Kas David Bowie võitnuks ka elavana?

Loodetavasti.

ERRi kultuuriportaal valis aasta albumid neljandat korda. Tipp-50t avaldasime tagant ette kümne kaupa päevas, nii täienes tabel viie päeva jooksul. Tõde on majas. Tõde muidugi meie küsitluse kontekstis. Aga ma usun, et mingi pildi muusika-aastast saab ja järgnevad albumid on kindlasti väärt proovimist või meenutamist. Miks mitte ka ostmist. Miks mitte ka füüsiliselt (kui võimalik, aga enamus plaate siit nimekirjast on siiski saadaval ka CD ja/või vinüülina).

Kuulake ka laupäeval, 10. detsembril kell 13 Raadio 2-st Kristo Rajasaare saadet "Elu edetabelid", mis kord igas detsembris pühendub kahetunnises erisaates kultuur.err.ee plaaditabelile.

Pingereas on kasutatud tsitaate kultuur.err.ee ilmunud arvustustest või iseloomustatud paar lausega albumit, juhul, kui arvustust kahjuks ilmunud ei ole. Samuti on juures näited helis ja pildis.

Aasta plaaditabel sündis 40liikmelise žürii liikmete isiklike edetabelite kokkuvõttena. Avaldame 9. detsembril ka koostajate isiklikud edetabelid.

Parimat albumit valisid: Asko Astmäe, Siim Boikov, Anne Erm, Eeva Esse, Rein Fuks, Margus Haav, Antti Häkli, Edmund Hõbe, Madis Järvekülg, Rivo Järvsoo, Tõnu Karjatse, Siim Kera, Kaido Kirikmäe, Risto Kozer, Tiit Kusnets, Henry Kõrvits, Maian Kärmas, Taavi-Peeter Liiv, Oliver Lomp, Tauno Maarpuu, Marko Matvei, Jüri Muttika, Meelis Ojasild, Erki Pruul, Kristo Rajasaare, Märten Rattasepp, Koit Raudsepp, Mihkel Robam, Tiia Teder, Sten Teppan, Erkki Tero, Mihkel Truman, Lauri Täht, Bertil Tüvi, Silvia Urgas, Hannaliisa Uusma, Valner Valme, Arpo Vatsel, Janar Veermick, Kaspar Viilup.

50. Peedu Kass Momentum - "Peedu Kass Momentum" (ise välja antud)

"Väheke mahedust võimaldavad Peedu Kassi jahedavõitu muusikas ikkagi akustilised pillid ning muusikute väljendusrohkus soolodes, mis annavad dünaamikat kontseptsioonilt kaledatele teemadele. Plaadi kujunduses kasutatud Kaupo Kikkase fotod triost ühes steriilsevõitu mõjuvas kontoriruumis-raamatukogus sobivad antud muusikat täpselt kirjeldama. Ümberlükatud raamaturiiulid mõjuvad manifestina, või siis sümboliseerivad hetke, kus vana enam ei toimi, aga uus vajab veel avastamist. Kõik see närviline rahutus muutub aga järsku viienda looga "Trepist alla kööki", kui masinlikkus asendub melanhooliaga, nüüdismuusika kõlad vahetatakse sulnima helikeele vastu," kirjutas Hedvig Hanson. 

49. The Avalanches - "Wildflower" (XL)

"The Avalanches on stilistiliselt alati olnud kergelt katalogiseerimatu entiteet ning "Wildfloweri" 20+ korda läbi kuulanuna jäid mul kelmepõhja tropina ette järgmised sõnakõlksud - sämplifolk, laste-elektro, küla-hop, muinasjututuuning, päiksegasm ja nu-nu-folk. Võta üks ja viska teist, eks ole. "Wildflower" on ülesehituselt täiuslik muusikaline vitraaž, tuusikuvaba reis läbi kellegi väärastumata unenäo," kirjutas Marko Matvei.

48. Travis Scott - "Birds In The Trap Sing McKnight" (Epic)

Travis Scotti teine album on terviklik digitaalse räpi kunstiteos, mille iga nurk (ja need nurgad on tihti teravad) kõlab omavahel harmooniliselt kokku. Ülimalt läbimõeldud hiphop-sümfoonia hetkel, mil trap tundus olevat oma aja ära elanud, ent "Birds..." on kindlasti suunaga tulevikku.

Kuulake.

47. Erki Pärnoja – "Himmelbjerget" (Erik Lindström Music) 

"Erki Pärnoja on filtreerinud suurema osa temperamendist ning asendanud selle põhjamaise tunnetusega. Seal kuuleb jahedaid ja steriilseid svengrünberglikke kosmosesünte ("Javanoid"), mööda külmunud kivist maad galoppimist ("Galopp") ehk see ei ole absoluutselt päikseline muusika nagu üks vesternisoundtrack tegelikult olema peaks. Päike on seal kohati küll olemas, aga see ei ole taevas särav kollane kera. Pärnoja päike on gaasilamp keset tuba või kaminas põlev tuli," kirjutas Kaspar Viilup.

NB! Plaat ilmus 2015 detsembris ning kena rahvusvahelise kombe kohaselt liiguvad detsembriplaadid küsitlustes järgmisse aastasse, muidu jääksid üldse välja (ja sageli jäävad ikkagi).

46. Babyfather - "BBF Hosted By DJ Escrow" (Hyperdub)

"Hiphop on see plaat vaid ülitinglikult, see on pigem nagu mäng, hiphop-dekontruktsioon. Dean Blunt mängib hiphopi kaanonitega samuti nagu kontseptualist Joseph Kosuth maalis definitsioone entsüklopeediatest või lisas oma teosele "Kolm tooli” lisaks maalitud toolile ka päris tooli ja lõpuks ka tooli definitsiooni. Dean Blunt vaatab hiphoppi läbi kõverpeegli (kasutades Dj Escrow personaaži), pigem irooniliselt," kirjutas Janar Veermick.

Kuulake plaati.

45. The Range - "Potential" (Domino)

"The Range on väga tähelepanuväärne uus nimi, kes andis endast märku ülivõimsa debüütsingliga "Florida", ning sellele järgnenud "Five Four" on sama kõrgest klassist. The Range on Brooklyni tüüp nimega James Hinton, teda ennast selles videos ei kohta ja mitte et sel mingit tähtsust oleks, aga tegu on valgenahalise mehega," kirjutas Margus Haav.

44. Kadri Voorand Quartet – "Armupurjus" (Sheikid)

"Mul on tunne, et Voorandi roll, tema mängukuju, on vahel ka meelega ülepakkuvalt naiselik, et siis seda kuju põrmustada või tundmatuseni moonutada. Voorand kasutab ka luupereid ja moonuteid, bänd liigub popi, rocki ja jazzi radadel, püüdmata meile öelda, kus on üks või teine või kolmas või neljas-viies (siin on ka folgi mekki, psühhedeelset hulkumist, diskot). Võiks öelda, et "Armupurjus" on tõesti märatsev, eklektiline, kõike välja käiv plaat," kirjutas Jürgen Rooste.

43. Chance The Rapper - "Coloring Book" (free mixtape)

Chance The Rapper segab gospelit ja räppi ja toodab "miksteibi" sees ka raadiohitte. Gospel-hop on 2016 hea uus vana suund ja Chance-poiss üks selle ehedamaid esindajaid.

Kuulake biiti.

42. Minor Victories "Minor Victories" (PIAS)

Minor Victories pani kunsti kinga sisse tagasi, või edasi. Art-rocki viirusega shoegaze, ja nagu uue põlvkonna rockbändidele kohane, ollakse teadlik ka sellest, mis toimus pärast rocki: muu hulgas toimus post-rock.

41. Huerco S. - "For Those Of You Who Have Never (And Also Those Who Have)" (Proibito)

Ambient ei jõua just iga päev või aasta tabelitesse. Huerco S. on intensiivne, fantaasiat turgutav ja haarav, ehk aitab kaasa ka Huerco house-minevik. See plaat on aga tantsud ajule ja hingele.

Kuulake.

40. ANOHNI - "Hopelessness" (Rough Trade)

"Daniel Lopatini produtseeritud paladest on säravaim "I Don't Love You Anymore", siin põimib Lopatin ANOHNIsse põimib ka Oneohtrix Point Neveri erinevad poolused: eksperimentaalse müra ja taluvuse piire otsivad ülekeeratud saundid ning teisalt helged, taevalikud sündisõidud. Ja kui popmuusikasse raginaid sättida, siis õiges kontekstis hakkavad need tööle mõjuvamalt kui üksteist nullivad siledad saundid," kirjutas Valner Valme.

39. Frank Ocean - "Blonde" (Boys Don't Cry)

"Eelmisel plaadil olnud segadus on nüüd pisut lahustunud, kuid Frank Ocean ei astunud popi radadele tagasi. Pigem võiks öelda, et ta otsustas defineerida minimalistliku R&B-singer-songwriter'liku ambitsiooniga. Ta kasutab kommertslikke elemente, kuid neid kokku seades paneb kuulajat pidevalt proovile. Vaatab kuulajale otsa ja näitab talle enda elu kogu eheduses. Peredraamasid, naeruväärset badass-mentaliteeti, nõrkust," kirjutas Kaspar Viilup.

Kuulake.

38. White Lies - "Friends" (BMG)

"2007. aastal kogunenud Londoni bändi võrdlemisi ootamatu ja samas teretulnud comeback. White Liesi viimasest albumist on möödas tubli kolm aastat ja ausalt öeldes ega seda viimast albumit pole eriti põhjust meenutada ka. Nüüd on mehed inspiratsiooni taas õigetest kanalitest ammutanud," kirjutas Margus Haav.

37. The Orb - "COW/Chill Out, World" (Kompakt)

"COW“ on kindlasti kui mitte 21. sajandi säravaim The Orb, siis viimase 15 aasta parim küll (2001 "Cydonia" paistab samuti välja). Alates pealkirjas toodud sõnumist, mida maailm praegu tõesti vajab, on tegemist üdini loomingulise, intensiivse, kõneka trankvillisaatoriga. Aga ei ole siin mingeid umbmääraseid helilaineid, see on peenelt läbitraageldatud muusikaline kude. Struktuuri ja vabadust, nii et tapab," kirjutas Valner Valme edasi.org-is.

Kuulake.

36. Skepta - "Konnichiwa" (Boy Better Know)

"Skepta uus singel "Man" on võimas. Nigeeria päritolu Joseph Junior Adenuga ehk Skepta oli nullindate keskel Londoni grime-skene üks tõsisemaid nimesid. Üle viie aasta on taas ilmumas uus album, "Konnichiwa" lajatatakse lettidele eeloleval reedel, Wiley, Chip, Pharrell Williams ja ASAP Nast teevad kaasa. "Man" on sellelt juba viies singel, video ongi salvestatud otse Londoni tänavatel jumal teab millega ja kelle poolt," kirjutas Margus Haav enne albumit, mis mõne kuu pärast võitis juba Mercury auhinna.

35. Ouu "Mango Fetch" (Eesti Pops)

"Ouu on mänginud nii mustade kui valgete nuppudega. Teeselnud psühhedeelia kõrvale afrot, kuniks need kaks sulanduvad üheks. Afropsühhedeelia, mis lammutab. Lõhub. Purustab. Ja siis väsib ning vaibub vaikselt. Kas just läbi aegade Eesti parim, aga kindlasti teetähis, millele vaadata tagasi ning millelt suunata pilk ka tulevikku. Tihe ja väsitav plaat, mis pakub pikaks ajaks rõõmu, seega võite julgelt need paarteist eurot kulutada selle peale. Mida paremat selle raha eest ikka saab," kirjutas Kaspar Viilup.

34. Savages - "Adore Life" (Matador)

Kas Savages meeldib inimestele sellepärast, et naised rokivad ja sellega ei olda ikka veel harjunud pärast kõiki neid kümnendeid? Pärast Suzi Quatrot ja Joan Jetti ja Elasticat? Ei. Minus vist tõstis pead keegi. Nad teevad ikka rocki, milles midagi on ka lisaks sellele postpungile ja mürale ja gootile, mida nad samuti virvendamisi esindavad. Vist on head lood ja fluidum! Jah! Eks ta ole.

33. Tehnoloogiline Päike - "Technological Sun" (Fantastic Planet)

"Üldine kõlapilt on sel albumil raskem, meloodiad melanhoolsemat laadi, kuid tervikut läbiv alatoon on endiselt optimistlik. Lugude sisemine arenemisskeem on rütmipõhine – ühest rütmist kasvab välja teine, justkui vastandudes eelmisele, koos kõlades moodustub uus kvaliteet (näiteks B-1 "Redemption"). Tehnoloogiline Päike võtab üle proge-rocki komponeerimisvõtted, kuid ei takerdu klišeedesse, vaid lisab sinna seda pagasit, mida on andnud ambient, new wave ja elektrooniline tantsumuusika," kirjutas Tõnu Karjatse.

Kuulake.

32. M83 - "Junk" (Mute)

""Junk" on üks eredamaid nostalgiaalbumeid pärast müütilisi, olematuid, õigupoolest kosmilisi kuldaegu igatsenud "Moon Safarit" (1998). "Junk" ei ole vend Daft Punki "Random Access Memories'ele", "Junk" on tundlikult ülesehitatud pop-album, mis kõlab nagu 80ndate alguse yuppie unistus: värviline, paljulubav, šikk, sofisticated ja prestiižne. Unistuseks ta tollal aga jäigi seetõttu, et polnud Anthony Gonzalezt, kes 2010ndate mõttes moodsate ning ülikvaliteetsete helidega ja peene produktsiooniga ehitaks üles sellise kaleidoskoopilise õhulossi mitmetest aja märkidest, mida tollal märkidena omavahel kokku panna ei osatud, sest need olid a) liiga ilmsed, b) paiknesid eraldi," kirjutas Valner Valme.

31. Blood Orange - "Freetown Sound" (Domino)

"Blood Orange'i "Freetown Sound" sisaldab 80ndate sündipoppi, neosouli, indie't, jazzi, new wave'i, avangardi, gospelit ja elektroonikat, pluss tänavamüra ja filmisämpleid. See on kergelt kuulatav, sellesse hiilgava produktsiooniga plaati on hõlbus armuda, ta paitab mõnusalt kõrvu, ent ometi pole mingil juhul lihtsakoeline plaat," kirjutas Margus Haav.

30. Robert Jürjendal - "Lihtminevik" (Strangiato)

"Mulle aga põhimõtteliselt meeldib Robert Jürjendali kitarri petlik loomus, tema kitarrimäng ei kõla alati nagu kitarrimäng. Kitarr kui manipulatsioonimehhanism, kitarrimäng kui dirigent. Jürjendalist õhkab sportlikku huvi enda oskusi-mõtteid proovile panna ning mängumeetodeid ohutult loomevaakumis katsetada. Ja seal toimub palju põnevat," kirjutas Madis Järvekülg.

29. Bon Iver - "22, A Million" (Jagjaguwar)

"Vaporwave see uus Bon Iver pole, aga glitch-pop'i väljend on küll siin-seal läbi käinud. Üks märkimisväärsemaid võrdlusi, mida toovad paljud kriitikud, on see, et Radioheadi "Kid A" (2001) oli viimane plaat enne "22, A Millionit", mis kontseptuaalse kannapöördega säilitas vanad fännid ja võitis juurde uusi. Paralleele võib tõmmata küll, kui nüüd mõtlema hakata. Jõudsid ju mõlemad põranda alt oma rida ajades ajakirjade esikaantele, aga see ei olnud eesmärk. Oli veel midagi öelda, muuta, kuhugi areneda," kirjutas Erki Pruul.

28. Põhja Konn - "Põhja Konn" (ise välja antud)

"Aasta tagasi kutsusid Genialistide Klubi, Eesti Kirjanike Liidu Tartu osakond ja festival Prima Vista taas kokku bändi Põhja Konn, et kollektiiv viisistaks kirjandusteadlase Mart Velskeri valitud poeese Alveri luulekogumikult "Tähetund". Ideega sooviti tähistada viiekümne aasta möödumist kogumiku ilmumisest. Sellest tõukuvalt võib peagi ilmuvalt Põhja Konna albumilt "Põhja Konn", mis koosneb suuresti ansambli varajasest loomingust, leida lisaks luuletuse "Tähetund" viisistusele ka teistele Alveri tekstidele kirjutatud lugusid ("Selle ilma igav kainus", "Hulkuv laev" ja "Pigilind")," kirjutas ERR kultuuriportaal.

Kuulake ja vaadake:

27. Radiohead - "A Moon Shaped Pool" (XL)

"Radiohead on tõesti kasvanud ootamatult suureks, aga sellega kaasneb ka gabariitsus. Radiohead on nagu tank või pigem rong, kelle viimane järsk suunamuutus oli "Kid A" ja pööre elektroonikasse, nüüd ta liigub vaatamata kõigele edasi samas suunas, nagu peata ratsanik. Kas ta liigub? Pigem on see hõljumine (Thom Yorke'i vokaal), justkui astronaut "2001: Space Odyssey" viimastes kaadrites. Lendlev elektroonika, mis maskeerib end krautrockiks ja flirdib folgiga," kirjutas Janar Veermick.

26. Wolfredt - "Neverno" (Seksound)

"Hea raamat räägib tuhandete sõnade abil lugu, loov muusika aitab inimestel tajuda ja luua ettekujutusi. Üheksa palaga "Neverno" elektroonikasugemetega postrock võtab oma kuju tehnoloogia abiga ning ometi on see üdini inimlik, ekspressiivse tundelaenguga. Igor Stravinski ei uskunud võimalusse väljendada muusika kaudu hingeseisundeid ning võttis sageli sõna puhta muusika kaitseks. Wolfredt tõestab, et Stravinskil oli õigus ja ei olnud ka," kirjutas Margus Haav.

25. Lambchop - "FLOTUS" (Merge)

"Tervet Lambchopi uut albumit läbiv autotune ja pehme elektroonika kasutus ei olnud Wagneri jaoks kindlasti pelgalt saundiline kaalutlus, vaid teadlik märgiline muutus, mis annab aimu seni kümne albumi jagu kammerlikku kantrit ja kohati jazzilikku ballaadfolki viljelenud bändi tahtest end kaasajas aktualiseerida. Minul tuleb nüüd mõelda ja otsustada, kas uute tööriistadega tehtud maailm lööb pahviks ja sünnitab väärtuse iseeneses (1), asetub elutervesse sümbioosi bändi senise identiteediga (2) või varjab ideede puudust (3). Ütleks, et kohati kehtib 3, enamasti aga 2," kirjutas Madis Järvekülg.

24. Michael Kiwanuka - "Love & Hate" (Polydor)

Michael Kiwanuka esimene album "Home Again" (2012) oli jura. Suht lääge. Ülekiidetud. Retro retro mõttes. Valel ajal sündinud asi, mis kohatu igas ajas. Ookei, see pole koht sõimata vana plaati. Uus on päris hea. Plaadifirma käskis teha teise samasuguse. Kiwanuka tegi. Kratsis kõik maha. Jõi, oli paha. Tegi uue parema. See on täitsa ok plaat, see "Love & Hate". Kah 70ndad, vaieldamatult, aga ajatus mõttes 70ndad. Mis kõlab samal ajal üsna 21. sajand. Sest must protestilaul ja pühalaul on jälle moes. Päris hästi. On veel säravamaid souliplaate, on, a' vähemalt ei saa uue Kiwa... kohta öelda: mõttetu retro.

23. Veldt - "‎The Shocking Fuzz Of Your Electric Fur - The Drake Equation" (Leonard Skully) 

Soul-shoegaze. See laulab su jõuga siruli. Bass tulistab südamesse ja sa ärkad ellu. Meloodiad on matuselt, ei pulmast. Sõidab. Ärge kuulake lahjat indie't. Kuulake jõu-indie't. Aga ainult juhul, kui see on selliseid õrnu asju täis nagu Veldt.

Ajalugu ma ei kirjuta, kesse täpselt mäletabki.

Kuulake.

22. Cass McCombs - "Mangy Love" (Anti-)

"Kui Cass McCombs läheb sõnades kujutelma või unenägudesse uitama, liigub ta vokaaliga kõrgemale, hakkab värelema, kaotab kindluse, stabiilsus hääbub, kitarrid kerkivad vatiselt heljuma. Kui Cass ütleb, et paraku ei ole see siiski halb uni, vaid reaalsus, siis oleme jälle tagasi selles korduvas mornis mustris, mida tuttavlik kitarrikäik sünge tegelikkusena kõrva uuristab. Cass on oma lugude boss, aga justkui tagasihoidliku ja võimuvõõra firmajuhi kombel, kes tahaks tegelikult madalamal positsioonil oma asjade kallal nokitseda, aga ikka kuidagi teiste kamandajaks sattus, sest see tuleb tal väga peenetundeliselt välja," kirjutas Madis Järvekülg.

21. Anderson .Paak - "Malibu" (OBE)

Anderson .Paak teeb, samunegi et, pehmet funksouli, brader. Selles on päikest, loojangut, chilli, gosplit, igasugu lihtsaid asju, siin ei ole üle mõeldud ja toodang on pigem mitte nii serva peal. Vanamoodne nüüd ei tahaks öelda. Kalduks ütlema: ajatu. Vana (ehk noor) Macy Gray tuleb ka meelde. Pole paha. Muusikat on rohkelt. Pole paha.

20. Kanye West - "The Life Of Pablo" (GOOD)

"Kui aga Kanye West jälle suu lahti teeb, siis vaataks nagu paroodiavideot. Tema hääles, vokaalis, maneerides puudub igasugune sarm. Kanye võib seda kõike endale lubada. Ka kõige põhjendamatum kunstiteos tõlgendatakse tema kontekstis šedöövriks. Paratamatus," kirjutas Kaspar Viilup.

19. Beyoncé - "Lemonade" (Parkwood)

"Üsna eklektiline materjal on, kus lisaks RnB-le kõlab bluus, rock, funk, country, gospel, jazz ja isegi trap. Aga Beyoncé "Lemonade'i" muusika on ülikõrgest klassist, vaimukas, nõtke ja huvitav ning äärmiselt jõuline. Mina Jay Z asemel selle naisega küll jamada ei julgeks," kirjutas Margus Haav.

18. Mark Pritchard - "Under The Sun" (Warp)

Global Communication, Africa Hitech, Jedi Knights, Harmonic 313 jne - Mark Pritchard on teinud juba veerand sajandit tõsist ja ka natuke lõbusamat elektroonikatööd eri kaaslastega ja eri nimede all. "Under The Sun" on alles esimene plaat tema oma nime all ehk siis mingis mõttes debüüt. Ja nii küpseid debüüte kohtab harva. Kas see on järgmise astme elektroonika? Ma ei tea. Kas see on eelmise astme elektroonika? Seda ka. Kas see on tänane elektroonika? Ajavaimu aimamine mitte. Kui eesti keeles oleks eesliiteid, siis see oleks the elektroonikaalbum 2016, tegelikult muidugi üks neist. Aga see ülendab hinge, kui lubate.

17. Cavern Of Anti-Matter - "Void Beats/ Invocation Trex" (Duophonic)

"Vaheldumisi on Cavern Of Anti-Matter helge nagu Neu! kõige sõbralikumad momendid ("Melody In High Feedback Tones"), siis jälle kõledalt industriaalne ning tumedate foonidega mängiv ("Hi-hats Bring The Hiss"). Võrdlused teadagi-mis-bändiga on paratamatud, aga võiks siiski eeldada, et "Black Glass Actions" ja "Echolalia" on pigem harjumuspärast käekirja vaid osalt äraandvad ja midagi sellist nagu mõned pikemad lood (nagu "Pantechnicon" või "Void Beat") soovinuks ehk pigem nullindatel mingi uue suunana. Kammerlik lõpulugu "Zone Null", kus keelpille on seadnud üks teatud Sean O'Hagan, osutab, et lopsakam instrumenteering ja filmiheliribalik meeleolu on Tim Gane'ile endiselt meeltmõõda," kirjutas Edmund Hõbe.

16. BadBadNotGood - "IV" (Innovative Leisure)

"BadBadNotGoodi "IV" on varasematega võrreldes sammu võrra popmuusikale lähemale nihkunud. Kõlab ju käesolevalgi plaadil peamiselt instrumentaalhiphopi, fusion'i, funk'i ja muuga vürtsitatud jazz, ent see tundub olevat pisut kergem ja laiemale auditooriumile mõeldud, mis mõistagi kvarteti muusikalist väärtust sugugi ei pisenda. Ehkki "IV" võib esmapilgul tunduda stiilikompotina kõlapildilt pisut hüplik ja ebaühtlane, siis lõpuks moodustab ta kireva ja mitmetahulise, ent siiski üllatavalt tervikliku kogupildi. Igatahes on tegemist põneva kaasaegse jazzalbumiga, mille otsingud viivad üle stiilipiiride," kirjutas Mihkel Truman.

15. Jakob Juhkam - "hh" (Mortimer Snerd)

"Jakob Juhkami kurvilisi pöördeid kannab mõnevõrra teatraalne sürreaalsus, mille tõtakus on hillitsetud haaratavatesse piiridesse. Kontrastid ei lõika, vaid sulanduvad märkamatult ja juhatavad pahaaimamatult kui mitte päris rabavate, siis kindlasti värskeõhuliste avamaadeni. On maanteehõngulist western’i, melanhoolseid tolmuklavereid, kummituskäike ja eepilisust, mis ei hõlju liigses eufoorias ega lasku ka tuima nukrutsemisse. Plaadi nimilooks on aga võimsalt funkiv broken-beat küte," kirjutas Erkki Tero.

14. Beebilõust - "Must lipp" (Legendaarne)

"Jah, elukogemus tuleb igal alal kasuks, aga Beebilõusta ei ole teinud vangla, see ei defineeri teda kunstnikuna, ta on sündinud poeet, lüürikaarhitekt. Meil on Eestis räppareid, kes on keskendunud oma ketsidele või jointile. Beebilõust ei ole mitte kunagi räppinud velgedest, raha liigutamisest, raske kuldkett kaelas, või millised need kõige suuremad stereotüübid on? Beebilõustal on päris ideed," kirjutas Jaanika Valk.

13. Rihanna - "Anti" (Roc Nation)

"Sest tegelikult ei ole see plaat lihtne kuulamine, Rihanna ei paita ega hellita kuulajat, vaid poseerib külmalt, isegi pisut kurjalt hullumeelse produtsentide kamba toel (DJ Mustard, Timbaland, Travis Scott). Poseeritus ja läbimõeldus vastamisi muudavad "Anti" aga kindlasti Rihanna parimaks albumiks ja arvatavasti ka üheks olulisemaks poppalbumiks viimasest ajast. Siin on sära, ootamatuid ideid, kütkestavat produktsiooni ning mis kõige tähtsam, hinge," kirjutas Kaspar Viilup.

12. Elephants From Neptune - "Oh No" (Birdeye Entertainment)

"Mida enam ma seda kuulan, seda rohkem on mul hea meel, et EFN ajab jätkuvalt oma rida. Etteruttavalt ütlen, et läheb ka käima! Avaloost saati on tunda, et muusika kõlab võimsalt ja on tehtud mõtte ja südamega. Säilitades sealjuures rockile omase "muusika average Joele" puute. Tempo on peal, lugudes on ootamatud ja õnnestunud käiguvahetused, vokaal on tugev ega kao tagaplaanile. Aga! Selle plaadiga, eriti viimase looga "Roadkiller", andis EFN pisut aimu, et ka psühhedeelne rock sobib neile mängida küll," kirjutas Wend.

11. Leonard Cohen - "You Want It Darker" (Columbia)

"Üle terve Leonard Coheni uue plaadi on instrumentatsioon valitud üsna hoolekalt, mitte ainult seadete väljapeetud maitsekuse poolest, vaid saavutatud on ka kena balanss konservatiivsuse ja värskuse vahel. Kuula kas või laulu "Traveling Light", kus kuuleb kreeka rahvamuusika mõjutusi, aga ka elektriklaverit ja elektroonilist biiti, ka sooloviiulit ja ehk muudki tagaplaanilist orkestreeringut," kirjutas Edmund Hõbe.

Kuulake.

10. Pinkshinyultrablast - "Grandfeathered" (Club AC30)

"Pinkshinyultrablasti iseloomustamiseks võiks võtta ka sellise termini nagu post-shoegaze. See märgib julgeid samme oma eeskujudest kaugemale või nende toomist tänapäeva. Pika nimega vene bändi muusika arendab toonaseid enesekesksusse süüvivaid ideid edasi lisades neile kohati postrockilikku raskust, kohati ka hiphopilikke tantsubiite. Bändi esiliinil on Ljubov Slovjova, kelle õrn vokaal tasakaalustab intensiivset kitarride, elektroonika ja löökpillide kõlapilti. Pinkshinyultrablast võimaldab mõnes mõttes olnut taas läbi elada ja avastada shoegaze’i söövitavat võlu," kirjutas Tõnu Karjatse.

9. Psychoterror - "Streik" (ise välja antud)

"Plastiliselt gruuviga flirtiv postpunk-minek rõhutatult lühivormes nagu Psychoterrorile kohane. Meeldib kitarri atonaalne käsitlus nii soolodes kui akordilöökides. Osati kisub juba jazziks. "Streik" väldib lukustumist punkklišeedesse, viivuks kostab ka hardcore´i, aga põhirõhk rohkem ikka selgelt loetavatel kitarrikäikudel ja nende ühiselt väljendatud kurbusel, ängil, vihal või ka erimeelsustel. Mõlemad, nii bass kui kitarr, vokaalist rääkimata, võtavad konstantselt nõuks teha iseseisvaid ootamatuid liigutusi eemale kesktee rifipungist. Sellepärast ongi Psychoterror bänd suure algustähega," kirjutas Madis Järvekülg.

8. A Tribe Called Quest - “We Got It From Here, Thank You 4 Your Service" (Epic)

"Äsja jõudis avalikkuse ette A Tribe Called Questi viimane stuudioalbum, mille esisingel sai nüüd ka visuaali. Karm anti-Trump väljaütlemine, mis juhatab sisse nende karjääri parima plaadi. "We The People..." on äärmiselt jõuline lugu. Trummid pauguvad korralikult ja haaravad kogu tähelepanu endale. Samavõrd intensiivselt loobib ka Q-Tip riime, mille tempo on kohati isegi jälgimatult kiire, kuid loo keskmes olev rütm hoiab vaatamata sellele enda kütkes. See aga ei muuda lugu kurjaks, seal ei ole domineerivat vihapositsooni, mis üritaks kuulajat jõuga kaugemale lükata. Pigem meelitab just sõrmed õhku viskama ja kaasa kargama," kirjutas Kaspar Viilup plaadi esiksingli kohta. Põhimõtteliselt kehtib see ka albumi kohta.

8. Mick Pedaja - "Hingake/ Breathe" (ise välja antud)

"Mick Pedaja plaat on autori nägemus, mida ei ole lihtne žanriliselt liigitada, sest sisaldab sugemeid siit ja sealt. Kui võrrelda, siis paratamatult tulevad silme ette ja kõrvu Nick Drake või Joni Mitchell, aga "Hingake" ei ole kindlasti Laurel Canyoni või Briti psühhfolgi ülessoojendus, vaid see on 21. sajandi muusika, kus on uudsemate elementidena kasutatud ka välilindistusi linnast ja maalt," ütles Valner Valme.

NB! Kaheksandat kohta on tõesti kaks. Mick Pedaja ja A Tribe Called Quest kogusid võrdse arvu punkte. Minu vea tõttu jäi Mick Pedaja algsest tabelist välja, lisasin ta paar tundi hiljem kõiki punkte üle kontrollides. Seetõttu jätsin ülejäänud kohad samaks. Vabandan! Valner Valme

7. Maarja Nuut "Une meeles" (ise välja antud)

"Plaadi mõjujõulised, kohapeal keerlevad ja pöörlevad korrutused valguvad tolmupilvedena vabalt üle piiride, jõudes orientaalseid kõnnumaatoone kaasa haarates päris aafrikalike kõrbekaemusteni. Lihtsustatult öeldes inimkonna hälli, algpunkti, kus tunded toonidega kohtuma hakkasid. Kivine monumentaalsus ja lõpuni seletamine pole aga Maarja Nuudi pärusmaa ja palju jäetakse tõeliselt ürgeestlasliku vaikiva ilme taha - küsi, mida tahad, fantaseeri, aga üheselt mõistetavat avali puistamist ikka kätte ei saa. Ja ongi parem," kirjutas Erkki Tero.

6. Danny Brown - "Atrocity Exhibition" (Warp)

"Trummid ei täida Danny Browni uuel plaadil rütmika eesmärki. Rütm tuleb tema enda heledahäälsest hullräppimisest, kus ta ei lähtu aga ei trummirütmist ega õrnast lo-fi taustast. See möödajooksmine loob aga mingi uudse dünaamika, meenutades kohati David Bowie viimaseks jäänud albumit "Blackstar", kus trummid samamoodi oma rada kõndisid. Lugude lammutatud ülesehitus ei muutu abstraktsuseks, suvalisuseks, vaid kujuneb hoopiski transiks. Tehnopidude peanõksutamise vahele võiks sellelt plaadilt vabalt midagi mängida," kirjutas Kaspar Viilup.

5. Nick Cave And The Bad Seeds - "Skeleton Tree" (Mute)

"See plaat on tegelikult oodatust palju parem. See plaat on suurepärane. Kogu delikaatsuse juures. Kõlab karmilt, aga Nick Cave, mees, kes oma varasemas loomingus on flirtinud fiktsioonidega nutvatest vanematest, uputatud naistest, pedofiiliast ja rahuolematusest jumalaga (kui nimetada vaid mõnda) - tundub -, tunneb seda kõike nüüd justkui omal nahal. Mul on seda ääretult kahju öelda, ma ei soovi seda mitte kellelegi, aga kas see ongi see: nothing is for free...," kirjutas Erni Kask.

4. Mart Avi - "Rogue Wave" (ise välja antud)

"Muidugi on hämara art-pop-tonaalsusega "Rogue Wave" eksperimentaalne ja kui soovite, siis ka elitaarne ning kindlasti päris veider kraam, mida ei söanda igaühele soovitada. Mart Avi ei jäta kohta klišeedele, triviaalsusele ja stampidele, kuigi kasutab taas elemente paljudest stiilidest, jazzist 80ndate romantilise sündipopini, ambiendist gruuviva lokaalipopini. "Rogue Wave" ei ole hermeetiline, ei ole steriilne," kirjutas Margus Haav.

Kuulake.

3. Pastacas - "Pohlad" (Õunaviks)

"Pastaca saladus on sundimatuses, vabaduses kõikvõimalikest poosidest ja piirangutest, mis võivad kaasneda mingi kuuluvusega. Pastaca muusikalis-poeetiline mina on žanride, keele- ja ka kultuurideülene. Näiteks kasvõi lood eesti- soome segakeeles "Äiti ütles, et", "Su viipalelta". Neis lugudes pole kadunud lapselik lust leida midagi puitunud keeleraamide tagant, Ramo viib kuulaja justkui oma aeda, kus võib segakeeles rääkida või arusaamatult mõmiseda. Kõik on lubatud," kirjutas Tõnu Karjatse.

2. Vaiko Eplik - "Kirevase" (Mortimer Snerd)

"Momendil, kui hakkame arvama, et Eplik võtab end juba liiga tõsiselt, õõnestab ta seda kartust, ütleme siis, et R. Stevie Moore´i eeskujul. Lapselik julgus iseenda tegemisi kahtluse alla seada on meie ajavaimus väheväärtustatud muusikaväline põhimõte. Kord on keiser rõivais, kord jälle alasti. Nii on puhuti meie melomaanide klikis "püha lehma" staatusesse tõstetud Eplik tegelikult iseenda kõige suurem kriitik. Siin ei ole küsimus kriitikute vaikivas kokkuleppes, vaid selles, et Vaiko Eplik on nad pikas perspektiivis lihtsalt ümber oma sõrme mässinud," kirjutas Madis Järvekülg.

Kuulake.

1. David Bowie - "★" (RCA)

"Kuna "★-l" on kõrge abstraheerimisvõime ja ühe artisti 69 eluaasta tähendus, siis on see muusikaliselt täpselt nii määratletav, kui me ette kujutame. See kujutluspilt sõltub aga iga inimese kuulamiskogemusest ja arusaamadest. Kas David Bowie on kunagi olnud elitaarne? Tähed ongi elitaarsed, peaksid olema. Aga särava tähe elitaarsus on midagi muud kui keskmine elitaarne poos, mille võib iga pürgija sisse võtta. Bowie elitaarsus tähendab, et ta paistab sinuni niikuinii, vaata siis ise, kuidas sellesse suhtud, ent ta säilitab alati distantsi," kirjutas Valner Valme.