Arvustus. Plastmassnukkude gospel Young Fathersilt ({{commentsTotal}})

Young Fathers
Young Fathers Autor/allikas: Facebook/Nata Moraru

Uus plaat

Young Fathers

"Cocoa Sugar" (Ninja Tune)

6/10

Kui "alternatiiv"-artist läheb popiks, nähakse selles mõnikord mingit ohu märki. Ohtu pole. Et peavool ei muutuks liiga tööstuslikuks, on just altpoolt tulevat isetekkelist poppi vaja, ses mõttes on Young Fathersi deklareeritud suunamuutus tervitatav.

Edinburghi tüübid Alloysious Massaquoi, Kayus Bankole ja 'G' Hastings ei olegi päris räpparite grupp olnud. Kergest, De La Souli mõjudega hiphopist teipidel "Tape 1" ja "Tape 2" startinud trio võttis kahel järgneval albumil ette universaalsema saundi: võimsalt lauldud, kohati lausa üüratud ja kajadega toestatud rütmiline valegospel, kus annavad tooni afrobeats, briti bass ja eksperimentaal-hiphop.

Kui debüütalbum ("Dead", 2014) toob Mercury Prize'i, siis ei saa Young Fathersit päris nurgataguseks jõuguks lugeda, aga kolmas album "Cocoa Sugar" pritsib ambitsiooni jõuda kõikjale.

Lood on varasemast läbimõeldumad, (klaveri)sämplid, bassid, sündid, erinevad trummid suhtlevad omavahel intensiivselt, aga jätavad endiselt vokaali alla õhupadjad. Uus on vokaalide esitus, eelmisel kahel albumil kippus vaatamata tõhusatele tausta-amortidele võidu ja kooris ning "hõige ja vastus"-stiilis jõulaulmine ja poolräpp päeva lõpuks koormama.

Mis on laual 2018? Räpivad fatherid veel vähem, samuti on õpitud kordamööda või koos, aga õrnemaid harmooniaid moodustades häälitsema. Pop tähendab ju väljapeetust, aga maksimaalse mõjuga, seejuures minimaalselt ärritades. Nojaa, see on isegi sulnis plaat.

Küsimus kerkibki, kas grupi raju energia on siis alla surutud või targalt suunatud funktsionaalsuse kanaleisse. Ikka pigem variant kaks, kuigi album on seejuures eba-funky, sest siinne tehnoloogia ei tekita võnkeid, vaid paigutab täpse käega plastklotsid paika. Konstruktiivseim ja eredaim poplugu plaadil siinkirjutaja meelest: "Border Girl".

Kui aga sirutada sõel välja ja vaadata, mis sinna albumist tervikuna peale jääb, siis pigem ornamentika. Haaravad detailid ("Fee Fi" ja "Wow" puhul näiteks lõigutud klaverimotiivid), töödeldud ja taustadele lisainstrumentideks paigutatud vokaalid, jõulised elektroonilised bassikäigud. See muusika seisab edukalt koos, aga ei ole selles mõttes popiks läinud, et mingeid eriti leidlikke meloodiaid kummitama ei jää, ent võibolla just sellepärast säilib siiski tahe sinna plaadi sisse tagasi minna.



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: