The Guardiani järgi saavad tänavu säravateks tähtedeks nemad (hinnangud ja tutvustused kultuur.err.ee):

20-aastane londonlasest laulja-produtsent Joel Compass, kes on kirjutanud muusikat koos Rita Oraga ja Nicola Robertsiga Girls Aloudist, produtserinud John Legendi. Tundub tubli poiss! Peaasi, kui eelmainitud nüridest meinstriimnimedest end lahti raputab. Nautigem, kuni ta pole sulandunud:

Näide tema electro-R&B-st, "Fucked Up":

Lulu James – Kilimanjaro jalamil sündinud järjekordne uue R&B tulevane staar, kelle kaasprodutsent on juba mainekas Domzilla. Öine elektroonika ja soul sulanduvad wonky funk'iks, võib ka öelda, nii et: ta on juba moes, peaasi on sinna jääda.

Kultuuriportaali toimetaja soovitus (suht kepsakas):

"Sweetest Thing"

FKA twigs on juba 2013 täht, aga pikk album alles tulemas. Üldjoontes ikka R&B, mis see muu olla saab, aga sedapuhku kisub vasakule ja tagasi. Leftfield-elektroonikasse ja 90ndate triphoppi. Järjekordne uus Massive Attack.

FKA twigs – Papi Pacify

East India Youth – surisev britpopi uus laine. Album "Total Strife Forever" ilmub 13. jaanuaril. Ka seda näeb ette trend: tavaline suurte refräänidega popp riietada krõbisevasse elektroonikasse, aga midagi seal on kah. Võib-olla järgmine, noorte Coldplay.

Looking For Someone:

SOPHIE teeb moodsamat, peenema fraktuuriga, aga veel odavamate saundidega varianti kunagisest happy hardcore'ist, kus peegelduvad ka hetke suunad: aquacrunk ja purple sound. DayGlo jonnakatele lastele. Ja muusikas meile, lapsevanematele, ju sõnakuulmatus ometi meeldib.

Vääna, Sophie!

"Bipp":

Royal Blood – ega siis rock ei ole läinud. Loomulikult tuuakse ka nende osas välja mõisted "house" ja "dubstep", aga minu hinnangul vaese mehe Nirvana. Ja kui vaene peab siis olema. Kõike ei pea Guardianist meelde jätma. Nii et vaadake ja unustage:

Come On Over:

Sampha – see mees on muidugi popp juba, aga minu arust ta ei tea, kes ta on. Ta arvab, et ta on James Blake. Aga ta ei ole. Raviasutustes mõned arvavad, et nad on Napoleonid.

Too Much:

Banks on samuti juba tuttav nimi: 25aastane Jillian Banks teeb... R&B-d. Aga täitsa head, binokli teises otsas on Ameerika, The Weeknd ja Drake, Jilliani poolses aga Jamie XX ja Jamie Woon. Suund on siiski selge: suureilmadaamiks.

BANKS – This Is What It Feels Like:

Powell – juurtega ehedas techno's, mis on läbi industriaal-masinate veetud uude tantsumuusikasse. On momente nii juke'ist kui Factory Floori laadsest postpunk-tantsulkast. Mõned on ka 21. sajandi PiL öelnud, aga sama hästi võiks öelda Cabaret Voltaire või mis iganes, midagi jääb ikka puudu. Aga mis on, on tase, ja tulevik on tume nagu öine Detroit neil päevil. Ehk siis soovitan süüdata küünla ja taiutada pääd koos Powelliga:

Powell, Oh No New York:

Fat White Family – punkbluus, sümmeetriline uus poppsühh. Võrreldud on Birthday Party ja Gun Clubiga, on aga rifikesksem, struktureeritum, see-eest metsikute refäärnidega (mida ei esine tihti). Minu hinnangul vot see on pigem uus Public Image Ltd, kui just keegi peab olema.

Album "Champagne Holocaust" juba väljas, mine plaadipoodi (Londonis).

Fat White Family, Wet Hot Beef parts 1, 2 and 3: