Intervjuu. Piiridel kõndija Mingo Rajandi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Mingo Rajandi.
Mingo Rajandi. Autor/allikas: Sohvi Viik

Mitmekülgne Mingo Rajandi on heliloojana toonud kuulajate ette ridamisi omaloomingut, kus segunevad jazz ja nüüdismuusika ning selle žanriülene sidumine teiste kunstiliikide väljendusvahenditega. Muusiku ja näitlejana on ta parasjagu Guido Kanguri kõrval laval Draamateatri tükis "Kontrabass". Ajakirja Muusika aprillinumbris räägib Mingo oma muusikuks ja kunstnikuks kujunemise loost ja sellest, kuidas siduda helide loomine ühiskonnas, ökoloogias ja muudes valdkondades toimuvate protsessidega. Avaldame intervjuu täismahus.

Sa oled tegelenud erinevate loominguliste aladega ja see teekond on olnud väga muutusterohke. Kuidas kõik algas?

Ma olen ikka alati kunstnik olnud, nii palju kui mäletan. Väiksena meeldisid mulle igasugused rollimängud, need on olnud väga suur osa minu elust – lakkamatu ümberriietumine, ümberkehastumine. Valmistasime sõbrannaga igaks nädalavahetuseks ette mingi etenduse või kontserdi ja alati oli erinev žanr: ooper, muusikal, ballett, draama, nukuteater ja nii edasi. Nädala sees valmistasime ette ja pühapäeval kandsime meil või tema pool ette. Aastaid oli meie lemmiktegevus kehastuda vanamuttideks koos vastavate riiete ja mustade hammastega. Käisime mööda tänavaid ringi ja räuskasime. Poodides nõudsime "Ilutegijat" ja räime. See oli lausa elustiil. Meie perekonnad olid muidugi surmani tüdinenud, aga ikka naersid. Kehastusime paljudeks tegelasteks. Aga näiteks nendel muttidel olid eluloodki täiesti olemas.

Mis nende nimed olid?

Kulbi-Lienu ja Kaltsu-Liisa. See oli meeletult tore. Koolis mulle ei meeldinud ja tunnen, et haridus tuli mujalt. Kui ma olin 16-aastane, otsustasin päriselt ka midagi õppida ja hakkasin käima prantsuse keele kursustel. Ratsutamas käisin mitu aastat, elasingi peamiselt tallis. Pärast keskkooli astusin humanitaarinstituuti. See oli täielik eksprompt, ema ütles, et mine, seal on targad inimesed.

Teatri erialale?

Ei, esimesel aastal võis aineid ja loenguid valida. Proovisin natuke kõike. Mäletan selgelt, kuidas sattusin Mihhail Lotmani loengusse – mitte midagi ei saanud aru!

Autor: Sohvi Viik

Prantsuse keele tunnis tutvusin Eva Eensaar-Tootseniga ja küsisin temalt, et mis eriala sina siis õpid. Ta vastas, et lõpetab just teatri eriala ja lisas, et homme on katsed, mine ka. Ma siis läksingi. Nii ma õppisin teatrit, mis oli ju väga tore, aga saan nüüd aru, et olin sellel ajal ikkagi kuidagi poolteadlik. Ma eriti ei mõelnud, mis minust saab. See on muidugi siiamaani selline teisejärguline küsimus.

Ma olen ikka kadestanud neid, kes teavad, et tahavad saada näiteks kirurgiks ja siis pühendavadki oma elu sellele. Ma tean, et minust ei saa mitte kunagi ühelgi alal tippspetsialisti, sest mind huvitavad lihtsalt liiga paljud asjad. Aga tundub, et neist huvidest hakkab tasapisi mingi tervik moodustuma.

Milline teatriõpingute aeg oli, mida sa õppisid, mis oli oluline?

Õppisin inimesi tundma. Karakterite analüüs, miks inimene niimoodi käitub, mis teda ajendab. Arvan, et see on kõige tähtsam asi. Ja sain kindlasti ennast paremini tundma. Sain mingid tööriistad, millega end ja teisi analüüsida. Õppisin vist ka mingeid loomingulisi töömeetodeid. Otsa kooli alguses ma ei osanud pilli mängida, aga mingid muud asjad, mille mõistmiseni läks teistel võib-olla väga palju aega, olid mulle selged ja loogilised.

Kuidas edasi liikusid? Mingil hetkel mängisid sa juba Vaikuse muusika stuudios viola da gamba't.

See toimus juba teatriõpingute ajal, Tõnu Sepa muusikatundides susati mulle gamba kätte.

Sa ei olnud muusikat enne õppinud?

Lapsena käisin muusikakeskkoolis, aga see aeg on minu jaoks nagu mingi must auk.

Mida sa seal õppisid?

Klaverit. Tähendab, ma e i õppinud klaverit. Olin kohutav looder, peamiselt turnisin selle kiviaia peal, mis kooli ümber on, ja olin põhimõtteliselt kõige vastu.

Käisin muusikakeskkoolis kaheksanda klassini. Pärast seda ma kümme aastat muusikaga ei tegelnud. Käisin samas klassis Risto Joosti, Riin Eensalu, Katrin Targoga, sealt tuli veel tegijaid… Aga tolle aja muusikaõpe... see ei jõudnud minuni, kuigi ma vist isegi ei olnud kõige andetum. Mulle lihtsalt selline konservatiivsus ei istunud. Muusikat kuulasin küll, aga muidugi mitte seda, mis koolis vaja.

Autor: Rene Jakobson

Vaikuse muusika stuudios mängisin kuidagimoodi gambat, tõmbasin ilmselt lahtist keelt. Mängisin nendega tegelikult ainult mõnel korral. Lavastasime humanitaarinstituudi lõputööks Jean Anouilh' näidendi "Orkester". See oli vist päris tobe etendus. Kõik pidid pille mängima ja mina helistasin siis Tõnu Sepale, et kuule, laena gambat. Tema ütles, et gambat ei ole, aga siin vedeleb üks kontrabass, võta see. Nii ma siis võtsingi kontrabassi. Mängisime seda etendust mõnda aega, Kristjan Kõrver kirjutas muusika, mis oli mõeldud esitamiseks inimestele, kes ei oska pilli mängida.

See oli uus pööre sinu elus?

Täpselt ei mäleta. Lembit Petersonile see etendus vist ei meeldinud, aga Tõnis Rätsep ütles mulle: "See kontrabass, no küll see sobib sulle! Oled selleks sündinud!" Hiljem tegime temaga ühe luulekava, kus mina mängisin jälle kontrabassi.

Kas sa võtsid mõne tunni ka?

Ei. Tõnis oli üürinud mulle Toivo Undilt pilli ja Toivo tuli ka seda kava vaatama. Siis küsisin, et äkki saaks mõne tunni. Ja tema ütles: davai, tule kohale! Võtsin ühe tunni ja läksin tema kutsel nagu mingis unenäos Otsa kooli sisseastumiskatsetele. Kedagi teist sisse astumas ei olnud, aga bassimängijaid on alati vaja. Ma olin Otsa koolis käinud vast paar nädalat, kui äkki sain aru, et kui ma siin juba olen, siis tuleb päriselt õppima hakata. Olin sisse astunud justkui naljaviluks.

Kelle juures sa õppisid?

See on natuke tundlik teema, aga ütleme, et minu õpetajad olid põhiliselt teised õpilased. Olen eriti tänulik Kristjan Kaasikule ehk Kaskale, kes on lihtsalt sündinud õpetaja ja kelle abi ma iial ei unusta. Pärast teist aastat asusin õppima EMTA jazziosakonnas.

Siis said aru, et see sobib sulle?

Kui olin Otsa koolis vastu võtnud otsuse, et hakkan sellega päriselt tegelema, siis ma juba ikka väga tahtsin. Samas kõik minu lähedased ütlesid, et no kuule, mida sa ometi teed, sa oled alustamiseks liiga vana! Ema ütles veel, et kontrabass on ju lisaks nii kole pill ka. Selle pärast olid ikka väga suured konfliktid.

Pidid jääma endale kindlaks?

Jah, aga turbulents oli kohutav. Mu poeg oli veel väike ja kogu elukorraldus oli pehmelt öeldes võimatu. Kõik naersid minu üle. Ja ma saan aru, et see oligi mingis mõttes naeruväärne.

See ei olnud naeruväärne, aga see oli ootamatu, rollid vahetusid nagu lapsepõlves.

Kui ma näitlemist õppisin, siis võtsin seda kõike väga tõsiselt, aga tundsin, et minus ei ole seda tunnet, et kui ma ei saa näidelda, siis ma suren. Mõistsin, et see tunne peab olema, kui üldse midagi tahad saavutada. Nägin, et humanitaarinstituudi lõpetajad olid põhimõtteliselt võimatus olukorras, sest tööturul olid ju niikuinii lavaka ja Viljandi kooli lõpetanud need, kes läksid päriselt teatrisse tööle. Paanika, et peab kuhugi teatrisse saama – nägin seda enda ümber nii palju. Otsustasin teadlikult, et minust ei saa üks nendest. Ma ei tahtnud meeleheitlik olla.

Autor: Sohvi Viik

Me tegime juba Otsa koolis väga tõsiselt bändi. Aga siis ma veel ei kirjutanud ise lugusid. Ühel hetkel, kui õppisin juba EMTA-s, pidid kõik oma lugusid tooma. Mul oli suur aukartus selle ees, arvasin, et on inimesed, kes oskavad kirjutada muusikat ja on need, kes ei oska. Mina ei osanud. Vähemalt mitte seni, kuni ma polnud proovinud. Ma midagi seal pusserdasin ja esimene lugu tuli tegelikult päris lahe. Olin isegi üllatunud, et ma midagi sellist oskan. Siis tegin teise ja kolmanda loo ja ei olegi enam lõpetanud. Üldse soovitan kõigil proovida asju, mida nad arvavad, et ei oska. Võib tulla üllatusi.

Mis see lugude tegemine sinu jaoks oli, kas olid mingid tekstid või kuidas see protsess kulges?

Vist ikka klimberdasin klaveril midagi, tekstegi kirjutasin siis ise. Kord pakuti mingit esinemist ja grupp inimesi sattus kokku. Igaüks tõi oma lugusid. Nii tekkis ansambel Ajavares, mida tegime seitse aastat, salvestasime kolm albumit. See oli väga suures osas minu kool. Ajavares oli sellel hetkel üsna erandlik koosseis, omaloomingut viljelevaid jazzbände tol ajal eriti ei olnud. Ansamblis osalesid Ahto Abner, Liina Saar, Paul Daniel, Danel Aljo ja Teet Raik. Nemad olid valmis minu soperdisi katsetama. Ahtol on minu arengus eriti suur roll. Ta on elus nii palju erinevat muusikat mänginud, et oskab alati soovitada ja nõu anda. Ning lõpuks – palju need lood minu omad olidki, tegime neid koos, eriti mis puudutab arranžeeringuid. See oli hindamatu kogemus, et sain kohe kuulda, mida olin kirjutanud ja mõelnud.

Kuidas tekkis tunne, et peaks veel ametlikult komponeerimist õppima?

Sellega oli jälle naljakas lugu. Ma ei oleks hakanud kompositsiooniosakonda astuma. Seal olid ju päris heliloojad ja mina lihtsalt kirjutasin muusikat. Mõtlesin pigem magistrantuuris kompositsioonitunde lisaks võtta. Kohtasin EMTA koridori peal õppeprorektor Margus Pärtlast ja küsisin tema käest, kas selline asi oleks mõeldav. Tema arvas, et võiks siis astudagi kompositsiooniosakonda. Ja järgmisel päeval tuli mulle vastu Toivo Tulev, kes rääkis minuga juba sellisel toonil, et peaks ikkagi võtma neid ja neid aineid, nagu ma olekski juba õppimas. Nii ma siis otsustasingi proovida.

Oli sellest kasu ka?

Muidugi oli, muidu ma olekski võib-olla jäänud ainult bändivärgi juurde. Sain mingitest enda loodud raamidest välja. Muusikaline maailm avardus ja õppisin ka natuke käsitööd, mis kulus väga ära. See omakorda tõukas mind asutama Avarus Ensemble'it, millele olen nüüdseks väga palju kirjutanud ja sellega jällegi tohutult õppinud. Mis see stiililiselt on, ei oska keegi öelda. Need asjad, mis ma kirjutasin Ajavaresele, kaldusid lõpuks ka üsna väljaspoole jazzikaanonit. Aga mingis mõttes on kõik, mida ma teen, ikka selline seepärast, et ma ei oska ühtegi asja korralikult. Kui üritan midagi korralikult ära õppida, tunnen üsna ruttu, et tahaks hoopis teisiti edasi minna. Ikka pean omamoodi tegema. Ja see võib olla nii hea kui ka halb.

Kas sa katsetad erinevaid asju selle pärast, et eluga sobituda, või selleks, et lihtsalt proovida?

Ma ei mõtlegi sellele eriti. Pigem kui tuleb huvitav idee, siis lihtsalt sukeldun peadpidi sisse, toimin täiesti spontaanselt.

Autor: Rene Jakobson

Samas see kuuluvuse tunne… Tunnen end vist igal pool natuke autsaiderina. Kui tegelesin rohkem sellega, mida nimetatakse jazziks, oli alguses väga lahe, aga mingil hetkel hakkas natuke igav ja tekkis suur uudishimu muude žanride vastu. Nüüd olen mõistnud, et jazz pole stiil, vaid musitseerimise viis ja ma tunnen end sellel skeenel vist ikka kõige kodusemalt. Lõpuks otsin lihtsalt inimesi, kellega mõttemaailma jagada, neid võib olla igal pool.

Vahel seab liiga hästi oskamine mingid piirid.

Sa võid jäädagi alatiseks tegema seda, mis sul hästi välja tuleb, aga kuhu jääb siis seiklus? Mina riskin ja teen alati seda, mida ma ei oska.

Kuidas sa kirjutad, kuidas sa töötad?

Vist nii, et hästi pikalt on kohutav piin ja midagi ei ole, ja siis järsku on lugu valmis. Sageli on teose alus mingi tekst. Isegi siis, kui ma seda tegelikult ei kasuta. Heas tekstis on mingi maailm, mis tuleb lihtsalt helideks tõlkida.

Kas sa oled ka suur raamatulugeja, luulelugeja?

Jaa, olen romaanideõgija. Luulet loen ka palju. Mul on omad lemmikud. Yeats kindlasti. Ja Pessoa. Mulle meeldivad selge vormi ja klaari mõttega asjad. Rütmilised. Muusikas armastan ka rütmilisust.

Kui hakkasid looma suvist "Nargenfestivali" etendust "Creating Gods", kumb oli enne, kas idee või pigem tekst, mis inspireeris etendust looma?

See tekst oli minu elus väga ammu olemas, aga ma ei olnud kunagi mõelnud, et sellest võiks midagi lavalist teha. Ma olin oma Iiri sõpradega mõnda aega varem teinud koos ühe projekti ja see oli ülendav kogemus. Vahepeal olin ma aga aasta aega mingis totaalses kriisis ja siis ma järsku mõtlesin, et peaks need iirlased uuesti üles otsima. Mäletan, et olin Londonis teel lennujaama ja sealsamas kirjutasin neile. Sain kohe jaatava vastuse ja hakkasin lennukis mõtlema, mis see olla võiks. Tallinnas maandudes oli valmis plaan, et pean töötama just selle konkreetse Pessoa poeemiga ja tegema midagi interdistsiplinaarset. Spontaansusel on minu elus tõesti väga suur roll. Ma tunnen, et asjad lihtsalt juhtuvad. Aga selleks, et nad juhtuks, peab astuma sammu tundmatusse.

