Arvustus. Beyoncé ja JAY-Z muinasjutuline armastus ning salajutud
Uus plaat
Beyoncé ja JAY-Z
"Everything Is Love" (Roc Nation)
8/10
Üldiselt on nii, et ega ma lüürikale popmuusikas eriti suurt rõhku ei pane. Artistidel on komme rääkida liiga palju liiga suvalistest asjadest, ja lõpuks ma kuulan ju ikkagi muusikat, mitte ei loe raamatut. Sõnamulin jutustagu millest tahes, sellest peab saama lihtsalt üks element terviklikus loos. Õnneks mulle meeldiva muusikaga enamasti nii ka läheb.
Pole vaja Beyoncé ja JAY-Z ootamatult ilmunud koostööplaati "Everything is Love" kuulata rohkem kui paar lugu, et mõista, miks see loogika antud juhul ei toimi. Kaks maailma suurimat popstaari (võib vist isegi öelda gigastaari, megastaari, hüperstaari?) seisavad kõrvuti, nad ei räägi enam üksteist taga ega ürita avalikkuse ees puhtaks pesta tehtud vigu. Neist on saanud tugev (super)duo ning tundub, et esmakordselt kõlavad nende hääled kokku, varasem rabedus on kadunud. Kõik on ilus ning võluv, sellisele hardcore tähesärale on raske vastu panna.
Aga selle muinasjutuarmastuse, unistuste ja unelmate keskel tekib küsimus, kas nende jutud ja lood on tegelikult minu kõrvadele? Kas ma peaksin neid asju kuulma? Kas nii sobib?
Noh, Beyoncé ja JAY-Z teavad väga hästi, kui kuulsad nad on, ehk isegi natukene liiga hästi - Beyoncé ütleb loos "BOSS": "My great-great-grandchildren already rich/That's a lot of brown children on your Forbes list", millest paistab välja kaljukindlat enesekindlust ja piiritut egotrippi. Inimesed, kes julgevad midagi sellist tõdeda, peavad istuma kõige kõrgemal troonil, kust ei ole enam kuskile edasi minna. See on tipp, enamik läheksid seal lolliks (khm, Kanye, khm), Carterid see-eest naudivad seda täie raha eest.
Samalt pinnalt ongi võrsunud "Everything Is Love", 36-minutit kestev muusikaline reality show, mis ei näe hetkekski vaeva, et rääkida millestki muust kui Beyoncé ja JAY-Z igapäevaelust. Asjadest, mis neid närvi ajavad, või siis lihtsalt armatsemisest rannal. Võime muidugi luubiga otsida, uurida loo "APESHIT" videot (vaata altpoolt) ning näha seal viiteid mustanahaliste represseerimisel, aga samas kamoon - kas räppimine Louvre'is Mona Lisa maali ees ei ole lihtsalt absurdselt võimas kujund rõhutamaks oma rikkust, kuulsust, ägedust? Nad on kõigest üle, nemad võivad.
Ratsionaalselt mõeldes peaks selline üleelusuurune staaripositsioon eemale peletama, aga vastupidi - süda hakkab kiiremini põksuma, vahel käivad külmajudinad üle keha, tekib vaimustus ja eufooria. "Everything Is Love" näitab, miks meil on vaja selliseid karaktereid, kes ületavad kõik loogikapiirid. Tänased popstaarid üritavad liiga tihti langeda kuulajate tasemele, tegeleda mingite tavaliste asjadega, lahjendada oma sära, aga mille jaoks? Olge enesekesksed, suurustage, näidake, et teil on kõigest täiesti pohhui - just selliseid poptähti on meil vaja, selliseid, nagu Beyoncé ja JAY-Z.
Pärast kõike seda ei saa ikkagi maksimumpunkte? Muusikaliselt ei ole plaat kohati nii tugev kui võiks, lood "713" ja "NICE" üritavad näiteks liialt trap-hop mudelit enda käe järgi väänata, kõlades lõpuks lihtsalt nagu pisut aegunud hip-hop, sama häda, mis oli JAY-Z eelmise aasta plaadiga "4:44". Ja ma ei ole ka päris kindel, kas see on ikka normaalne, et ma pean juba kolmandat korda omale TIDALi konto tegema ainult selleks, et ühe artisti plaati kuulata?
Näete, ikkagi tegin selle konto, ja selles peitubki hea popstaari saladus. Allutada kuulaja oma mõjutustele ilma mingi kahtluseta, olgu need nii idiootsed kui tahes. Arvatavasti oleksin ma valmis ka nende esinemise eest sadu eurosid välja käima - ülejäänud kuu nälgiksin, aga vot vähemalt nägin kontserti.
Staarihakatisi on palju ning soov kasvada elust suuremaks on paljudel hinges - eriti ebaõnnestunult paistis see välja Janelle Monáe viimasel plaadil "Dirty Computer" -, kuid Beyoncé ja JAY-Z ei näegi selle nimel eriti vaeva. Nad lasevad lihtsalt kuulata, kuidas kordamööda, üks ühes, teine teises salmis ajavad omi asju. Tähtsaid staaride asju, kuhu vahele kuulaja satub ning pooleks tunniks on need ka meie asjad. Nad annavad meile luksuse nii tunda ja midagi enamat ei oskakski tahta.
PS! Paar minutit pärast arvustuse avaldamist ilmus plaat ka Spotifysse, seega õnneks pääsete TIDAList.