Arvustus. Lambchop end ümber defineerimas ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Lambchop
Lambchop Autor/allikas: Ansambli Facebook

Uus plaat
Lambchop
"FLOTUS" (Merge)
7/10

Kõige rohkem on selle albumi juures tähelepanu juhitud autotune-vocoder vokaalile. Iseäranis on huvitav see, et niivõrd spetsiifilise tämbri ja omase maneeriga laulja nagu Kurt Wagner on kõige tähenduslikuma tükikese endast robotitele ära andnud. Kui sellised naturaalsed, inimlähedased allikad nagu alternatiivkantri või folk, vanas mõttes autentsuse viimane kants hakkab end ka tehnitsistlikult pühitsema, siis olemegi jõudnud ühe jaoks utoopiasse, teise jaoks düstoopiassse, igal juhul tehnotulevikku. Paljudele meeldib neil päevil, kui korralagedus maailmas aina süveneb, nendel teemadel spekuleerida.

Tervet albumit läbiv autotune ja pehme elektroonika kasutus ei olnud Wagneri jaoks kindlasti pelgalt saundiline kaalutlus, vaid teadlik märgiline muutus, mis annab aimu seni kümne albumi jagu kammerlikku kantrit ja kohati jazzilikku ballaadfolki viljelenud bändi tahtest end kaasajas aktualiseerida. Minul tuleb nüüd mõelda ja otsustada, kas uute tööriistadega tehtud maailm lööb pahviks ja sünnitab väärtuse iseeneses (1), asetub elutervesse sümbioosi bändi senise identiteediga (2) või varjab ideede puudust (3). Ütleks, et kohati kehtib 3, enamasti aga 2.

Esiteks on mul kahju, et Wagneri hääl ei ole helipildis enam nii domineerival positsioonil. Tindersticksi Stuart Staplesi, aga ka Mark Kozeleki, miks mitte ka Nick Cave´i ja äsja lahkunud Leonard Coheni kõrval on Wagner ikkagi üks vähestest, kelle kaeblev pikaldane melanhoolia pakub tröösti, aitab sukelduda hingesopi sügavatesse kurdudesse ning teeb haledast üksiolekust nauditava situatsiooni. Säärase muusika puhul töötab see mehhanism, mille on hästi sõnastanud Pärt Uusberg: muusika sünnib valust, aga transformeerub iluks, sest autor ei soovi seda valu endale ega teistele näkku lajatada, ilu aga lohutab ja aitab seda valu kanda. Kõlab küll imalalt, subliimselt, jah.

Aga mulle tundub, et postdigitaalsel ajastul hakkab selline kraam defitsiidiks muutuma. Eks omamoodi devalveerivat õõnestutööd teeb selles vallas ka nn uussiiras folgipõhine mainstream à la Passenger. Lambchopi eelmine album "Mr. M" on üks nendest albumitest, mida oleksin pidanud soovitama oma sõbrale, kui ta happetripi joviaalsuse tasakaalustamiseks depressiivsete lugude otsinguil minu poole pöördus. Soovitasin toona Nick Cave´i uut.

Lambchopi uut aga soovitada ei oleks saanud. Peamiselt seepärast, et Wagneri varasem pragunenud pisarates vokaal on nüüd ühtlustunud, meenutades paratamatult liiga palju kogu seda trap-hop´i vahel uimast, kohati tõmblevat, aga alati fokuseerimata hääleködi. Meenutades seda, mille antipoodi ta minu jaoks varem kehastas. Wagner nagu oleks ühtäkki oma kõige suuremat vara, oma vokaali singulaarsust häbenema hakanud. Ta on liikunud moto "hääl kui instrument" alluvusse, aga pidanuks olema viimastest, kes seda teeb. Minu maitsele mõjub see ressursi raiskamisena. Mõne loo kandev laululiin on siiski ka digimuundusest puutumata jäänud. See on hea.

Rohkem sümpatiseerib Lambchopi arengute teine pool. Lugude struktuuri uutmine selliselt, et osad neist võiks tõesti olla varase Sampha-laadse souli teenistuses või siis automatiseeritud ja täpse, üle kümne minuti kanduva minimalismi päralt. Saundidega on samas nii ja naa. Albumi nimiloo staatiline lounge on elutu. "The Hustle´i" tihke microhouse-biit ning praksuva sündi ja (vist) klarneti kähmlus emaklaveri väljapeetud akordide hoolika pilgu all etendavad aga vähesuse kompositsiooni kõrgeimat levelit.

Viimane lugu tuletab ka meelde, et tunnen väga puudust orkestripillide aktiivsemast sekkumisest, mida Lambchop varem selgelt rohkem soosis. Parimad palad on esimene ja viimane.

Järgnev pala on aga asetuselt eelviimane:

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: