Arvustus. Joni Mitchell on jõgi ({{commentsTotal}})

Joni Mitchell
Joni Mitchell Autor/allikas: AP/Scanpix

Uus plaat

Joni Mitchell

"Joni 75: A Birthday Celebration" DVD (Warner)

8/10

Nimetagem teda Joniks, eesnimega, sest ta on oma süül saanud meie omaks. Juba mõned aastad pärast tervise tagasilööke haruharva avalikkuse ette ilmuv lauljatar sai sünnipäevakingiks muljetavaldava kontserdi, millest võivad nüüd DVD vahendusel osa saada ka need, kes tol 2018. aasta novembriõhtul Los Angeles Music Centerisse ei mahtunud.

Kunstiline juht Jörn Weisbrodt oli koostanud üsna mõtliku õhtu. See oli tasase, kuid tõhusa leegiga tundeavaldus Joni kaasaegsetelt ja noorematelt muusikutelt, kelle jaoks on tema looming olnud vääramatuks toeks. Just toeks, sest nagu Chaka Khan enne oma etteastet sünnipäevalapse poole pöördus: "Ma soovin, et sa teaksid, kui mitu korda sa oled päästnud minu elu."

Sageli kõneldakse Joni puhul lauludest – nende erakordsest ülesehitusest, leidlikest lahendustest, põnevatest tekstidest ja seadetest. Ning mõjust nii indiviidi kui ühiskonna tasandil. Tegelikult peaksime vist rääkima eelkõige tema laulja-laulukirjutajaks kehastumise täielikkusest. Selles vast peitubki kõige nakatavam Joni essents.

Norah Jones on omal tasasel moel õhtu alustajaks looga "Court And Spark", kontserdi teises pooles naaseb ta lauluga "Borderline". Tema järel astub varmalt lavale mitu korda Eestiski käinud iiri laulja Glen Hansard, kes kannab õhtu jooksul ette võib-olla laiemale üldsusele vähemtuntud Joni lood "Coyote" ja "The Boho Dance". Hansard teeb seda näilise kergusega, justkui oleks need tema enda kirjutatud. Esimeste esituste jooksul jõuab aga vaataja hakata igatsema keskset võõrustajat. Lavatagune teadustaja kutsub küll iga järgmise esineja lavale, kuid fluidumi teke võtab aega. Tavaline murekoht taolistel vahelduvate solistidega koondkontsertidel.

Ometi. Ei tea küll, kuidas õhtu kulg publikule Los Angeles Music Centeris võis mõjuda, kuid videomaterjali kaudu saab aimu mingist easy going kulgemisest. Esinejad on vilunud ja väärikad ning nende meelelaad vaatamata olukorra pidulikkusele pingevaba. Muuseas, mõnigi solist ja majabändi liige võiks isegi juba täna või siis lähiaastail väärida sarnast tribuuti. Noori astub üles vähe ja selle õhtu järellainetes nimetati eri arvustustes noorema põlvkonna esindajateks juba omaette rikkaliku pagasiga Norah Jonesi ja Brandi Carlile'i! Äkki oligi sellelt õhtult mõni pöörane Jacob Collier puudu, mine tea. Kuid tõelised fännid said kindlasti rahuldustpakkuva muusikalise kogupaketi, kus enamus Joni lugusid olid säilitanud algse olemuse. Seadetega seilati võõrastes vetes harva.

Sugereeriv Diana Krall, esmalt mõtliku looga "For The Roses", võtab hiljem, õhtu teises pooles ette ka armastatud "Amelia". Rufus Wainwrighti "Blue" ajal võiks saalis vaikust noaga lõigata, hiljem saab ta kergemas võtmes tõlgendada laulu "All I Want". Emmylou Harrise "The Magdalene Laundries'e" järel toob aga lavale uuema hingamise Chaka Khan looga "Help Me". Väärikal diival on, mida ette näidata. Ja seda pole grammigi vähem kui karjääri algusaastail. Los Lobos ja La Marisoul aga annavad oma versiooniga loost "Dreamland" õhtule selle särava rõõmusööstu, mida muidu läbivalt mõtlik lugudevalim hädasti vajab. La Marisouli muljetavaldav vokaal, mahlaka põhja ja perfektse vibratoga, paneb ahhetama. Kohe sinna otsa aga elukulumisest pajatav "Nothing Can Be Done", La Marisoulile omase elujaatusega.

Siin on paslik teha kõrvalpõige tagaridadesse, kus õhtu peaesinejad sageli ka taustalauljatena üles astusid. Nõnda sekundeeris Chaka Khanile loos "Help Me" Seal ja La Marisoulile "Dreamlandis" omakorda Chaka Khan, lisades mõjusaid aktsente. Nii nagu esireas säras tähti – Norah Jones, Diana Krall, Chaka Khan, James Taylor ja paljud teised, oli ka majabänd enam kui prominentne. Sinna kuulusid õhtu muusikalised juhid, trummar Brian Blade ja pianist Jon Cowherd. Ka kitarrist Greg Leisz, kes lisas mitu korda värve pedal steel'il. Veel Jeff Haynes löökpillidel, trompetist Ambrose Akinmusire, saksofonist Bob Sheppard jt. Kui saigi "kurdetud", et lavapealne kaader on pigem elukogenud, siis selle plusspooleks on tõik, et kõik osalised on luuüdini sellest kultuurinähtusest koondnimega "Joni" läbi imbunud.

Kontserdi esimese poole lõpetavad James Taylor looga "River" (hiljem kuuleb ka tema versiooni loost "Woodstock") ja Seal tõelise klassikuga "Both Sides Now". Nii "Both Sides Now" kui teises osas kõlav "A Strange Boy" vahendatakse kuulajale näiliselt lakoonilise lihtsusega, kuid täpselt sel noatera piiril, et mõjuda sootuks tuumani kõnetavana.

Kontsertvideo on pikitud esinejate mõttekatketega seoses õhtu kangelannaga. Kontsert ise aga põimitud ekraanil vahelduvate kaadritega noorest Jonist, nii liikuvatest kui seisvatest, Joni maalidest ning kolleegide tervitustest. Pärast vaheaega kõnelevadki ekraanil Elton John ja Peter Gabriel. Viimane tõdeb publiku naerupahvaka saatel: "I pity the poor bastards who have to sing them in front of you", viidates nõudlikule ülesandele laulda oma jumalanna ees jumalanna enda laule.

Teise kontserdipoole liigutavamad hetked pakuvad kaks meest. Nooruses aastaid Joniga elanud Graham Nash, kes esitab muidu eranditult juubilari lauludele pühendatud õhtu jooksul ainsa loo, mis ei ole Joni poolt vaid Jonile kirjutatud. Koos publiku ühendkoori ja lihtsa klaveriga kannab Nash ette Crosby, Stills, Nash & Youngi loo "Our House". Vabakulgemises duett, Kris Kristoffersoni ja Brandi Carlile'i "A Case Of You" pakub õhtu hapraima, inimlikuma esituse. Carlile'i armastav tugi ei väärata kordagi – tuua lavale, toetada, hoida käest. Kristofferson, samuti viimastel aastatel tervisega kimpus, võib küll kõlada rabe, kuid on ilmselgelt laulu rõõmust ning olukorra erilisusest kantud.

Brandi Carlile'i lauldud helisevaid fraase kuulates võiks silmad sulgeda ja kuulda 20aastast Jonit. Nõnda ka kohe sinna otsa esitatud loos "Down To You". Kui veel peatuda Carlile'il. Tema viimase aasta-paari tegude ja toimetamiste taustal ning ka tema lavanatuurist lähtuvalt võib öelda, et kui on keegi, kelle kaudu jookseb edasi see vana hea americana olemuslik jõgi, on see tema. Tas on see miski. See, mille järele kuulaja endalegi aru andmata järgneb ja küllap kohtume kord temagi tribuudil, nii umbes kolme või nelja kümnendi pärast.

Ei oskagi öelda, kuidas sellist kontsertkompilatsiooni kogeks seni Joni lauludest puutumata kõrv. Kas ta saaks sama osaduse elamuse, mille saavad need meist, kes on tema lugudest saadetuna elanud oma elu tõuse ja mõõnu? 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: