Arvustus: First Aid Kit ulatab suvise kiirabikarbikese mitte ainult folgiinimestele

Uus plaat
First Aid Kit
Stay Gold (Columbia)
7/10
Rootsi õekeste Johanna ja Klara Söderbergi kolmas täispikk album on liigutav ja hõlpsalt omastatav meeletoit, mõne jaoks ehk isegi kiirabi, juhul kui kõrvalistujal peaks autoraadio nupp vääratama...
See on sissejuhatus ameerikalikku folkmuusikasse ja täpsemalt kohati kantrisse. FAK on žanris eeskujulik. Teate küll, nagu baka- või makatöös tuleb kindlaid meetodeid ja vormikeelt rakendada, nii kasutavad Klara ja Johanna oma häält, jutustusi, helipaletti ning visuaalset atribuutikat toetudes mõjutajatele vanemate plaadiriiulilt, lemmikutele ja eeskujudele, nt Joni Mitchell, Patti Smith, Paul Simon, uuematest Conon Oberst, Joanna Newsom, Mumford And The Sons (õu nõu - toimetaja).
2008. aastal oli tüdrukute lemmikbändiks Fleet Foxes. FF loo «Tiger Mountain Pleasant Song» kaveriga sai see muidu ainult kodumaal demosid pakkunud alaealiste punt kuulsaks üle ilma. Samal aastal valmis EP “Drunken Trees” tänu lasteaiast saadud tutvusele Kariniga The Knife'ist, tolle plaadifirma Rabid Records juures. Edasi märkasid talenti seesama Conor Oberst ja Jack White, kes püüdsid tõusvaid tähti oma plaadifirmade tiiva alla krabada.
Maailm on väike ja tegudel tagajärjed. Conori ja Jack White'i prooviruumid on Söderbergidel nüüd väisatud, produtsent Mogisega on see neil juba teine album. Ja Patti Smith on duol oma laiviga õnnepisaratesse aetud.
FAK on noppinud korralikult viiteid, et nende niigi tõsisena kõlav kauamängiv veel tõsiseltvõetavam oleks. Albumi nimi «Stay Gold» on võetud Robert Frosti 1920ndate luulekogust «New Hempshire», mille põhiidee on selles, et miski looduses ei seisa oma ideaalses olekus igavesti, kõik on liikumises. Eelmise albumi tuur ookeani taga on ju ka liikumine ja see liikumine käib nagu ameerika mäed üles-alla.
Album koosnekski nagu reisiemotsioonidest ja kogutud mõtteteradest. Õed on koos läbi käinud igasugustest vasktorudest. Nende ühtekuuluvust on märgata ka intervjuudes, kus nad ikka õigeid sõnu otsides teineteise poole kiikavad ja lauseid lõpetavad. Seega tundub, et nende armastuslaulud on täis sooja õearmastust. Tahaks ka õde!
Eriti kurbmagusat tunnet tekitab ballaad «Shattered & Hollow». Laul nagu seiklus, boniverlikult meloodiaid mööda liuglev, aga lõpus ei jõua selle lõppemise üle kurvastadagi, sest järgmine lugu “The Bell” on juba täiesti uue minekuga. Ja siin on aru saada, miks Johannast ei ole kujunenud põhilauljat. Ta on kähedam, taustahääleks ning duo silmarõõmuks (pikemad jalad, jooksvam jutt) loodud õepool. Niisiis, kõik on omal kohal.
Igal juhul vaatavad õekesed tagasi autentse muusika poole, y-põlvkonna eklektilistest rõõmudest mööda, kuigi möödapääsmatu on kõlada sarnaselt Mumfordi (õu nõu - toimetaja) või Fleet Foxesiga. Aga eksperimenteerimist pole neile vaja, pigem üritavad nad stiilipuhtamalt omas laadis püsida ning omi liiste sisse töötada. Nad ei vali kerget teed, kinnitavad nad albumi värvika videoga avalooski.
"Cedar Lane":
Toimetaja: Valner Valme