Arvustus. First Aid Kit ehk Rootsi riigi esmaabi südamevalu vastu

Uus plaat
First Aid Kit
"Ruins" (Columbia)
6,5/10
Õdede Klara (25) ja Johanna Söderbergi (25) lapsepõlv ei ennustanud, et neist võiksid saada kantrimuusikud. Nende ema õpetas filmiteooriat ja isa oli enne usuõpetuse õpetajaks hakkamist veidrat huumorit viljelevas rockbändis Lolita Pop, mille üks tuntumaid palasid oli "Tarzan on a Big Red Scooter".
Nad hakkasid muusikaga tõsisemalt tegelema teismelistena ning võtsid duole nime sõnastikus suvalisest kohast avatud sõna järgi. Ülejäänu, nagu öeldakse, on juba ajalugu – sest kirjelduse järgi tundub, et edu on neile kätte tulnud üllatavalt lihtsalt ja üha uued uksed on järjest avanenud.
Õekesed esitasid oma laule Stockholmi metroos ning 2007. aastal aitas neid plaadifirma leidmisega lasteaiakaaslase ema, kes juhtumisi on tuntud ka artistinimega Fever Ray. Pärast Fleet Foxesi laulu "Tiger Mountain Peasant Song" uusversiooni video üleslaadimist said neist netikuulsused,
2010. aastal ilmus esikplaat ja aastaga anti üle saja kontserdi üle maailma ning esineti koos hulga staaridega. Võrdlemisi noorele eale vaatamata on "Ruins" juba nende neljas plaat, esimesed kolm tulid nelja aastaga, nüüd tuli eelmisega sisse nelja-aastane vahe.
First Aid Kitil on väga selgelt kaks poolust - neil on lood, kus nad kõlavad nagu indie-bänd ja neil on lood, kus nad on kantribänd. Kõlaliselt on nende kaubamärk naishäälte mahe harmoonia ja kergelt iroonilised või humoorikalt pessimistlikud sõnad, mõrkjasmagusad elupildikesed.
Võrreldes varasemate plaatidega on uuel plaadil märgata kahte muutust – enamik selle plaadi lugudest on pigem kantri ja americana, indie-pool on ilmselt raadiole popimate lugude mängimise huvides pandud plaadi algusse, edasi on pigem tegu selle teisega.
Õed on öelnud, et neil oli uues plaadi kirjutamiseks vaja suuremaks kasvada, mh avaldasid nad peale südamevalu-laulude ka loo vägistamisest, mis küll siia plaadile ei jõudnud. Peaaegu kõik selle plaadi lood on armastusest ja erinevatel põhjustel vinduvatest suhetest: Send me a postcard/ When you get to where you're going/Send me a line/To everything you've left behind.
Ameerikaliku heli põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida, uus plaat on salvestatud Ameerikas Portlandis ning sellega on seotud Decemberistsi produtsent Tucker Martine. Tulemus ei ole šokeerivalt originaalne, valdav osa teemasid on n-ö diskursusest tuttavad, aga see on tehtud igati usutavalt.
Aeg-ajalt juhtub, et kantrimuusika ja selle derivaadid murravad väljaspoole tõsiste kantrifännide ringkonda. Olgu näiteks Mumford & Sons või võikamast poolest Rednex. Praegu on folgiga flirtivaid indie-bände üsna palju ja isegi kui vaatame Eesti kogemust, siis teatud ajavahemiku järel jõuab lühemaks või pikemaks ajaks orbiidile ikka mõni uus folgilik kollektiiv: Kukerpillid, Justament, Curly Strings, Trad.Attack! ja Viljandis on avatud selleks lausa spetsiaalne vabrik.
Miks folk popmuusikas ikka ja jälle uuesti tagasitulekuid teeb? Ehk on siis selles midagi üdini inimlikku või kodust, mis õiges vormingus uuesti pead ja äratundmist kergitab. Mäletan, kuidas tulin kunagi vanaema hauda koristamast, auto oli täis Peipsi äärest ostetud sibula ja suitsukala lõhna ning kuulsin raadiost esimest korda laulu "Kauges külas", selles hetkes jäi see meelde küll. Natuke hiljem võis küll juba kuulda paroodiareklaami "Tulge selle suve ainsale Curly Stringsi-vabale festivalile", karikas sai kuhjaga täis.
Hetkel soovitakse First Aid Kiti kuulata veel väga paljudel festivalidel üle maailma ning lähim võimalus eestlaste jaoks on 19. märtsil Helsingi Kulttuuritalos. Vaatame, millest siis järgmisel plaadil juba lauldakse – lastest ja pangalaenust? Väga vahet pole, kõlab kenasti.
Kui Koplist pärit Tomas Tammemets võib Tommy Cashi nime all suure maailma lavadel räppida, siis võivad ka Stockholmi tüdrukud kantrit teha.
Toimetaja: Kaspar Viilup