Leon Bridges "Good Thing" (Columbia)

Väljas läks mõni nädal tagasi ootamatult soojaks ja Leon Bridgesi "Good Thing" on perfektne suvemuusika. 28-aastane tüüp, aga teeb muusikat kuuekümnendatest, mida ei tasu samas karta - tegemist ei ole puhtakujulise retroga, pigem on see mõnus moodne pop vanakooli varjundiga. Päikest on selles muusikas palju.

Uus album ei jää kuidagi alla ka tema debüütalbumile "Coming Home", mis jõudis paljude kriitikude aastatabelitesse ning kogus kõvasti kiidusõnu. Pigem on värske kauamängiv isegi kuidagi hoogsam ja leiab oma sammu paremini, esimene plaat jäi liialt kinni Sam Cooke'i laadis lembe-soul'i, enam seda taaka pole.

Selliste kaunilt produtseeritud nakkavate lugude kaudu võib soul vabalt praegugi edetabelitesse murda, kuid neid tegijaid on vähe, kes sellega sama hästi hakkama saavad - ainsatena meenuvad ehk Michael Kiwanuka ja Mayer Hawthorne, seega turg on praktiliselt täitmata.

Mõnede kuulajate jaoks kindlasti liiga magus, sest Bridges ei häbene laulda armastusest ja olla selle käigus ohver, tal puudub macho-poos. Aga kes end sellest morjendada ei lase, need lähevad selle võnkega kindlasti kaasa.

Kali Uchis "Isolation" (Universal)

Artist, kes esindab värskemat musta muusika suunda. Kuigi "Isolation" on tema debüütalbum, siis ta on teinud kaasa mitmete tuntud artistide lugudes, näiteks lõi ta kaasa Gorillaze viimasel plaadil "Humanz" (võib muidugi irooniliselt küsida, et kes viimase aja popstaaridest seal kaasa ei löönud?). Plaadil puutuvad kokku tema Colombia ja Ameerika juured - ühelt poolt kõlab seal latiinomõjusid ("Nuestro Planeta"), aga samas ka moodsat musta popmuusikat ("After The Storm"), mis ei jää kuidagi alla näiteks SZA'le või Kelelale.

"Isolationil" löövad kaasa ka mitmed noored tegijad, nende hulgas Briti noor lauljatar Jorja Smith ja räppar Tyler, The Creator, aga samas on kaastegijate hulgas ka funk-legend Bootsy Collins, see näitab põnevat artistlikku julgust.

Suurest osast kommertspopist eristabki Kali Uchist just see, et tema muusikast kiirgab mõnusalt paksu ja tantsulist funk'i, ta ei pane hullu ega midagi, jääb täiesti sündsaks ja pigem vaguraks, kuid kogu plaati saadab kerge ja õhuline astumine. Kui Leon Bridges sobib hästi suvesse, siis tasub Kali Uchisele samamoodi võimalus anda, just soojad ja päikselised ilmad panevad "Isolationi" veel kirkamalt kõlama.

James Wolfgang Rassakas "Lõuna-Rakvere Underground, Vol. 1" (Lejal Genes)

Rakvere päritolu Rassaka eelmine album ilmus kaheksa aastat tagasi, toona nime alt Rasmus the Rassakas kauamängiv "Viive sünnipäev", seega paljud (nende hulgas ka mina) suutsime ta juba vahepeal ära unustada. Aga seda suurem on taasavastamise rõõm, sest "Lõuna-Rakvere Underground, Vol. 1" väärib iga grammi tähelepanu mis võimalik, sest kõlav muusika ei ürita kellegagi sarnaneda, see on hip-hopi vaatepunktist ainulaadne mitte ainult Eestis, vaid isegi maailmas.

Kui 2010. aastal ilmunud plaadil oli Rassakas pigem toores ja rabe, siis värske materjal on täpselt paika timmitud ja lihvitud just nii lohakalt, kui tema arvates vajalik on. Ja olgem ausad, Rassakast kui räpparist rääkimine on pigem alahindamine, sest "Lõuna-Rakvere Underground, Vol. 1" särab tänu ebahiphopilikule olemusele.

Enamasti on räpparitel ikka himu võimalikult palju suud lahti teha ja mögiseda kõiksugu lamedusi, kuid Rassakas teab, millal vait olla, ja teeb suu ainult korraks lahti, ütleb mõned sõnad, ja siis laseb muusikal vaikselt edasi vuliseda. Ja see vulin on mõnus udu-house, mis ühest küljest küündib lo-fi house'i poole, kuid on kuidagi veel laisem. Samal ajal ei lange ta ka ambient'i, seal muusikas käib ikkagi mingi vaikne salaelu, mis on samal ajal stiihiline ja pohhuistlik. Kõlab kui paradoks, aga uurige ise, muud moodi on seda raske kirjeldada.

On muidugi neid, kellele Rassaka vokaal üldse ei meeldi, neilegi on nüüd väljapääs olemas - Spotify's on olemas albumi instrumentaalversioon. Visake päikese kätte pikali ja pange taustaks tiksuma, täiuslik päevitamise muusika.

Rival Consoles "Persona" (Erased Tapes)

Liiga palju räägitakse pidevalt EDM'ist ja selles lämmatavast pealetungist, mis võiks juba ammuilma lõppema hakata, siis eriti värskendav on kuulda läbi ja lõhki IDM'i plaati, mis justkui kasutab neid samu elemente - rajud bassiplahvatused, meeldejäävad meloodiad, tantsulised konstruktsioonid -, kuid ehitab nendest just oma käe järgi lood, mis kasvavad kiiresti ja hääbuvad sama ootamatult, seal ei ole etteaimatavaid struktuure.

Vaatamata tugevatele bassidele ja näiliselt tantsulistele elementidele ei ole "Persona" koht ikkagi klubis, pigem vajab see üksi rändamist või kodus diivanil istumist, klapid peas ja lasta sellel muusikal end kaasa viia, kuhugi kosmiliste maailmate vahele reisima, pilvepiirile hõljuma. Meloodiad võivad kasvad suureks, aga need lood on ikkagi oma hingelt väikesed ja vaiksed, mis nõuavad hoolt ja tähelepanu.

Oskuslikult käitub Rival Consoles ka analoogtehnikaga - tihtipeale kipub analoogsüntesaatoritega tehtud elektroonika kalduma hägusaks nohikutiksumiseks, kus instrumendi muusikalised piirid hakkavad piirama ka loomingulisust. "Persona" ei ole seda probleemi absoluutselt - see on üks värvikirevamaid ja särtsakamaid elektroonikaplaate sel aastal.

Sharda "Sharda EP" (Coil Records)

Mul on üsna täpselt paika loksunud see muusikaline kompass, kust läheb popmuusika kitši piir. Et noh, ühel hetkel lihtsalt tunned, et öäkk, see on ikka rõve ja lääge ja vastik, sealt edasi on lihtne, pause-nupp ja enam eales seda ei kuula. Sharda mängib sama ideega - ta võtab erinevad tantsumuusika stiilid ja ajastud, rebib siit-sealt täiesti suvaliselt tükke ja topib need kokku nii tihedalt ja üle võlli kujul, et võiks ju isegi küsida: kas nii sobib?

Väga sobib, väga-väga sobib. Sharda loob justkui Briti tantsumuusika koogelmoogeli või smuuti - lühialbumi neljas loos kohtuvad juhuslikult UK garage, jungle, trance, grime ja dubstep, seda kõike aga nihestatud ja ülelaetud kujul. Kunagi varem pole UK garage'i vokaalid nii vahukommiselt kõlanud, isegi Briti reivi hiilgeaegadel ei toppinud keegi nii hullumeelseid trance-kolistamisi lugudesse kui Sharda praegu.

Kas ma tahaksin täispikka albumit, mis oleks sama tihe ja kontsentreeritud? Ilmselt mitte, ja just sellepärast ongi see EP eriti silmapaistev. Neid produtsente, kes suudavad nelja loosse suruda kokku terve oma loomingulise energia, pole palju. Trapparid võiksid õppida, selle asemel, et teha 40-liiga kolmikalbumeid, mis kestavad neli tundi, visake enamus sellest jamast prügikasti ja andke välja neli head pala. Sellest täiesti piisab.

Tantsumuusika maksimalism, mis on teostatud seejuures nii mõnusalt, et mingil veidral kombel kujutaks seda isegi suvisele grillpeole ette...