Freddy Grenzmann – "Enam kui elu"

See on selles suhtes märgiline, et mõned nädalad tagasi igal pool meedias räägiti sellest uuest Taavi Aruse ja Indrek Spungini dokumentaalist "Enam kui elu", mis räägibki Psychoterrori lauljast Freddy Grenzmannist. Aga see võib-olla veidi tähelepanuta jäänud, et koos selle filmiga tuli välja ka digitaalne samanimeline lühialbum. See erineb Freddy varasemast punkloomingust; seal on rohkem elektroonikat. Need lood on kergemad, see agressioon ja punkmeeleolu ei tule nii teravalt esile, aga väga huvitavad lood. Tasub kindlasti võimaluse anda.

Paljud tekstid võivad olla ka tuttavad, sest hiljuti andis Freddy välja ka luulekogu, kust on mitmed selle plaadi tekstid pärit. Tegelikult enamikke lugusid kuuleb ka selles filmis.

Kendrick Lamar – Black Panther OST

Kui me räägime Kendrickust, siis kui tema uue plaadi välja annab, siis on see aastalõpu edetabelites alati igal pool – kui mitte esikohal – siis esikolmes, esiviies. Aga see uus plaat nüüd natuke erineb jah. Tegi heliriba koomiksifilmile "Must panter", kus ta ise nii esiplaanil ei ole. Ta on kaasanud viimase paari aasta säravamad musta popmuusika igasugu tähed. Nii räpparid kui ka R&B-artistid. Laseb neil kõigil särada, ise tuleb korra kuskil taustal esile. See on ülimalt lihvitud album ja toimib täiesti suurepäraselt ilma selle filmita ka.

Nii selle filmi kui ka Kendricku üleüldine muusika sõnum kuidagi haakuvad, kuna see räägib kõik ju nende inimeste enda õiguste eest võitlemisest. See kuidagi haakub ja seal tekib mingisugune resonants nende vahel.

Young Fathers – Cocoa Sugar

Kui me rääkisime alguses Freddyst, punkartistist, siis mõnes mõttes võib pidada ka Young Fathersit justkui moodsaks punkbändiks. Kahe bändiliikme juured on tegelikult Aafrikas. Neil on seal [esimesel albumil "Dead"] selline ürgne Aafrika muusika jõud. Aga uuel plaadil nad on võtnud veidi uue suuna. Olemas on see varasem mässumeelne energia, aga see uus plaat on selline perfektne popalbum. Seal on olemas poplood, mis võiksid ideaalses maailmas sobida raadiosse. Selle pikkus, 36 minutit asetub täpselt sellise perfektse popalbumi mudelisse. Ülimalt lihvitud plaat.

George FitzGerald – "All That Must Be"

George FitzGerald peaks elektroonilise ja tantsumuusika publikule tuttav olema. Möödunud suvel käis ta Into The Valley festivalil. Hiljuti tegi ka ühe klubimängu Eestis. Ta on sellise elektroonilise muusika tuntud tegija. Paar aastat tagasi tuli ka esimene plaat, "Fading Love" tal välja. Me võime ka seda pidada tegelikult popmuusikaks, kuigi elektroonilisema muusika poole kalduvaks. Hästi ilus muusika. Võib-olla sarnane veidi Bonoboga, kes on umbes 10 aastat ja rohkem plaate välja andnud. Võib-olla muusikanohikud nimetavad seda liftielektroonikaks, aga ka seal on samamoodi selliseid lugusid, mis ideaalses maailmas võiksid raadios kõlada. Praegu ei kõla, aga tasub võimaluse anda. Seal ei ole mingisugust intellektuaalset pinget, kergesti vastuvõetav.

Against All Logic – "2012–2017"

See on huvitav, et Nicolas Jaar on varem teinud sellist üsna intellektuaalset, tarka ja kavalat elektroonikat ja täiesti ootamatult tuli nime alt Against All Logic välja plaat. Esimest paar nädalat kedagi see isegi ei huvitanud, muusikapress magas selle maha. Tegemist on selles suhtes huvitava plaadiga, et siin plaadil põhineb kõik vanadel sämplitel, vanade lugude katkenditel, kus see on n-ö klots klotsi haaval üles ehitatud. Meenutab natuke Austraalia bändi The Avalanches'i loomingut, kus kõik põhineb vanal algel, aga üles ehitatud on täiesti uus fluidum, mingisugune uus asi. Kõlab väga moodsalt.