Stiilipuhtus on mõistagi väärtus, kuid sünteesi võlusid ei saa samuti alahinnata. Mart Avi on üks nendest muusikutest, keda on keeruline positsioneerida ning kelle puhul pole kunagi päris täpselt kindel, mida ta ise oma muusikasse konkreetselt sisse mõtleb. Võimalik, et konkreetset sõnumit ehk ei olegi. Meenub tore seik maailmakuulsa neuroloogi Oliver Sacksi nooruspõlvest, kus ta oli eksperimendi mõttes võtnud sisse paarkümmend tabletti sünteetilist ravimit Artane. Sacks silmas köögiseinal korraga ämblikku ning alustas temaga sundimatut vestlust, mis keskendus peamiselt analüütilise filosoofia tehnilistele aspektidele. Sacks mäletas hiljem täpselt, et ämblikul olnud Bertrand Russelli vahe ja lõikav hääl. Kõik oli iseenesestmõistetav, vaatamata situatsiooni ilmselgele sürreaalsusele.

Mart Avi kolmas täismõõdus album "Rogue Wave" on minu jaoks mingis mõttes nagu see Bertrand Russelli häälega ämblik, kes ootab sind köögiseinal ning kellega on väga mõnus süüdimatusse intellektuaalsesse dialoogi astuda. See ei tule üldse pähe, et õigupoolest võib see kõrvalseisjate jaoks kummalisevõitu paista. Albumi "Rogue Wave" väärtus seisneb suuresti ka selles, et kui sageli on artistide albumid veidi egoistlikuvõitu enesereflektsioonidel põhinevad monoloogid või mingit laadi seisundi-steitmendid, siis "Rogue Wave" kutsub dialoogi pidama või siis vähemasti kaasa mõtlema. Mõtlema ehk pole õige sõna, pigem ikka kaasa elama.

Kui ma ei eksi, siis Mart Avi ei tahtnud oma eelmise albumi "Humanista" kohta eriti mingeid juhtnööre anda ega mõjutada kuulajaid sellega, mida tema kui autor ise mõelnud on. Väga meeldiv žest ajastul, kus kõik soovitakse teha kergesti mõistetavaks ja võimalikult ladusalt tarbitavaks ning kus su meeli üritab mudida sadakond suhtekorraldajat päevas.

Inimloomusele on omane püüd kippuda endast kaugemale, võtta selle tarbeks abiks kas teleskoop või mikroskoop. Vahetu ümbruse piirid on nagu nad on, vahest tahaks juba niisama piiririkkujaks hakata. Teistpidi võib maailma ilu ja väärtust tajuda ka puhtalt iseeneses, polegi vaja kohvreid pakkida või meeli rändama saata. Elu põnevus tegelikult seisnebki sageli selle ambivalentsuses, mille tõttu indiviidil on põhimõtteliselt kõik valikud ja tajuelamused käeulatuses.

Muidugi on hämara art-pop-tonaalsusega "Rogue Wave" eksperimentaalne ja kui soovite, siis ka elitaarne ning kindlasti päris veider kraam, mida ei söanda igaühele soovitada. Siin pole kohta klišeedel, triviaalsusel ja stampidel, kuigi kasutatakse taas elemente paljudest stiilidest, jazzist kaheksakümnendate romantilise sündipopini, ambiendist gruuviva lokaalipopini. "Rogue Wave" ei ole hermeetiline, ei ole steriilne. Ehk kohtab kaheksakümnendaid siin rohkem kui Avi varasematel plaatidel, futuristlike analoogsüntesaatorite kosmiliste saundide abil luuakse mõnusalt maalähedane atmosfäär. Avi kohati neurootilist, kohati deividbõuilikku ja aianköörtislikku vokaali ei maksa kuidagi alatähtsustada, kuigi tundub, et olulisim öeldakse taas ära muusika abil.

Albumi avalugu "End of an Era".