Hiphopifännid võivad rõõmustada: nende žanr on jälle ülipopulaarne. Tegelikult ei ole hiphop kunagi kõrvaline teema moodsas muusikas olnudki, alates tekkest 1970ndatel New Yorki tänavatel. Eelkõige Bronxis tekkinud ning 1980ndate alul USA singlitetabelis kõrgele jõudnud helikeel jõudis 1990ndate alguseks täiesti popmuusika keskteele, ent on jõulise liigina alati ajanud võrseid põranda all ja erinevate subkultuurides.

Praegune juba 5-6 aastat kestnud moeröögatus trap tekkis tegelikult juba 1990ndate lõpus southern hiphop'ist, osalt selle alaliigist crunk'ist. 2010-2011 hakkas peale tulema uus laine, kui artistid ja produtsendid nagu Clams Casino, Shlohmo, Lil B, ASAP Rocky ja teised hakkasid rajama uut saundi: pilveräppi.

Siit hargnevad ka mõminaräpp ja Soundcloudi räpp ja emoräpp ja nende kohta saate täpsemalt kuulata Raadio 2 saatest "Lil Saade".

Eestis ei paku kõneainet ainult kuulatavustabeleid trooniv Nublu. Pluuto, Flamma, Väike Pede, POI$TEKOOR, Mick Moon jt paistavad silma väänlevate meloodiakäikudega põhjades, tooreste arvutihelidega, maa alla vajutavate bassidega, teravate rütmidega ja tapva irooniaga. Noored tulevad peale ega võta enam midagi tõsiselt.

Mitte kõik hiphopihuvilised pole aga asjade sellise käigu üle õnnelikud. On kuulda olnud kriitikat vana kooli hiphopi austajate ja ka tegijate leerist, mispuhul üks viisakamaid sõnu on "amatöör".

Kriitikat on kommenteerinud omaklorda marp$ x abso palas "See on soundcloud": "t.. lohh, see on soundcloud, me ei tee sinu tavalist muusikat."

Uus kool, vana kool, see on suhteline. Tänased Soundcloudi-räpparid on homsed konservatiivsed pensionärid, võibolla. Aga juba noorena kummardada ja liialt senitehtut austada oleks ka tobe. Ammu olen oodanud Eestisse uut punki, sest vanal pungil on täna juba teine tähendus ja uus vana punk on pelgalt traditsioonide järgimine.

Soundcloudi räpp, mida pigem nimetan käsitööräpiks, on nurjatu, tõpralik, punk ja kontrollimatu ollus, mis Eestis tasakaalustab igavat, jõuetut, liigviisakat, mannetut meinstriimpoppi ja superstaarisaate kasvandikke.

Eesti hiphopi vanasse kooli klammerdujad võiksid ju mõista, et kui Cool D tuli, oli ta ka ülbe ja krobeline ning Toe Tagi esimene kassett "The Real Kuhnja Homophobes" oli hullumeelne ja ebakorrektne plartsatus, vitamiinid kultuurielu verre. Endise Toe Tagi Genka muidugi ongi jäänud muutujaks, kes noori toetab.

New Yorki hämarama loomuga linnaosadest võrsunud žanr algas tänavadiskodest, kus b-boy'd sättisid helisüsteemid tänavale ning hakkasid biitidele peale räppima ja funklugusid skrätšima. Tänased kättesaadavad vahendid asuvad arvutis.

Tasub huviga jälgida, kuhu jõuab hiphop järgmisena. Maailma hiphopis on tavaks see, et kui mingi alastiil muutub liiga kommertsiks ja blingiks, tekib vastukaaluks uus enamasti minimalistlikum andergraundsuund. Tabelite standardiseerunud trap lausa otsib uut antipoodi.

Näis, mis tekib vastukaaluks Nublule.

Kultuurikommentaar oli eetris ERR raadiouudistes 17. septembril.