Kuidas kõige paremad mõtted tulevad? Käid sa jalutamas või on muud tegevused, mis häälestavad?

Kõndides. Käin Pontuga iga päev pikad käigud. Samuti nõusid pestes. Olen inspiratsiooni saanud ka unes. Liikumine on hea. Vahel mõni inimene inspireerib või sa näed või kuuled midagi, mis on nii võimas, et tahaks ise ka midagi taolist teha. Näiteks eile kõndisin koju, mul olid klapid peas, kuulasin Maarja Nuudi viimast plaati ja mõtlesin, et ma tahan ju ise ka hoopis sellist muusikat teha.

Mis sind selle plaadi juures võlub?

See on kõlalt suur, võimas ja jõuline, samas võib ta olla ka väga õrn. Seal on nii palju detaile, iga kord avastan midagi uut, kõik on peen ja rafineeritud. Ürgsus, emotsioon, finessid – neid asju taotlen ise ka, aga tunnen, et ei oskaks sellist muusikat teha. Selles on palju, mida kuulata, aga palju on ka ruumi, õhku. Intelligentne, samas metsik muusika.

Mis sind veel on inspireerinud? Mingid olulised hetked?

Osalesin eelmise aasta lõpus Kopenhaagenis interdistsiplinaarses programmis, mille nimi on "TRAVERS". Nädalane laager, milles osales üle 80 inimese üle maailma kõikvõimalikelt aladelt – kunstnikud, dramaturgid, kirjanikud, filmitegijad, muusikud, tantsijad. Kõik sellised nagu mina, kes ei suuda ühe lausega öelda, mis nad on või mida teevad. Laagri teema oli minevik ja sellega suhestumine. Hommikuti toimusid ettekanded või vestlused. Näiteks küsitles üks ajakirjanik antiigi asjatundjat. Järgnesid arutelud, igaüks tutvustas oma töid. Nädala lõpuks pidime koostöös looma mingid teosed. Lahe on sattuda gruppi, kus on muusik, virtuaalreaalsuse spetsialist, näitusekuraator, graafiline disainer – inimesed, kellega sa ei juhtu muidu kuidagi kokku. Ja siis – palun tehke midagi koos! See programm innustas mind ka rohkem sotsiaalsete teemadega tegelema, pean seda oluliseks.

Tegevus toimus Glyptoteketi muuseumis, ümberringi Vana-Kreeka kujud. See juba iseenesest inspireeris, aga huvitav oli muidugi protsess, kuidas leida ühine arusaam inimestega, keda sa ei tunne, ja ideed, mida saaks koos realiseerida. Esimesed kolm päeva oli suur segadus. Aga lõpuks saime ikkagi kokku. Alati on huvitav võtta üksteiselt üle töövõtteid, püüda tabada, kuidas teised mõtlevad. Kusjuures ma hindan väga seda segaduse ja teadmatuse hetke, vaakum on väga vajalik.

Autor: Rene Jakobson

Protsessi võlu seisnes selles, et kõik teed olid lahti. Keegi ei öelnud, mida teha, või kuidas. Laagri viimasel päeval oli muuseum avatud, inimesed käisid ringi, vaatasid. Iga grupp toimetas oma galeriis. Eks see oli mingi performance'i-laadne tegevus. Meil oli üks poiss, kellel olid virtuaalreaalsuse prillid. Inimesed, kes sisse tulid, said need prillid ette ja neid juhatati läbi galerii, kus mina mängisin. Keegi seisis mingil postamendil ja nii edasi. See oli sügavalt kontseptuaalne. Võisime ka liikuda üle muuseumi ja liituda teiste gruppidega. Vahepeal seisin mingite Rooma kujude kõrval ja ootamatult tuli minu juurde üks naine, kellega ma polnud jõudnud veel isegi tuttavaks saada, ja hakkas laulma. See oli meeletult ilus hetk. Ta lihtsalt vaatas mind ja laulis ja siis läks edasi. Mingil hetkel tuli naine viiuliga, kellega ka koos mängisime. Vahepeal võtsin kontrabassi ja läksin ise rändama. Selline voolav protsess. Nagu lapsed mängiksid koos. See andis mulle mingi tõuke – kui arvad, et ei pea olema kinni oma väljakujunenud piirides, on seda, mida teha võib, palju rohkem. See, mida ma kõige paremini oskan, on muidugi pillimäng ja nootide kirjutamine, aga sellel võib olla palju laiem tähendus ja väljund.

