Seni on Nublu hoidnud tagasihoidlikku joont. "Mina ka" kogus YouTube'is ühe kuuga miljon vaatamist, aga selle autor on endiselt avalikkusele tundmatu, rahva ette ilmub ta vaid kapuutsi ja päikeseprillidega ning intervjuusid ei anna. Keskendub muusikale, mitte meediale, nagu ta ise ütleb. Kuigi diskreetsus reeglina pigem pärsib artistide tähelelendu, on see Nublu omale hoogu juurde andnud.

Nimelt seisnebki Nublu fenomen eelkõige karakteris, mille ta on endale loonud ehk selles tegelaskujus, kes läbi tema muusika kõneleb. Nublu laulud on elust enesest, tihti selle kõige argisematest või labasematest tahkudest, kuid samas ei ole need läbinisti autobiograafilised. Ei kõnele mitte sõnade autor, vaid Nublu – fiktsionaalne, ent seda karismaatilisem tegelane, keda me kõik tunneme või vähemalt ette kujutame.

Iga fuckboy võib räppida oma elust ja unistusest, aga mitte keegi ole seda suutnud teha nii eneseteadlikult kui Nublu. Eristus artisti ja tema kehastatava tegelaskuju vahel võimaldab hoida distantsi ning kujutada soovitud arhetüüpi sedavõrd ehedamalt. See eeldab aga omakorda anonüümsust, kuna meedia ees seisavad artist ja tema looming koos ning stuudioseintest väljaspool on juba märksa keerulisem oma karakterit välja mängida.

Omaette väljakutset kujutavad endast seega laivid, kus kõigi pilgud on artistil ning publik ootab temalt lisaks tegelaskujule vastavale kõnepruugile ka õiget miimikat ja väljapeetust. Isikliku kogemuse varalt on mul võrrelda kaks Nublu laivi, üks hiljutine ja teine üks esimesi. Areng on olnud märkimisväärne, aga laval on Nublul oma nišš veel leidmata.

Juurde on tulnud enesekindlust ja julgust publikuga suhelda, ent suundutud on rohkem rahva üles kütmise teed – viimasel ülesastumisel Kalana Saundil on Nublul kaasas koguni eraldi abimees, kelle töö oli pingeid kerida ka siis kui Nublul endal õhk otsa sai. Asi töötas ning Sõru paadikuur rõkkas, ent see polnud päris see Nublu, kes ei tulnud siia rääkima täna ega saa aru, miks ta suhkrutükk on kettas.

Muusika kaudu kõnelev Nublu arvab endast liiga hästi, et kargamisega vaeva näha ning mõmiseks oma osa ära pigem diivanil vedeledes, longero ühes ja mikker teises käes. Nublu on ülbe ja egoistlik ning kui baasvajadused (naised ja meelemürgid) on kaetud, jääb teiste arvamus tahaplaanile. Omal moel kumab see läbi juba praegu, avaldugu see ühe laulu kolm korda alustamises või keset kontserti Bellini "Samba De Janeiro" ette mängimises. Samuti on sümpaatne, et Nublu ei venita, vaid kannab oma lühikese, aga ühtlaselt kõrge tasemega diskograafia ette ja kaob öhe.

Ent endiselt hoolib Nublu oma publikust liialt. See on küll veider asi, mida muusikule ette heita, aga Nublu puhul ei lähe see lihtsalt tema imidžiga kokku. Karta on, et anonüümsus ei püsi igavesti ning siis peab Nublu (kes on eraelus muide näitlemisega tegelenud) olema valmis oma tegelaskuju ka võõral väljakul esitama ehk meedia ette astuma. Seega on tähelennu jätkumise huvides tähtis, et Nublu saaks kiiremas korras paika piirid oma isiksuse ja lavakuju vahel, sest vastasel juhul on tulemuseks ebamäärane segu mõlemast, kellest ruttu tüdiv publik peagi väsib.

"Kuulsus tuli täiesti kogemata," ei väsi Nublu Kalana Saundil peetud vestluses kordamast ja annab endale siiski aru, et loorberitele puhkama jääda ei saa. Juba sellel õhtul kõlas tema uus lugu ning albumgi ei olevat kaugel. Nublu taga seisev noormees alles harjub oma läbi juhuse sündinud tegelaskujuga ning tähelepanuga, mis sellega kaasneb. Superstaari faas saab tõenäoliselt pärast albumiga maha saamist läbi põetud ning tuleb tõsisemalt mõelda, kuhu edasi suunduda.

Ühe võimaliku tee näitab kätte MF DOOM, legendaarne Briti päritolu Ameerika räppar, kes on loonud endale sisuliselt oma universumi, kus ta juba ligi 20 aastat eri tegelaskujusid mänginud on. DOOM on pahalane, alatu kelm, kes räpib muuhulgas maailma hävitamisest ja ei ilmu ise reeglina oma esinemistele kohale. "Ma ei peagi inimestele meeldima," kostab ta fännide pahameele peale.

Intervjuusid MF DOOM annab ning ka tema kodanikunimi on teada, aga kõikjal kannab ta siiski oma metalset maski ning püsib avalikult esinedes alati oma rollis. Tehnilise meisterlikkuse poolest jääb Nublu talle korralikult alla ja eelistab maskile suusaprille, aga nende lähenemises hip-hopile on siiski nii mõndagi sarnast.

Eesti muusikamaastikule on Nublu juba jõudnud oma jalajälje vajutada, aga loodetavasti saame me aasta pärast nentida, et olime tunnistajaks mitte Nublu karjääri tipphetkele, vaid hoojooksule. Nublu tulevik on tema enda kätes ja sõltub peaasjalikult sellest, kuidas ta suudab oma karakterit välja kanda ning pildis püsida, kuidas ta suudab edasi areneda, oma eripära minetamata.