Mõni aeg tagasi kirjutas Silvia Urgas Värske Rõhu veergudel Nobeli kirjandusauhinna valguses Bob Dylanist ja tema loomingust.[1] Dylan on auhinna viimaks kätte saanud,[2] suurem kära on vaibunud. Igihalja arutelu kirjanduse ja laulusõnade suhtest sooviksin aga taas üles võtta ja seda ühe konkreetse artisti näitel (keda ka Urgas oma tekstis mainib): Kendrick Lamar. Maailmakuulus räppar on seitsme aastaga kindlustanud koha hiphopi kaanonis (muide, äsja pälvis ta Pulitzeri muusikaauhinna). Kurikuulsast Los Angelese linnaosast Comptonist pärit Kendrick on oma loomingus põiminud eneseteadliku lüürika ja raadiokõlbliku produktsiooni, võites nii kriitikute kui ka tavakuulajate südameid. Lisaks sellele, et ta on väga menukas, peetakse teda muusikamaailma üheks parimaks sõnaseadjaks. Küsimus kõlab niisiis nõnda: kas ka Kendrickust võiks saada Nobeli kirjandusauhinna laureaat?

Et sellele vastata, on esmalt tarvis fikseerida Kendricku kirjalik pärand. Siit tekibki esimene probleem. Kui Dylan on andnud välja hulganisti laulusõnade kogumikke, siis Kendricku kohta sama öelda ei saa. Ühelegi albumile pole laulusõnu lisatud ja ametlikke variante ei leia ka internetist. Laulusõnu on üles kirjutanud kuulajad, kes pole aga lõpliku konsensuseni jõudnud. Kui võrrelda sõnu koondavaid internetilehti, erineb ülestähendatu küll vähesel määral, ent hiphopifoorumites ja kommentaariumites käib elav diskussioon selle üle, mida Kendrick kusagil täpselt ütles. Võõras kõrv pole teatavasti kõige usaldusväärsem instrument, sest kiputakse kuulma seda, mida kuulda tahetakse, nagu näitab 1976. aastal sõnastatud McGurki efekt: kuuldu sõltub nähtust.[3] Seega tuleks kuulajate kirja pandud teksti ametlikuks tembeldamisest hoiduda seni, kuniks sõnade autor pole originaali esitanud.

Ei ole võimatu, et Kendrick Lamari kogutud teosed näevad ühel päeval trükivalgust – viimastel aastatel on hiphopi laulusõnade kogumikke ilmunud küll –, ent see on siiski ebatõenäoline. Kuigi Kendrick on puhuti ise oma sõnu kommenteerinud ja seletanud, osutades fännidele teinekord isegi ortograafiaabi[4], eelistab ta asja siiski saladuskatte all hoida: intervjuudes on ta toonitanud teadlikku otsust jätta täpsem tõlgendustöö kuulajatele.[5] See otsus selgitab Kendricku huvi homonüümide vastu, mida nimetatakse hiphopi ringkondades double entendre'iteks (topeltkuuldavuseks). Näiteks tema 2012. aasta pala "Backstreet Freestyle" (albumilt "good kid, m.A.A.d city") teine salm lõpeb genius.com-i andmetel lausega "This voice here is golden, so fuck y'all, I goes in, and …"[6]. Kui lugu ennast kuulata, kõlab "golden" ('kuldne') aga nagu "goading", mis tähendab provotseerivat ja ärritavat ning sobib laulu konteksti isegi paremini kui veebilehel kirja pandud variant. Või võtkem aasta vanema loo "Ronald Reagan Era", kus "Take it in vain, Vicodins couldn't ease the pain" võiks kõlada ka nagu "Take it in vein, Vicodins couldn't ease the pain"[7] – ning seegi oleks kooskõlas narkootikumide ületarvitamisest rääkiva loo põhitooniga. Sarnaseid näiteid võib Kendricku diskograafiast leida lõpmatuseni.

Homonüümide kõrval meeldib Kendrickule mängida ka hääle ja intonatsiooniga. 2016. aastal meesteajakirjale GQ antud intervjuus[8] juhib ta tähelepanu, et peab oma põhiliseks instrumendiks vokaali ja selle toone. See tõsiasi muudab laulusõnade ülesmärkimise veelgi keerulisemaks, mida illustreerib hästi kuulus triple entendre laulust "A.D.H.D". "Eight doobies to the face, fuck that / Twelve bottles in the case, nigga, fuck that / Two pills and a half-weight, nigga, fuck that / Got a high tolerance when your age don't exist".[9] Üleskirjutatuna paistab asi lihtne, aga Kendrick hääldab sõna "that" väga omapäraselt ja ei olegi aru saada, kas ta ütleb "thought" ('mõte'), "dot" ('punkt') või "that" ('see'). Süntaksilt on kõik kolm sobivad. Taas on laulu teemadeks eri narkootikumide segamini tarbimine ja halvad eeskujud, seega sobiks rea "Twelve bottles in the case" järele "fuck thought" suurepäraselt. Samas oli Kendrick äsja hüljanud artistinime k-dot ja esines edaspidi oma pärisnime all. "Fuck dot" oleks nagu hüvastijätt endise, noore ja naiivse minaga.

Hääleeksperimendid ei piirdu ainult hääldusega. Iga endast lugupidav laulja mängib vokaaliga, ent Kendrick kasutab eri karakterite jaoks eri toone, jutustades lugusid mitmest vaatepunktist. Sealjuures on tema hääletoon kuulajale väärtuslik vihje, sest just tänu sellele saab aru, milline Kendricku alter ego parasjagu kõneleb. Käre, karm ja jõuline tämber, mida võib kohata nii "Backseat Freestyle'is" kui ka "The Blacker The Berry's", projitseerib halastamatut ja enesekeskset gängikuuluvusega alfaisast, kelle arhetüüp oli kunagi Kendricku iidol. Hea näide on ka "XXX" viimaselt kauamängivalt "DAMN.", milles Kendrick räägib vägivallast ja seda soosivast ühiskonnast, ja esitab kolm vaatepunkti, vahetades seisukohti koguni poole salmi pealt. Ainult hääletoon ja instrumentaal eristavad üleminekuid ühest positsioonist teise. Ta alustab vägivalda normaliseeriva diskursuse kirjeldamisega, kus jutustaja monotoonne ja tuhm hääl kajastab ükskõiksust toimuva vastu. Ühtäkki rütm muutub ja jutujärje võtab üle vihane karakter, kes just kuulis oma sõbra poja tapmisest. Kadunud on ükskõiksus, mängus on agressiivsed emotsioonid: "I can't sugarcoat the answer for you, this is how I feel: If somebody kill my son, that mean somebody gettin' killed."[10] Kolmanda tegelasena astub sisse Kendrick ise ja võtab laulu kokku ühiskonnakriitilise noodiga: "Homicidal thoughts, Donald Trump's in office / We lost Barack and promised to never doubt him again / But is America honest, or do we bask in sin?"[11] Kuna Kendricku tämber on tavapärane, räägib ta seekord enda eest, vahest ainult natuke aeglasemalt kui muidu. Kui lugeda teksti, võib mõistagi aimata, kus toimub üleminek ühelt seisukohalt teisele, aga ainult sõnadest lähtudes on kerge ajada segamini Kendricku enda mõtted tema tegelaste omadega. Umbes nii juhtus ju ka Vladimir Nabokovi ja "Lolitaga".

Niisiis, vanker läheb kraavi juba esimese probleemi kerkides, et Kendricku tekstidel pole ametlikku versiooni. Üritasin esile tõsta ka tõsiasja, et tema pärandi kirjalik fikseerimine vaesestaks seda tublisti, sest tõlgendamise ambivalentsus on osa Kendricku kuulamise võlust. Kui sõnad kontekstist välja rebida, läheb kaduma ka sisu, sealhulgas mängud intonatsiooni ja tämbriga, mis avavad uusi tõlgendusastmeid. Kendrick ei ole traditsioonilises mõttes kirjanik ega luuletaja, ennekõike on ta meisterlik muusik, kes on lihtsalt sõnadega maru osav. Kui hindamiskriteeriumeid ei muudeta, pole tema nomineerimine realistlik. Aga üks uks sulgub ja teine avaneb. Ehk on postmodernistlik aeg laulusõnade kaanoni loomiseks küps? Bob Dylanile määratud Nobeli kirjandusauhind on oluline pretsedent, millelt võiks tõukuda laiem huvi laulusõnade analüüsi vastu ja institutsionaalne tugi neile. Nimelt avalduvad Kendricku töid lahates maailmakirjanduse suured narratiivid, mis väärivad kahtlemata analüüsi.

Siinkohal võiks vaadelda Kendricku viimase albumi "DAMN." suhet Fjodor Dostojevski "Kuritöö ja karistusega". Pole põhjust oletada, kas Kendrick sai Dostojevskilt inspiratsiooni või on teda üldse lugenud, aga kui neid teoseid lähemalt vaadelda, ilmnevad märkimisväärsed paralleelid. "Kuritöö ja karistuse" peategelane Rodion Raskolnikov on lõhestunud tegelane (seda juba etümoloogiliselt)[12], kes üritab endas inimesena selgusele jõuda. Samasuguse positsiooni võtab ka Kendrick, käsitledes küll pisut erinevat dihhotoomiat. Kui Raskolnikov tahab teada, "[k]as ma olen täi, nagu kõik, või inimene? Võin ma üle piiri astuda või ei? Söandan ma kummarduda ja võtta või mitte? Olen ma värisev loomake või on mul õigus …"[13], siis Kendrick küsib: "Is it wickedness? / Is it weakness? / You decide / Are we gonna live or die?"[14] (BLOOD.) Raskolnikov visandab teooria haruldastest inimestest, kellel on õigus ülla eesmärgi nimel kõiksuguseid abinõusid pühitseda, vorpides moraali oma äranägemise järgi, samal ajal kui neile vastanduvad harilikud inimesed, kes on "nii-öelda materjal, mis on ainult selleks, et endasuguseid sigitada"[15]. Sellest mõttest võrsubki soov aduda, kumba rühma Raskolnikov ise kuulub, mis päädib tema kuritööga. Ka Kendrick kõneleb albumil kahe vaatepunkti kaudu, millest esimene on üleolev ja enesekindel ning teine alandlik ja eneseteadlik, vaagides, kumb mõttemall teda paremini iseloomustab.

Lunastust, mille Raskolnikov viimaks armastusest ja religioonist leiab, ihaldab ka Kendrick, aga kas ta selleni jõuab, oleneb juba kuulajast. "DAMN.'I" lõpus ületab Kendrick usu abil oma DNA, päritolu, ning jõuab kirgastava alandlikkuse ja leplikkuseni, mida on ümbritsevast keskkonnast muidu vajaka. Selle asemel et jumalaga samastuda, avastab ta endas inimlikkuse. Ent "DAMN." on justkui topeltalbum, mida võib kuulata ka tagantpoolt ette, ja selle käigus jõutakse vastupidise lahenduseni: "We gon' put in reverse"[16] (DUCKWORTH.). Kendrick alustab jumalakartlikult positsioonilt, aga järk-järgult degenereeruvad voorused pahedeks ja viimaks järeldub, et "I got dark, I got evil, that rot inside my DNA / I got off, I got troublesome heart inside my DNA"[17] (DNA.). Lunastusest saab hukatus. Nii Kendrick kui ka Raskolnikov läbivad sarnase kannatuste ja kahtluste raja, ent Raskolnikovi jaoks on lunastus lõpp-peatus, Kendricku jaoks mitte.[18] Mõlemat piinab teadmatus ning mõlemat mõjutab religioon.