"Nargeni" etenduses te ju ka tantsisite ja liikusite ja laulsite.

Jah, mulle meeldib selline interdistsiplinaarsus. Olen piiridel kõndija. Tundub, et see on oluline osa minu rännakust kuhugile.

Kuidas sa ühendad kompositsiooni improvisatsiooniga? Vahel tundub, et ühes valdkonnas tegutsejad kipuvad teist justkui välistama või pidama mitte päris samaväärseks...

Jube vastumeelne on lahterdamine, mida on meie ümber kuidagi nii palju. Seda vist ajendab hirm, et sult võetakse midagi ära või et sa ei saa olla piisavalt tähtis. Ja hirm kiilub vahel aju täitsa kinni. Arvan, et selline renessanslikum suhtumine inimesse oleks kõigile hea. Kõik erinevad asjad ja tegevused täiendavad üksteist, ma ei oskagi neid kuidagi lahti võtta.

Kui sa komponeerid, kas kirjutad sisse improt ka või oled pigem range, kirjutad kõik välja, fikseerid?

See sõltub, kellele ma kirjutan. Kui oma bändile, siis ma jätan ikka vabadust, ma armastan koos loomist väga. Mida suurem koosseis, seda rohkem fikseerin.

Mingi algne idee võib tööprotsessis tohutult palju muutuda. Kui ikkagi mõni asi hakkab teises suunas kiskuma, siis ma ei jää kinni algse plaani juurde. Aga jah, leian ideed vist pigem improviseerides ja seejärel hakkan neid arendama.

Mis sul praegu käsil on?

"Jazzkaare" avakontserdiks on minult ja Kirke Karjalt tellitud huvitav kava "Tüür ja Sumera Rewrite". Valisime nende loomingust mõned kammerteosed ja läheneme neile väga vabalt. See pole seadmine, vaid kirjutame olemasolevatest lähtudes justkui uued lood.

Kuidas Erkki-Sven Tüür sellesse suhtub?

Väga positiivselt, ta on ju nii avatud inimene. Ta soovib näha, kuidas tema muusikast on võetud elemente ja nendega midagi ägedat tehtud.

Kuidas sa siis toimid – kas kasutad mingeid elemente või otsid pigem, et mis on näiteks Tüüri muusika essents?

Tunnen, et meil on temaga mingi muusikaline lähedus, meie loomingus on midagi väga sarnast, kuigi ma tean, et tema töömeetod on totaalselt vastupidine, väga süstemaatiline ja isegi matemaatiline. Mina olen seevastu täiesti spontaanne. Aga tema muusika energia ja vibe, seda tunnetan hästi.

Tüüril on ju ka bändikogemus, samuti on tema muusikas teatud improvisatsioonilisust.

Jah, tema rütmikas on tugev nn küte. Ma olen valinud tema varasemad asjad, alustasin keelpillikvartetiga Urmas Kibuspuu mälestuseks. Sumeralt teen laulu "Tähed", lammutasin selle täiesti tükkideks. Võtsin üle just mingi essentsi, meloodiajoonise ja meeleolud, aga helikõrgused, harmooniad ja vormi muutsin ära.

Sind saab taas näha teatrilaval. Milline see kogemus on?

Draamateatris mängime Guido Kanguriga lavastust "Kontrabass". Ma tunnen sellest suurt rõõmu. Proovide ajal olid küll suured kahtlused, sest ma ei saanud oma rollist aru, kartsin, et mult oodatakse äkki näitlemist ja seda ma ei tahtnud ega osanud. Aga nüüd, kus saan olla mina ise, muusik, naudin väga ka neid väikeseid mänge, mis meil Guidoga seal on. Üldiselt tunnen end nüüd väga õiges kohas olevat. Naljakas, et olen ikkagi ringiga teatris tagasi, aga teisiti, mitte meeleheitliku näitlejana. Loodan väga, et saan ka edaspidi teha muusikalisi kujundusi, olen sellest ammu unistanud. Ja igasugune performatiivne kunst sobib mulle vist ka.

Kas sa vabal ajal kuulad muusikat?

Viimasel ajal päris palju, eriti hommikul kohvi juues, või siis kui kõnnin.

Mida sa kuulad?

Ikka hästi erinevat muusikat. Aga päris palju sellist, mis on mingil moel üle piiride. Palju folgisugemetega asju, nagu Maarja Nuut, kes ka ei klassifitseeru kuhugi. Hetkelemmikud on Puuluup, siis inglise poeet Holly, kes on teinud plaadi Metropole Orchestraga. Tema tekstid puudutavad naiseks olemist ja ühiskondlikke teemasid. Juba aastaid kuulan triot, kus mängivad kontrabassimängija Anders Jormin, organist Karin Nelson ja flöödimängija Jonas Simonson. Tigran Hamasyani kuulan tihti. Joni Mitchelli iga kell. Laurie Anderson inspireerib kompleksse kunstnikuna väga. Aga ka barokki, nüüdismuusikat, pop-bände.

Puudutasid ühiskondlikke teemasid. Viimati kui kohtusime, keeldusid joomast plasttopsist. Millised põhimõtted on sulle olulised?

Mind puudutavad väga keskkonnaküsimused ja inimõigused. Loomade väärkohtlemist ei talu ma iialgi. Kogu see karusloomafarmide teema on mulle õudne. Arusaamatu, kuidas keegi saab seda õigustada.

Aga kuidas taimedega on?

Ma püüan neid ikka juurde kasvatada. Kevadel plaanin luua aeda putukate hotelli ja istutada palju igasugu taimi mesilastele.

Autor: Sohvi Viik

Mul on üks väga huvitav projekt praegu töös. Koos veel kahe inimesega korraldame augustis keskkonna ja kunstide inkubaatori. Oleme seda juba mitu aastat ette valmistanud. See on niivõrd akuutne teema, et igaüks peaks oma vahenditega keskkonnaküsimustega tegelema. Kuna ma olen kunagi osalenud taolises ainult muusikutele mõeldud inkubaatoris, siis mõtlesin, et võiks kasutada kunsti, muusikat ja muid loomevahendeid meediumina teadlaste sõnumi edastamiseks. Et kunstnikud päriselt ka saaksid teaduslikku ja tõest infot keskkonnaprobleemide ja nende võimalike lahenduste kohta. Mina, rootsi helilooja Martin Q Larsson ja Karin Kahre oleme projekti tuumik, aga meid nõustab kaks Tallinna ülikooli ökoloogiakeskuse teadlast. Projekti eesmärk on muuta kunste meediumina kasutades midagi inimeste igapäevases keskkonnakäitumises. Kõlab suurelt, kuid meil on kõik läbi mõeldud ja olen kindel, et asi õnnestub. Toimub see Mooste kunstiresidentuuris MoKS.

Moostes tegeldakse keskkonnateemadega juba pikemat aega. Sellise lähenemise juures on oluline, et ei kasutata keskkonnateemat kunsti tegemiseks, vaid vastupidi – kunst annab oma vahendid mingi olulise asja teenistusse.

