"Mõni, kes on minu laividel käinud, võib-olla arvab, et see ongi täisakustiline plaat. Olen siiani teinud laive akustiliselt, lihtsalt kitarri ja kitarriplokkidega. Aga plaadi peal on natuke ikka rütmilisemat asja ka," rääkis Pedaja.

Muusikakriitik Valner Valme ütles, et Pedaja plaat on autori nägemus, mida ei ole lihtne žanriliselt liigitada, mis sisaldab sugemeid siit ja sealt.

"Kui võrrelda, siis paratamatult tulevad silme ette ja kõrvu Nick Drake või Joni Mitchell, aga "Hingake" ei ole kindlasti Laurel Canyoni või Briti psühhfolgi ülessoojendus, vaid see on ikkagi 21. sajandi muusika, kus on uudsemate elementidena kasutatud ka välilindistusi linnast ja maalt," sõnas ta.

Mick Pedaja ütles, et huvitavaid helisid leiab nii linnas kui ka metsas.

"Metsas on lihtsalt vaikus, aga see vaikus pole kunagi täielik vaikus. Pärnus linnas lindistasin ühe aiakriuksu ja sellest aiakriuksust sai sündisaund," selgitas muusik.