"Kuritööd ja karistust" ning "DAMN.'I" ühendab seega võrdlemisi sarnane ideeline teljestik, kuid Kendricku ja Raskolnikovi vahel võib täheldada ka pisut konkreetsemaid kokkupuutepunkte. Näiteks ei suuda Raskolnikov esialgu kuidagi otsusele jõuda, kas ta jaksab oma teooriat harilikest ja erakordsetest inimestest enda peal katsetada, ent kuritööpäeval kannab teda justkui mingi vääramatu vaistlik tunnetus. Sama nendib ka Kendrick: "I got so many theories and suspicions / Today is the day I follow my intuition"[19] (YAH.). Enne ülestunnistamist külastab Raskolnikov oma ema, palub tal enda eest palvetada ning härdub, kui sama lubavad teha tema sõbra Marmeladovi lapsed. Ka Kendrick on teadlik pattudest, mida ta on korda saatnud, valutades albumi jooksul korduvalt südant, et keegi tema eest ei palveta. Kannatused ja kogemused võtab Kendrick kokku nõnda: "Seen it all, done it all, felt pain more / For the cause, I done put blood on sword"[20] (GOD.). Raskolnikov eelistab küll mõõga asemel kirvest, aga kannatab verise eesmärgi kiuste niisamuti.

Nende näidete kaudu saab hõlpsasti järeldada, et hiphop on võimeline kirjandusklassikast tuntud suuri narratiive kaasakiskuvalt ja isikupäraselt välja kandma. Ma ei leia, et kõiki pisut sõnaosavamaid muusikuid tuleks Nobeli kirjandusauhinnaga pärjata – see aga ei tohiks nende loomingu väärtust iseenesest kahandada. Samuti ei peaks kirjandusõppejõud alates homsest võtma noortepärase hoiaku ega loengut taktimõõdus 4/4 ette kandma. Küll aga väärivad laulusõnad muusikaajaloo ja kirjanduse vahelisel väljal eraldi käsitlemist, sest seal põimuvad muusika ja sõnad, meedium ja sõnum ning üks täiustab teist.



[1] Silvia Urgas. "Vastust teab vaid tuul – kas Bob Dylani laulusõnad on kirjandus?" – Värske Rõhk 2/2017.
[2] https://www.theguardian.com/music/2017/apr/02/bob-dylan-finally-accepts-nobel-prize-in-literature-at-private-ceremony-in-stockholm.
[3] Harry McGurk, John Macdonald. "Hearing lips and seeing voices" – Nature, 23.12.1976.
[4] Vt https://twitter.com/kendricklamar/status/260442741497028609.
[5] Vt https://www.npr.org/2017/04/21/525094661/kendrick-lamars-first-interview-after-releasing-damn-is-a-doozy.
[6] "See hääl siin on kuldne, nii et minge perse, läheb sisse ja …"
[7] "Ilmaasjata võtad, Vicodin ei vaigista valu" võiks kõlada ka nagu "Võta seda veeni, Vicodin ei vaigista valu."
[8] Vt https://www.youtube.com/watch?v=4lPD5PtqMiE.
[9] "Kaheksa pläru näkku, perse / Kaksteist pudelit kastis, nigga, perse / Kaks tabletti ja viis grammi pulbrit, nigga, perse / Suur taluvus, vanus ei tähenda midagi."
[10] "Ma ei ilusta vastust, just nii ma tunnengi: kui keegi tapab mu poja, siis sureb peagi keegi veel."
[11] "Mõrtsukalikud mõtted, Donald Trump on ametis, / jäime Barackist ilma ja lubasime, et ei kahtle temas enam, / aga kas Ameerika on aus või peesitame patus?"
[12] Раскол tähendab vene keeles lõhestumist, lõhet.
[13] Fjodor Dostojevski. "Kuritöö ja karistus" – Tallinn: Eesti Raamat, 1987, lk 398.
[14] "On see kurjus? / On see nõrkus? / Otsusta sina, / kas elame või sureme?"
[15] "Kuritöö ja karistus", lk 247.
[16] "Paneme sisse tagurpidikäigu."
[17] "Muutusin tumemeelseks, muutusin kurjaks, see kõdu minu DNA-s / Pääsesin puhtalt, aga mu DNA-s on tülikas süda."
[18] Muide, hiljuti anti välja "DAMN. COLLECTORS EDITION", millel on samad laulud, mis originaalalbumil, ent vastupidises järjekorras.
[19] "Mul on palju teooriaid ja kahtlusi, / aga täna on see päev, mil järgin kõhutunnet."
[20] "Kõike näinud, kõike teinud, valu tundnud / Ühegi eesmärgi nimel ma enam verega mõõka ei määri."

Artikkel pärineb Värskest Rõhust.