Kunst ja muusika on tugevad meediumid, millega saab olulist sõnumit edastada. Läksime Tallinna ülikooli ettevaatliku jutuga, et äkki võiks midagi koos katsetada, et ehk on keskkonnateadlastel raske oma teadmist inimesteni viia. Küsisime, et kas ka nende arvates saaks ära kasutada kunstnike loomingulist energiat. Ja nad vastasid meile: "Loomulikult! Me oleme teid oodanud!" Ma väga loodan, et see plaan saab teoks, sest tunnen, et see on tõesti midagi väga olulist. Ja ma lihtsalt ei saa aru, kuidas iga inimene ei tunne, et see on praegu kõige tähtsam teema. Varsti üldse ainus teema. Peab hoidma pöialt, et leiame ka vajaliku toetuse. Kutsume kohale seitse keskkonnateadlast ja seitse loomeinimest igalt Põhjamaalt ja kaks inimest igast Balti riigist. Kõigepealt inkubatsiooninädal ja hiljem vormub parimatest ideedest n-ö teos. Me ei tea, mis see on, aga see saab avalikult ette kantud ja loodetavasti hakkab see oma elu elama ning inspireerib paljusid sarnast meetodit kasutama.

Tunnetusliku kogemuse kaudu jõuavad asjad paremini kohale, kui lihtsalt fakte nentides. Ei piisa ju sellest, et teame kui halvasti asjad on. Me peame t u n d m a, et edasi nii ei saa.

Kõige selle loomingulise mullitamise peale on hea teha midagi, mille puhul tead, et seda on päriselt ka vaja. Ma ei tee seda ainult enda jaoks.

Kas sa komponeerid enda jaoks?

Ma ei arva, et kui ma jätaks komponeerimata, siis maailm oleks oluliselt kehvem. See, mida ma teen, on vältimatu osa minu eksistentsist. Ma vist ei saa teisiti, aga see on vajalik minu enda jaoks. Kui keegi ütleb, et sai midagi minu muusikast, siis ma olen muidugi üüratult õnnelik.

Kas me pole omavahel kõik niipalju seotud, et kui miski on sisemiselt vajalik sinu jaoks, siis on see teatud mõttes oluline ka teistele?

On vaja, et iga inimene leiaks oma õnne. Just lugesin luuletust "Inimene pole saar". Selle mõte on, et oleme inimkonnana lõputult seotud, minu õnn ja õnnetus on seega eristamatud teiste omast. Mida rohkem on inimesi, kes saavad oma potentsiaali teostada, seda parem kõigile. Kui ma saan iga päev teha seda, mis mulle meeldib, siis see ongi ju õnn.

Ma tunnen järjest rohkem, et pean julgema asju välja öelda. Eestis on tavaks, et inimesed on hästi vaiksed ja korralikud, ei hakka kobisema ega lärmama. Ja ega ei peagi lärmama, aga vahel tuleb midagi öelda, kuigi see on ebamugav. Kas või keskkonna teema või muud ühiskondlikud ja poliitilised kriisid. Ma ei taha olla mingi tänitaja, aga vahel on tunne, et peaks rohkem sõna võtma, olema aktiivsem. Me ei tohiks olla lambad, sest sageli võtavad aktiivselt sõna just need, kes asjast midagi ei tea. Olen teinud ühe hullu loo Yeatsi luuletusele "The Second Coming", mida paljud poliitikud armastavad tsiteerida. Seal on fraas, mille mõte on, et lollid saavad enesekindlust ainult juurde, samas kui need, kes midagi jagavad, kahtlevad aina enam endas ja üldse kõiges. Ma ise ka kogu aeg kahtlen. Vahepeal tuleb mingi sööst, mil tundub, et nagu tean midagi, aga siis tõmban ikka kohe tagasi.

Kas sa puhkad ka? Kõrvaltvaatajale jääb mulje, et kogu aeg käib aktiivne tegevus, uued projektid...

Kõigist jääb eemalt vaadates selline mulje. Jorutan niisama, käin Pontuga metsas, loen raamatut ja ongi päev läinud. Vaatan filme ja teen köögis moderntantsu. See on lihtsalt puhas improvisatsioon, vaba eneseväljendus, mitte midagi professionaalset muidugi. Parim puhkus on pikad kohvihommikud koos oma parima sõbraga, kes on juhtumisi ka mu abikaasa. Lihtsalt filosofeerime ja imestame maailma üle.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Muusika

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: