Kunagi Nashville'i kõige vildakamaks kantribändiks ristatud Kurt Wagneri juhitav kollektiiv Lambchop on tänaseks kantrilikke elemente säilitanud minimaalselt. Suupillisoolo ühes loos, steel-kitarri osad (või nende moodi kõlavad elemendid) kuskil teises. Pigem jätkub eelmisel plaadil "FLOTUS" (2016) kehtestatud suund elektroonilise souli poole, Wagneri vokaal jätkuvalt autotune'i uputatud.

Ühest küljest kannab Lambchop praeguse ambitsiooni juba teist albumit järjest laitmatult välja. Veteranbändi staatusest hoolimata ei kõla Lambchop moodsama kõlapildiga flirtides ennastalandavalt, pigem lähenetakse värskele kõlapildile sedasorti maitsekal ja kihilisel viisil, mis iseloomustab Lambchopi varasemaid postrock-eksperimente ning kirg sulatada analoogne digitaalsega ja naturaalpillid elektroonikaga läbib tervet albumit.

Siiski taandub enamik albumist pigem meeldivaks ja tihti ka uinutava toimega taustamuusikaks. "FLOTUS" kandis oma pürgimuse kraadi võrra edukamalt välja, sest vähemalt selle pikemad teemad kõnetasid ja haarasid, eriti lõpulugu "The Hustle". Siit midagi sarnast paraku ei leia.

Tagasihoidlikumad kõrghetked siiski esinevad. Singlina avaldatud "Everything For You" on suurepärane acid-jazz-sugemetega indie-popi pala, korraga nii gruuviv kui peenetundeline. Samas tiitelpala põimib IDM'ilikku rütmifaktuuri impressionistliku jazziga, umbes nagu hiline Talk Talk kanaliseerimas tasapisi elektriseeruvat Miles Davist läbi distantsete puhkpillide. Lõpulugu "Flower" tõmbab aga elektroonika tagasi ja laseb veidi särada ka Wagneri efektivabal enigmaatilisel laulul.

Kes soovib uuema elektroonilisema Lambchopiga tutvust teha, alustagu plaadist "FLOTUS". "This (Is What I Wanted to Tell You)" pakub sama teema variatsioone, mis pole ehk nii kõitvad, kuid üldjoontes ikkagi sümpaatsed.