib suurepäraselt.

The Voidz "Virtue" (RCA)

Nullindate indie-rock'i pärliks võib julgelt pidada The Strokesi esimest albumit "Is This It", mis põimis punki ja garage rock'i, kuid tegi seda sulnilt ja ilusalt, muutumata selle pehmuse kiuste kuidagi naiivseks ja vedelaks. Julian Casablancas seisis selle kamba eesotsas ja suutis kõik erinevad mõjud enda omaks muuta - nad lõid ühe plaadiga kiirelt oma saundi, mis seisis muust indie-laviinist eraldi.

Pärast seda ei suutnud nad kordagi sama taset saavutada. Järgmine plaat "Room On Fire" oli okei, aga edasi läks longates, nendest sai lihtsalt üks indie-tellis suures müüris, oli võimatu eristada The Strokesi sajast muust sarnasest bändist. Asi ei läinud paremaks ka Julian Casablancase sooloprojektiga The Voidz, mille esimene plaat "Tyranny" oli nii rabe rähklemine, et oli isegi raske aru saada, mida nad tegelikult teha tahtsid.

Uuele plaadile "Virtue" lähenesin ma seega null ootusega ja täiesti tühja lehena. Seda suurem oli üllatus, et Casablancas on unustanud kõik selle jama, mis vahepeal toimus, ja teinud justkui mõttelise järje albumile "Is This It". Ei, see pole katse matkida 2006. aasta indie-saundi, vaid ta toob tagasi selle tugeva artistlikkuse, mida The Strokes toona esindas, ja surub sinna vormi täiesti hulle asju. Nagu kamoon, "Pyramid of Bones" on nagu heavy metal, mis sattus kogemata Ibizale puhkama. Idiootne vastuolu, mis on kuidagi loogiline ja nunnu.

Toonase ajaga võrreldes on Julian Casablancas muutunud äkilisemaks, mis tuleb korraga "Virtue'le" nii kasuks kui kahjuks. Popraamidesse pistetud hüsteeria on intrigeeriv, aga kohati muutub see liiga juhuslikuks - lood nagu "Black Hole" ja "Think Before You Drink" on lihtsalt tüütud, ei muud.

Aga kui need mõned erandid välja arvata, siis tasub sellele ikkagi võimalus anda. Julian Casablancas on täpselt selline, nagu üle kümne aasta olen oodanud, et ta olla võiks, kinnitades, et indie pole tänaseks veel täiesti nüriks muutunud.

DJ Nigga Fox "Crânio" (Warp)

Möödunud kuul soovitasin Ludwig Goranssoni heliriba filmile "Must panter", mis üllatas ja mõjus oma afrofuturistlikus julguses uudselt. Teisalt oli seal kõik ikkagi üsna sünnis ja loomulik - trummid küll müdisesid ja veiderdasid pisut, aga ei tekkinud võõristust, olid näha selle muusika juured praeguses ajas ja ruumis. Sild uude maailma, mis pigem kutsus kui peletas.

Üllataval kombel jätkab samade helirägastikega plaadifirma Warp alt ilmunud produtsendi DJ Nigga Fox esimene lühialbum "Crânio". Ta ühendab end aga täielikult tänasest muusikaloogikast lahti, mõjudes kui "Musta pantri" tigedam ja segasem väikevend. Selline, kes ei allu ühelegi korraldusele ja teeb kõike risti vastupidi. Nimede vahel tekib ka mõnus resonants - must panter ja neegerrebane. Võta üks ja viska teist.

DJ Nigga Foxi loodavad helivormelid on nii pöörased, et loogilises mõttes sealt lugusid ei tekigi. "Crânio" on pigem kinnitus ühe produtsendi loomingulisest hullusest, justkui hoiatades, et tema ürgulmeline fantaasiamaailm võib veel suuremaks kasvada. Praegused kuus lugu pakuvad aga juba piisavalt erinevaid tekstuure ja nurgataguseid, et mõneks ajaks tegevust pakkuda.

Stella Donnelly "Thrush Metal" (Secretly Canadian)

Lääne kriitikud on viimastel aastatel täiesti pimestatud kõiksugu singer-songwriter'itest ja huinamuina kitarriplõnnijatest, kes moodustavad ühtlase isikupäratuse massi. Enamikel juhtudel on neis liiga vähe muusikast - eriti tõuseb esile Father John Misty, kelle iga uus laulujupikene heidab kohe sealsed kriitikud selili, kõik oigavad mõnuvärinates ja lasevad voolata kiituselaviinidel. Ta on umbes kahekümne kolmanda järgu koomik, mitte muusik, miks sellist tüüpi on vaja üldse haipida?

Õnneks leiab sellest sogasest veest aeg-ajalt - ja pean veel topelt rõhutama, et ikka väga harva - midagi sellist, mis väärib ülekuulamist ja lähemat uurimist. Üks selliseid on Stella Donnelly. Austraalia hipster, kes näeb välja nagu naisversioon Mac DeMarcost, kuid kelle muusika on veel mitu korda sulnim ja pehmem. Selles on muidugi omamoodi vastuolu, arvestades, et ta laulab õrna ja ilusa häälega vägistamisest ja seksuaalsest ärakasutamisest.

Aga tõesti, vaatamata sellistele teemadele, on "Thrush Metal" hingematvalt ilus plaat. Lihtsalt väikesed lood, lihtsad meloodiad, tugev ja aus vokaal ning rohkem polegi tarvis. Möödunud aastal pakkus samasugust päikselist õrnust Julie Byrne, selle aasta leiuks on Stella Donnelly. Kuulake ka ja proovige vastu panna ettekujutusele Austraalia päikselisest suvest, randadest ja õrnast meretuulest. Just sealt see muusika pärineb ja sinna viib ka kuulajad, vähemalt mõnekümneks minutiks.

Pursuit Grooves "Felt Armour" (Pursuit Grooves)

Kanada produtsent Pursuit Grooves järgib oma värskel albumil "Felt Armour" konkreetset mustrit - iga loo esiplaanil seisab kohati isegi lollakas või naeruväärne rütmijupike, mis jääb terve loo ajaks luupima. Lihtsalt tiksub, nagu metronoom või techno-lainetus, kuid on seejuures ootamatult intensiivne ja sisendusjõuline.

Pärast esimest kuulamist tabasin end mõttelt, et kas seal plaadil üldse toimus midagi? Meelde olid jäänud ainult mingid veidrad käginad-kolisemised- vilisemised, industriaalne müra, kohati ka näiline tühjus nende luupide vahel. Tegelikult on see petlik, Pursuit Grooves on selle võttega suutnud lihtsalt enda muusika ära peita, lohaka kuulamise eest varjata. Sa pead "Felt Armourile" keskenduma, jälgima seda segavat helifooni ja vaatama sinna taha.

Seal taga on peidus sillerdav ja värviline maailm, mis ei lase end suruda žanripiiridesse, vaid segab terava elektroonika vahele õrnade märkustena kõike alates maailmamuusikast lõpetades retrovirvendustega. Seega mõnes mõttes saab nagu kaks plaati korraga - võib lasta end lihtsalt sellel loksumisel kaasa vedada ja vaikselt selles rütmis uneleda, aga keerake kõlarid veidi valjemaks ja kuulake täpsemalt, murdke sellest müürist läbi ja piiluge sinna taha. Nii on veel põnevam.

Sons of Kemet "Your Queen is a Reptile" (Verve Records)

Londoni ansambel Sons of Kemet näitab oma albumil "Your Queen Is A Reptile" parimas mõttes moodsat jazzi, kasutamata selleks samas ühtki tänapäevast elementi. Pole elektroonikat ega erilist produktsiooni, ainult tugev bänditunnetus ja ürgsed Aafrika rütmid, mille teeb moodsaks lugude lihvitus ja punktuaalsus. "Your Queen Is A Reptile" kargab ja märatseb, kuid mitte metslase kombel, vaid koreograafi valvsa pilgu all.

Sons of Kemeti müdistamine ja tuututamine võib tunduda juhuslik, kuid sellest paistab läbi tarkus ja kindel siht. Kui tihti võib jazz stuudios muutuda puiseks, n-ö nohiklikuks siseringi asjaks, siis "Your Queen Is A Reptile" läheb sellest kaarega mööda. See ei ole jazz, kus peab soolode ajal plaksutama ja pintsaku selga panema, vaid kuulaja lendab mõne sekundiga Aafrika kuuma päikese alla, keset põlisküla, kus kohalikud tantsivad mööda tänavaid. Muusika, mis voolab inimestest välja, pole vaja mingeid selgitusi ega teadust sinna taha.

Just tantsulisus on "Your Queen Is A Reptile" põhiline tugevus. Pahatihti kipub jazz oma keerukuse ja kavaluse käes muutuma raskepäraseks, kuid Sons of Kemet hoiab kõik üsna lihtsakoelisena. Lood voolavad vaikselt, afrotrummid hoiavad mõnusat võnget sees ja kuulaja ei pea selle muusika jaoks pingutama, kehaline aspekt mõjub automaatselt, alateadlikult.

Kui plaat meeldib, siis oleks patt jätta minemata 26. aprillil Vabale Lavale Sons of Kemeti kontserdile, Jazzkaar toob nad kohale. Ma kujutan juba praegu ette, et saab olema määratult lõbus.

Chaines "The King" (Slip)

Muusika kipub üldiselt ikka ellu rõõmu tooma. Paned mingi meeldiva albumi peale, kuulad, tuju läheb heaks ja annab jõudu-energiat juurde, et kõigile kohustustele ja muudele tüütustele vastu astuda. Kui ei tekita häid emotsioone, siis enamasti on tegemist mingi jamaga, mida rohkem kuula ei viitsi. Kes see ikka jaksab ebameeldivat muusikat kuulata?

Chainesi albumiga "The King" on teisiti. Esimesed paar lugu sõnuvad vaikselt loitse ja hiilivad hüpnotiseerivalt ajukäärude vahele, isegi pisut sätendades ja helkides päikese käes. Võiks ehk ekslikult arvata, et selles muusikas peitub mingi ilu ja võlu, aga see on vaid peibutus, kuniks toimub plahvatus. Mürisev bassilaviin matab kõik enda alla, paneb korraks õhku ahmima ja toob kananaha ihule. Kooriku all on peidus tegelikult agressiivne ja jõuline ürgollus, muusika, mis paneb hirmu tundma.

Ja päris tõsiselt - ma isegi ei mäleta, kas ma olen kunagi varem albumit kuulates hirmul olnud. Ehk on suutnud sama tunnet tekitada õudusfilmide heliribad, aga seda ikkagi puhtalt tänu juba olemasolevale maailmale, mida nad toetavad. "The King" saab sellega hakkama täiesti iseseisvalt - Chainesi muusika on lihtsalt nii kontsentreeritult täis energiat ja jõudu, pole vaja pildiriba ega selgitusi, et kuulaja rivist välja lüüa.

Kogemusalbum, mis pakub võimaluse siseneda tundmatusse ja ebainimlikku maailma. Väärib vähemalt ühekordset uurimist, vaevalt, et keegi sinna väga palju rohkem minna tahab. Või...?

The Weeknd "My Dear Melancholy," (Republic Records)

Oma karjääri jooksul, mis on kestnud vaid kuus-seitse aastat, on The Weeknd teinud läbi huvitava muutuse. Esimestel mixtape'idel ja albumitel oli ta pimedas toanurgas sosistav õhkõrna ja veiderdava vokaaliga hurmur, kelle lood lagunesid päevavalguses tuhandeks killuks. Ta tegi hilisõhtute muusikat, mis oli pumbatud täis seksi, narkootikume ja kõike muud, mis pakub joovastust ning viib tavamaailmast eemale.

Juba album "Beauty Behind The Madness" näitas, et valgustkartev The Weeknd on kuskil tahaplaanile jäänud - ta seisis rambivalgel, temast oli saanud popstaar. Selle kuvandi viis vilkuv-sähviv "Starboy" veel kaugemale, kuigi seal oli olemas ikkagi see ebanormaalselt seksapiilne alge, mida kuulis tema varasemas loomingus. See oli lihtsalt kavalalt peidetud, surutud glamuuri vahele.

Ning just seetõttu on põnev, et värskel lühialbumil "My Dear Melancholy," on The Weeknd justkui nullist alustanud. Ei mingit tähesära, selle muusika koht on suurte kontserdilavade asemel pigem suitsuses tagaruumis, kus seda kuulevad vaid valitud inimesed. Tundub isegi, et muusikalised motiivid on kuueloolisel plaadil väga piiratud - ta varieerib ühe ja sama loo, või kui laiendada, vähemalt sama emotsiooni erinevate poolustega, kuid see ei ole igav, vaid hoiab küljes ning keerab oma kergemeelsusega pigem kuulaja ümber sõrme.

"My Dear Melancholy," ei ole kindlasti see, mida võiks eeldada 2018. aastal ühelt popalbumilt, aga sellele vaatamata jõudis see erinevatesse singlitabelitesse - ilmselt näitab see usaldust The Weekendi vastu, sõltumata sellest, mis muusikat ta teeb. Selle loogika järgi võiksid suured staarid isegi rohkem eksperimenteerida ja hullu panna, see oleks hea moodus popmuusikasse uuenduste süstimiseks.

Ilmselt ei ole see plaat, mis saab The Weekendi karjääris mingiks nurgakiviks ja vaevalt, et seda aastatabelitest väga välja tuuakse, aga üürikese pilguheiduna on ikka päris huvitav.

De Leon "De Leon" (Mana Records)

On vähe produtsente, bände ja muusikuid, kes suudavad teha muusikat täiesti umbisikuliselt - tähtis on ainult nende looming, mitte miski muu. Plaadifirma Mana alt on välja antud (vist?) bändi De Leon samanimeline album, mis ei jaga ühtki selgitust. Kaanel vaid nimi, lugudel puuduvad nimed, null infot. Ja just see laseb nende muusikal kahekordse intensiivsusega esile tõusta.

Plaadi "De Leon" kõigi kuue loo südames on nakkav tantsurütm - võiks ju mõelda, et tegemist on tantsumuusikaplaadiga, aga mitte tingimata. Pigem on see nende jaoks muusikaline keel, mille abil hakkavad nad mängima mingite üldisemate ideede ja kontspetsioonidega. Nad loovad iselaadi n-ö maailmamuusikat, milles kõlavad erinevad veidrakõlalised rütmipillid ja trummid, kuid selle kõige juuri on raske leida. Folk-utoopia äkki?

Huvitavaid nurgataguseid on De Leoni lugudes piisavalt, et igal kuulamisel midagi uut avastada, samas ei suru nad end aktiivselt peale - nende muusikas on palju õhku, iga uue motiiviga on aega rahulikult harjuda, kiiret pole kuskile.

Hästi nõtkelt on nad peitnud ära ka võimaluse mõista, kuidas "De Leonil" kõlav muusika sündinud on. Kas see on sämplimise tipptase? On nad jazzbänd? Ei tea, ja mingis mõttes hakkavad need küsimused devalveerima selle albumi unikaalsust. Tasub lihtsalt astuda nende loodud maailma ja lasta nendel tantsu-bongodel end kaasa vedada.

Jasperino "Concourse" (Lejal Genes)

Viimase paari aastaga on Eestis tõusnud pinnale kümneid noori Soundcloudi-räppareid, kes kõik nokivad kuidagi omasoodu vaikses (ehk isegi ambitsioonitus?) rütmis, kuigi mitmed neist võiksid juba ammu albumi välja anda ja vääriksid suuremat tähelepanu. Kaua sa ikka seda arvutimikrofoni pomisemist kuulad?

Seda üllatavam on, et moodsale trap-hop'i ülemvõimule vaatamata on suurim edu saatnud just 15-aastast Rakvere tüüpi Jasperinot, kes oma käsitlustelt ja kõlapildilt on pigem tolmune vanakool. Noorele eale vaatamata on ta andnud välja juba hunniku plaate, kõik erinevate välismaa plaadifirmade alt (Autumn Theory, Inner Ocean), värske albumiga "Concourse" jõuab ta lõpuks aga kodumaise Lejal Genesi alla.

Suuri pöördeid ta oma plaadil ei võta, vaid astub üsna vaikselt ja rahulikult. Bassid on mõnusalt täidlased ja ümarad, aga kiiret Jasperinol kuhugi ei ole. Pigem põimib ta selle paarikümne minutiga lahti mõnusa tühjade öiste linnatänavate taustamuusika, sellise, mille saatel klapid kõrvus üksi ringi lonkida.

"Concourse" on pretensioonitu album, millel pole ihalust kuuluda mingisse subkultuuri või kedagi jäljendada. Harva näeb tüüpe, kes kuidagi nii suvalt enda asja teevad - kui ta samamoodi jätkab, siis võib varsti päris suuri asju kuulata. Juba praegu saab aga kiire sissevaate tema tumeromantilisse unenäoudusse.