Jaanipäev Orissaares Illiku laiul. Lõke on juba vaikselt hääbumas, kell on tiksunud tunnikese üle kesköö. Kõik on üsna rahulik, inimesed teevad kõrvalmajas asuva tualeti järjekorras lolle nalju, meel on hea.

Kogu rahu katkeb, kui mingi tüdruk kihutab tualeti poole ja karjub: "Nublu juba alustas!" Selle peale unustavad kõik muidugi selle, miks järjekorras üldse seistud sai, ning alustavad hullumeelset jooksu vana paadikuuri poole, kus kontsert toimub. Kas võtta veel üks jook? Ei? Jah? Pigem vist mitte, muidu jääb midagi nägemata.

Ja kujutage nüüd ette, et sa satud kauges Saaremaa otsas peole, kus pilet maksab 15 eurot - mitte kõige odavam, eksole -, mis võiks ju kohale tuua vaid üksikud lollid, kes on valmis sellist hinda maksma, kuid vastupidi. Uksest sisse astudes lendas näkku kisakoor. Nublu oli laval, superstaar oli laval, rahvas hullus.

See põgus reportaažlik nüanss oli vajalik, et mõista seda konteksti, kus Nublu möödunud nädalavahetusel lavale astus. Sellelt kontserdilt oli raske midagi oodata, sest soojendusesinejana üles astunud Gram-of-Funi kuulas parimal juhul kümme inimest, oli hirm, et ehk astub Nublugi tühja saali ette. Selle asemel olid kohal inimesed, kes teadsid kõiki lugusid peast - me ei räägi praegu refräänidest, vaid ka kõige kaootilisemad taustamõminad kõlasid sellest mitmehäälsest taustakoorist-publikust välja. Kuidas kurat see võimalik on?

Nublu Piidivabrikus Autor: Heigo Teppo

Meil on Eestis igasugu superstaare. N-ö paberitega staarid, suure telekonkursi võitnud lauljad nagu Ott Lepland, Liis Lemsalu, Jüri Pootsmann, sajal moel end pildis hoidvad Tanel Padar, Jalmar Vabarna, Lenna Kuurmaa ja veel kümned tegelased, kellest räägitakse pidevalt meedias, kes osalevad igal suve- ja jõulutuuril ning kelle elu peaks meid justkui huvitama. Muusika jääb tahaplaanile, olulisem on muu vaht - kes kellega käib, kus elab, kuidas elab, millises tanklas bensiini võtab, mida poest ostab -, mille abil hoitakse neid pidevalt meie teadvuses. Vahel tuleb endalegi üllatuseks, et nad üldse muusikat teevad, aga nende superstaaristaatuses ei kahtle keegi.

Aga siis on Nublu. Mida me temast teame? Noh, tema artistinimi on Nublu, ta on mees, pigem noor ja... See on kõik. Ta on lihtsalt üks nimi, ei mingit taustainfot, ei mingit kindlat sihtgruppi, kellele oma muusikat jõuliselt peale suruda. Lihtsalt mõned lood Soundcloudis ja Youtube'is, mis on hakanud vaikselt ise levima. Kui välja arvata ainus intervjuu Eesti Ekspressile ja üksikud uudisnupud, siis on Nublu tuntus levinud suusõnaliselt, mudel, mis viib harva nii suure eduni. Anonüümsus on tänapäevases muusikamaailmas liiga harva nähtav luksus, mida Nublu kasutab ülivõimsalt enda kasuks ära.

Kõike seda arvestades jõuame tagasi kontserdini. Seal ta seisis - hallides dressides, seljakott seljas, suusaprillid (!!!) peas. Meile tuttava räppari arhetüübiga ta ei sobitu, temas ei ole rõhutatult musta muusika ega tänavakultuuri mõjutusi, samas ei ürita ta teha ka mingit jõmminalja. Aga polegi vaja, sest ta on superstaar ja tal on täiesti suva - kui Eestis oleme harjunud, et artist paigutab end mingisse lahtrisse ja mugandab end kuidagi publiku jaoks, siis Nublu on igasugu liigitustest üle. Jah, ta on pandud ühte kasti teiste Soundcloudi-räpparitega, mõminaräpparitega, kuidas iganes neid nimetada, aga ta lihtsalt sattus sinna vahele - tegelikult tal nendega suurt ühisosa pole. Ta on Nublu, kes teeb asju Nublu moel, Nublu saundiga, just nii, nagu Nublu neid tegema peakski.

Nublu Piidivabrikus Autor: Heigo Teppo

Tehti kriitikat, et Nublu ei laulnud ja lüürika tuli fono pealt. Noh, võib-olla. Kas heli oli esimesed paar lugu täiesti pekkis? Oli küll, kõik oli ühtlane bassimassiiv, millest kõlasid üle ainult publiku kaasalauldud sõnad. Aga on seal tegelikult üldse vahet? Nagu ta ütleb ise loos "Mina ka": "sest ma ei viitsi väga rääkida enam". Polegi vaja kogu aeg nii palju öelda ja teha, ta on superstaar, kes õnnistas neid sadakond inimest oma kohaloluga. Ta oleks võinud ka lihtsalt laval seista, paar tantsuliigutust teha ja rahvast ergutada, ka siis oleksid inimesed lava ees seisnud.

Üks võti on kindlasti muusikas. Kõik Nublu lood - seitse tükki, kui täpne olla - on viimase nüansini paika keeratud pophitid, sellised, mis mingis paremas maailmas võiksid olla edetabelites esikohtadel. Tema refräänid nakkavad pärast esimest kuulamist, seal on olemas kõik vajalik, et kuulaja tagasi tuua ja enda külge naelutada. Ma ei tea, kuidas ta seda oskab - Eestis ei ole vist ühtki teist artisti, kes oleks sajaprotsendiliselt skoorinud, kelle kõik lood oleksid hitid. Vähemalt seni on Nubluga niiviisi läinud.

Aga lisaks muusikale on ta ka lihtsalt nii omapärane figuur, täielik meelelahutaja, kes kiirgab lavalt positiivset energiat, mis annab publikule hoogu juurde. Nublu on kaval - ta esitas kiirelt oma kõik praegused lood ja täpselt sel hetkel, kui rahvas oli ülesse keritud, valmis veel kargama ja sõnu kaasa röökima, läks ta lavalt ära. Kõik lõppes sama kiiresti kui algas. Kuid kas nii ei peakski asjad lõppema? Ootamatult, kõige paremal hetkel, et koduteel meenutada ainult neid häid emotsioone? Ma arvan küll.

Võimalus näha üht suurt superstaari tegemas oma esimesi samme on suur privileeg. Mina jään lootma, et Nublu suudab oma identiteeti ka edaspidi salajas hoida ning jätkata sama rada pidi - praegu ei ole talle Eestist kedagi vastu panna ja nii see võikski jääda. A mina ka! A mina ka!