Arvustus. Drake sinises ({{commentsTotal}})

Drake.
Drake. Autor/allikas: PA Wire/PA Images/SCANPIX

Uus plaat

Drake

"Scorpion" (Universal)

7/10

Drake'i viies album (keeruline on küll tänapäeval vahet teha, mis on album, mis miksteip, mis album, mis "singlite" kogumik - vahet pole, tähtis on, et artistid suudavad pikki plaate teha ja inimesed suudavad ühe artisti seotud mingit põimikut vastu võtta). Uuesti, Drake'i kaheksas album "Scorpion" on üks kurb tükk. Kaks CD-d või lihtsalt poolteist tundi voogu melanhooliat ja enesehaletsust. Ja ma ei räägi sõnadest, kust see tuleb. Aga see kostab muusikaliselt üle topeltalbumi. Ja see on kuradi kena kuulata. 70ndate souli vaim kohtub iseendaga 40 aastat hiljem.

Nullindatel muutus keskteehiphop teatavasti üleprodutseerituks: kulinad kaelas ja muusikas, kellad, viled ja soulful sämplid, nõretav miljonärineste. Räpp tuleb kasinatelt tänavatelt ja alati, kui muutub ülekoormatuks, liiga laetuks, on aeg see minimal'i poole tagasi keerata: sama tegi ju ka crunk 90ndatel või teeb drill nüüd vastukaaluks trap'i kommertsialiseerumisele ja standardiseerumisele.

Minimaliks keeras laiatarbehiphopi aastal teiste seas 2009 Drake'i esimene EP "So Far Gone" (tegel't 7 lugu ja 34 minutit, kah suht album). Drake on ka üks trap'i kaanepoisse, kuigi seda stiili loonud (kõige tähtsam moodsa saundi mees on Clams Casino, ehkki alahinnatud, aga Gucci Mane, Young Jeezy jpt olid enne) ega kandnud (tema teeb ikkagi popmuusikat laiemas mõttes).

Drake on aga olnud see, kes on viinud äärepealsemad ideed laiatarbemuusikasse ja tema üheks tõhusaimaks relvaks on olnud melanhoolia. Seetõttu räägib tema muusika tänavate keeles, aga läheb korda laiadele massidele. Tal ei ole kindlasti sujuvaim flow ega säravaimad vokaalsed võimed, aga tema poollaulev ninahäälne mõmisev esitus millegipärast paneb kuulama. Ja jutud on tal tihti kurvad, huumorimeelega just ei hiilga.

Kuigi üks musta popi selle sajandi uuendajaid, muutus ta vahepeal igavaks. Eelmine "päris" album "Views" (2016) on tömp plaat, pole särtsu ega trikke. "Scorpion" on muusikaliselt palju sissepoolepööratum, mõtisklev teos. Drake ei püüa seekord eriti meeldida (see on muidugi tähtis muusikaline flirtimisnipp), lood ei jää kõlama nagu "Nothing Was The Same'il" (2013) ega ole ka teab mis uuenduslikus helikeeles.

See-eest on sel plaadil hinge ja väljendusrikkust ning duubelalbum kannab muusikaliselt välja, on mitmekesiselt ja hoolega läbi produtseeritud ning "Scorpionil" tundub olevat ambitsiooni asetuda pigem kõnekate, pihtimuslike souli duubelalbumite nagu Stevie Wonderi "Songs In The Key Of Life" (1976) või Marvin Gaye "Here, My Dear" (1978) ritta kui paigutuda moeräpi digitaalsetele riiulitele. Kuhu ta sobib ka, just sellepärast, et eristub nii meeleolult kui helipaletilt. 



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: