Mart Avi neljas album kinnistab Avi positsiooni siinsel muusikamaastikul omanäolise artistina, kelle universum sarnaneb kõlalt ja ülesehituselt küll kindlatele, tuttavatele eeskujudele, kuid on sellele vaatamata äratuntavalt oma õhustikuga. Avi tegutseb üpris hõredalt asustatud maastikul, skeenel, kuhu eriti ei trügita. Avi ehitatav alternatiivuniversum asub siinsamas, tajutava kõrval, see on peeglitagune paralleelmaailm, kus päike enam kunagi ei paista ja inimvokaal on kaotanud oma ulatuvuse ja soojuse, siiski ei puudu sealt hubasus ja õdusus. Avi ei lase kuulajat kunagi liiga lähedale, see on nagu maarjajää, mis kõrvetab puutel, kuid millle esmane eesmärk on konserveerida, säilitada.

Avi konserveeribki oma mõjutajad futuristlikuks konserviks, ühtlasi ta taastoodab neid, pannes justkui Bryan Ferry jalutama "Blade Runneri" maailma. Sealjuures puudub sel tegelaskujul kindel nägu – vahelduvad Ferry, Frank Sinatra, Berliini perioodi David Bowie, Scott Walker, kui välja tuua tuntuimad. Avi puhul ongi alati tõrjuvalt mõjunud ta taandatavus eeskujudele, kuid samas on kogu maailm täis mõjutustest läbi põimunud muusikat. Nagu ütles Jean-Luc Godard, varastada ja laenata võib, kuid tingimusel, et sellest sünniks uus kvaliteet. Mart Avi puhul on see kvaliteet olemas, see on kosmiline ja teatraalne futuristlik soul, milles on hing, ehkki mitte sel kujul, nagu oleme seda harjunud käsitlema.