Karkudel käib ta juba rohkem kui kuu aega. Jalg pandi kipsi. "Kukkusin rongile joostes trepist alla..." on Avi sotsiaalmeedias kommenteerinud. Tuleval reedel Üle Heli festivalil Kultuurikatlas uut plaati presenteerimast see aga ei takista. Teeme siis ka detektiivitööd, küsime küsimusi ja arutleme.

Sul on Facebookis (ainult) 133 laiki. Areeni kriitikute aastatabeli ülekaalukas esikoht (ERR kultuuriportaalis 4. koht, Eesti arvestuses 2.) aga näitab, et teatav sein n-ö pärisinimeste ja kriitikute vahel on ilmne. Kuidas sa tunned ennast sellises positsioonis kahe auditooriumi vahel?

Ma ei ole poliitik, kes peab hääli koguma. Soundcloudis samas ~400 jälgijat, mis on ju olemuselt palju suletum platvorm. Ma ei usu, et asjade seis ja minu positsioon on sellisel viisil statistiliselt määratletav. Minu muusika on küll isikupärast tulenevalt polariseeriv, aga selle nautimine ei nõua kuulajalt keskmisest laiemat kultuuritaju või eelteadmisi. Reaalses elus ei taju ma kuidagi sinu poolt välja toodud "inimtüüpide" vahelist seina. On lihtsalt olemuslik meeldivus, tunnustav meeldivus, ükskõiksus, antipaatia. Ise laigin harva ja vähe, sest see tundub signaalina kuidagi kahtlaselt tugev, mis idee poolest on muidugi tobe.

Millised on su enda ootused Eesti muusikaarutelu osas?

Ootaks rohkem ajakirjanike poolt sisulisi süstematiseerivaid käsitlusi, uute ja endiselt aktuaalselt mõjuvate vanade hoovuste kaardistusi ja mitmesuguseid subjektiivseid tabeleid ja liste. Kuna selleks kõigeks pole siin piisavalt ei inimesi ega sobivat meediapinda, siis tuleb loota kokkupõrkemomente globaalse muusikameediaga. Väikeses ruumis kisuvad asjad kiiva.

"After Hours" ilmus ainult vinüülil, Badass Yuki viimast ilmus 100 tükki vinüülil. See on nüüd küll Soundcloudis üleval. Siiski, tundub, et see oleks kohati nagu teadlik valik: ei taha lasta oma muusika levikupotentsiaali maksimumini viia. Miks?

Juhtum, kus olen teadlikult oma loomingu levikut piiranud, toimus 2011. aasta suvel. Meisterdasin albumi "After Hours" proto-versioonist üksnes 6 CD-koopiat, sest materjal tundus mulle endale pisut hirmutav ja kergesti haavatav. Edasises võib tinglikult süüdistada iseenda saamatust. Sinu poolt nimetatud plaatidest ei eksisteerigi paraku digitaalseid mastereid. Üht-teist on ka koos kõvakettaga hingusele läinud. Soundcloudis on üleval Badass Yuki plaadi vinüüli-rip, sest muud lihtsalt pole jagada. Badass Yukiga tehtud esimesed n-ö mitteametlikud EPd (2009) riputasime kõik esimesel võimalusel tasuta üles ja see on meetod, mille juurde olen viimase paari aasta jooksul naasnud. Miks? Rahalised piirangud imevad. Palju neid noori ikka on, kes saavad endale iganädalaselt 25-euroseid vinüüle lubada ja miks nad peaksid selle asemel Spotifyst 160 kbps mp3 striimi käiama? Tõsi, seekord on minu plaat ka sealt kuulatav, aga see on tõesti neile, kellel pole isegi enam harjumust mujalt otsida. Ühtlasi on minu huvides ka plaat peale valmimist võimalikult kiiresti lauale lükata, et sellest mentaalselt vabaneda. Vinüülide pressimine on aeglane ja kulukas ettevõtmine. Jään ootama uut füüsilist superformaati, mis oleks kuluefektiivsem, tarbijasõbralikum, kiirem toota, veelgi kvaliteetsem ja vastupidavam. Kui füüsiline formaat on midagi, mis on kaugemas tulevikus jätkusuutlik, siis peab toimuma tehnoloogiline progress. Ükski tendents ei viita sellele, et see ka reaalselt juhtuda võiks. Mul on tõsiselt kurb seda rääkida, sest armastan kirglikult plaatide kogumist, aga mul on tekkinud kahtlused, kas uut musa peaks üldse sedavõrd vana tehnoloogiaga piirama. Muusikaalbumi kui sellise säilimise osas mul kahtlusi pole. Veel...

Saatsid ühe "Humanista" füüsilise koopia nii kaugele nagu Falklandi saared. Kui palju seda plaati kokku ostetud on?

Kokku võis neid olla ~70. Bandcampist saab endiselt ka tasuta WAV-id kätte. Imelik mõelda, et üks miniatuurne arvustus ajakirjas The Wire tõi endaga kaasa rohkem otsetellimusi kui kogu kohalik kajastus.

Oled juba mõnda aega trompetit mänginud. Nüüd kuulsin albumilt ka. Kaanel sa seda ka presenteerid. Kui keeruline on uue pilliga opereerida?

See võib päris trompetimängijad ja -puriste vihastada, aga plaadi peal olen selle pilliga suhteliselt nahaalselt ümber käinud. Mängisin seda läbi mitmesuguste efektide, tükeldasin, kiirendasin, aeglustasin. Ehitasin mitmeid trompeti-droone, millest pole isegi aru saada, kas tegemist süntesaatori, vokaali või hoopis mõne venitatud sämpliga. Siuke punk värk ühesõnaga – saad pilli, kukud kohe kasutama. Aga üldiselt võib öelda, et sobib mulle kindlasti paremini kui kitarr või klahvid, sest käed on mul kobad. Pean palju lõikama ja kleepima, et millegagi maha saada.

Uus plaat on kergema helipildiga kui eelmine. Pinget ja ängi on vähem, meelerahu rohkem.

Pinget on vähem, aga üpris neurootilise ja elava inimesena ei vabane ma sellest olemuslikult tõenäoliselt mitte kunagi, kui just mingeid aineid mängu ei tooda. See on hea. Isiklikku elulist ängi pole ma oma loomingus eriti kasutanud. Teiste ängi küll. Ütleks, et pigem on rahutum, aga hoopis teistsugusel kujul kui varasemalt. Ka ohtlikum – kuigi võib tunduda, et ei ole.

Meeldejäävaid meloodiaid on ehk rohkemgi kui eelmisel, aga üldpilt on minimalistlikum ja orgaanilisem.

Songwriting on tugevamaks muutunud. Seda võib võrrelda sellega, kuidas muidu põnevate mõtetega inimene saab teatavast barjäärist üle ja õpib ennast sotsiaalsetes situatsioonides senisest oskuslikumalt väljendama. Kaasneb vähem müra.

Samas kasutad ka autotune´i ("Lost in Realism"). Kas esimest korda oma loomingus?

Ma ei mäleta, millal ma p o l e k s oma häält väntsutanud ja moondanud. Seda nii orgaaniliselt kui ka küberneetiliselt. Ka minu salvestusmeetodid on valdavalt tehislikud. Salvestan hakituna sisse eraldi fraase – lisanduvad järgmised fraasid, kuni moodustub jada. Protsessi käigus tekib lugu. Vahetevahel ka laulan seejärel tulemuse tervikuna uuesti sisse. Konkreetselt autotune´i kasutasin jõudsalt vahemikus 2008-2010 tehtud salvestistel ja seda mitte viisipidamatuse, vaid ikka puhtalt saundi pärast.

See tendents on uuel albumil nõrgenenud, aga siiski: su muusikas on palju ilusakõlalisi kohti, kena meloodiaga fragmendid, mida saaks villida õdusaks poplooks, kus säiliks isikupära niikuinii, arvan. Millega põhjendad enda jaoks seda, et kõrvutad kirjeldatut kas siis tühjusega, kus suurt ei toimu, müra või just abstraktse segadusega? Justkui sa tahaks viisakad ideed misiganes eesmärgil siis "ära rikkuda".

Juhtub ka, et vahel ma ei ole lihtsalt puudulike oskuste tõttu suuteline n-ö viisakat lugu lõpuni vormistama. Eks ma siis proovin igasugu lollusi. Võtan appi teibi, liimin üht-teist, kruvin siit ja sealt, pööran pahupidi, proovin elektriga elustada jne. Vahest ärkab ellu jälle ja ongi ägedam, aga mõnikord mitte. Võssa läinud lugudest saavad tihtipeale head organidoonorid. Ja siis on need korrad, kui see on tõesti põhjendatud ja mitmesugused segasena tunduvad taustahelid, sämplid ja droonid markeerivad minu jaoks kindlaid elemente. Näiteks määravad loo valgustuse, miljöö, asukoha aegruumis, rõhutavad mingeid murdumiskohti või on osa kulminatsioonist.

Äkki on selle eesmärk ilu või naudingut kättesaamatuna näidata?

Ei oska öelda. Harva mõtlen nende kriteeriumite peale. Muusika harmoonilisus, meloodilisus või korrastatud olek pole minu kõrvus võrdeline ilu ja naudingutega. Tihti võib olla vastupidi. 

Kas su loomeprotsess on lineaarne, ilma tagasisõidupiletita (Mart Avi: I start a song and I finish it. Facebook, 21. märts.), või pigem pidev edasi-tagasi liikumine?

"I start a picture and I finish it." – nii vastas kunstnik Jean-Michel Basquiat ajakirjaniku küsimusele, mis puudutas "loomingu tekkelist protsessi". Rõhk sõnale "I". See steitment ei välista kuidagi rööprapsimist, aga aitab minu arvates pisut summutada liigselt romantilisi arusaamu loomeprotsessist. See on hea ja üheselt mõistetav valmisvastus kõigile neile, kes asuvad uurima, kuidas ma seda kõike teen. See on lause, mis jääb järele kui kõik pikad seletused ja selgitused viimse ühikuni ära lihtsustada. Millalgi ma alustan ja millalgi ma lõpetan. Tulen töölt koju ning kui muud tegemist pole, siis kasin enda albumit edasi ehitama. Album on minu jaoks justkui maatriks/ võltsreaalsus/ pop-simulaakrum, kus saan tehislikult loodud rollide, isikute ja keskkondadega mänguliselt ümber käia. Üksinda ei ole mul selleks mingit "vaimu" vaja. See võib alata kindlast plaanist, aga moondub tavaliselt ruttu spontaanseks automatismiks. Lapsena kasutasin muusika asemel pliiatsit ja paberit. Näiteks oli mul kaustike viisi plaane väljamõeldud linnadest, kus elasid väljamõeldud identiteedi ja kavatsustega inimesed. Olin täringute baasil koostanud tabelitest jälgitavad algoritmid, mis nende kulgu määrasid. Ühes sellises, nime "Eluring" kandvas simulatsioonis, said oma karakteritega mängida ka minu sõbrad. Olin mängujuht, moraalne jumal ja niiditõmbaja. Talvised koolivaheajad läksid nagu niuhti ja kõigil oli põnev! See oli ühtlasi ka minu elu suurim ja aeganõudvaim loominguline töö, mis kahjuks maalt linna kolimise käigus arusaamatutel põhjustel hukka sai. Siiani mõtlen selle peale.

Mart Avi tuba. Foto: Erakogu

Muusika liiguks nagu jazziklubist lifti ja sealt prügimäele ja siis tagasi. Kuskil keskel saab mingi narkodoosi ka.

Äge!

Miks algab näiteks albumi teine lugu "Give Me Counterculture" kosmiliste kõlade saatel põmmutamisega? Kas kõik sellised sämpližestid kannavad endas mingit stoorit?

Ei mingit kosmilist paugutamist. "Give Me Counterculture" algab treeningsaalis üles võetud poksijate footwork’iga, mis on kujundina konkreetne ja lihalik. Plaadilt jäi välja lugu, milles tegutses noor Muhhamad Ali ehk Cassius Clay. Kuna ta jõudis vahepeal meie seast lahkuda, siis tundus imelik seda kasutada. Tema suuvärk jättis sellegi poolest albumile jälje. Vähemalt kahes loos kasutan oma lüürikas moonutusi tema poolt klõmmutatud tsitaatidest.

Kas sa soovid, et kuulaja jõuaks ka nende muusikataguste ideedeni?

Ma ei soovi võtta kuulajalt vabadust luua iseenda jaoks tähendusrikkaid seoseid. Ma pole huvitatud sellest, et keegi kuulaks minu plaati paranoilisel kombel pidevalt iseendalt küsides: "mida Avi nüüd sellega mõtleb?". Minu looming on kohati äärmuslikult viitetihe, aga kõik need viited viitavad omakorda järgmistele viitadele. Võõras linnas ringi kolades ei tasu juurelda selle üle, mida arhitekt mõtles. Küll aga tasub silmad-kõrvad lahti hoida.

Kui Inglismaal su muusikat ühele sõbrale lasin, siis ta ütles, et Mart Avi tundub disoriented. Tema ise vedas Abletonis väga selgelt mõõdetud risttahukaid ja ladus neid programmiliselt üksteise otsa. Kas sa oled disoriented? Või tead sa täpselt, mida teed.

Muusikat valdan meisterlikult üksnes omasoodu välja kujunenud töömeetodite ja vildakate strateegiate raames. Kui keegi viskab mulle näiteks ksülofoni ette ja palub "sepapoisse" mängida, siis ma ei saa selle taasesitusega veatult hakkama. Jah, akadeemilistes raamides olen võrdlemisi andetu, defektne ja kasutu – igas mõttes ja laiemalt. Häält mul on samas.

"Blind Wall´i" kese on väga vaporwave. "In Commercials´i" idee samuti annab mõista teatavast romantilisest 80ndate ja 90ndate konsumerismi utoopiast. Oled sa siin kuskil kriitiline või pigem nostalgiline?

Kindlasti mitte kriitiline ega nostalgiline. Oi ei. "In Commercials´i" täiesti banaalse ja suvalise reklaamimuusika taga peidab ennast tõenäoliselt üks isiklikumaid lugusid, mida eales kirjutanud olen. Seetõttu on oluline seda võimalikult võltsi plastmassiga katta. Aastate tagused vaporwave’i voolused ei mängi siinkohal rolli. Ma ei oska tõsistest asjadest tõsiselt rääkida.

Tähenduslik loo "In Commercials" kontekstis: Mart Avi leidis hiljuti omanimelise Argentiina mööblikaubamaja. Foto: martavi.com

Tundub, et elad kuulajana päris palju popmuusika 50ndates ja 60ndates, doo-wop ja soul ja cool jazz. Kas vahel tunned, et oled noor vanainimene või siis valesse aega sündinud nagu üks teine Mart, Mart Sander?

Lapsena tundsin ennast palju vanema ja targemana kui praegu ja ma kardan, et see tendents süveneb. Kuulajana elan ma igal pool. Päris ausalt. Ma ei mäleta, et see oleks kunagi teisiti olnud. Periooditi ehk avaldan kiindumust mõningate kindlate aastanumbrite või hoopis käimasoleva oleviku suhtes. Sellisel juhul mängivad rolli ka muusikat ümbritsevad popkultuuri osised ja ma vaatlen seda kui fenomeni mitte ihaldusobjekti. Olen sündinud aega, kus ühel hetkel avanesid näiteks tänu netipiraatlusele nii mitmedki väravad, mis muidu oleks rahast või pelgalt kättesaadavusest tulenevatel põhjustel suletuks jäänud. Sajandivahetusest edasine on olnud super aeg uudishimulikule ja otsivale hingele. Lihtsam nii ajaga sünkroonis püsida kui ka minevikku skännida. Olen skaut, varas, detektiiv, uurija – kaevan minevikus selleks, et oleviku ja tuleviku kohta rohkem teada saada, mitte olnut reanimeerida! Usun, et näiteks The Flamingose "I Only Have Eyes For You" produktsioon kõlas 1959. aastal sama haigelt (muidugi heas mõttes) kui näiteks praegused USA futu-räpparid (Future, Young Thug, Travis Scott jpt). Ja muidugi tänapäevani sämplitakse seda underground´is kuigi see oli nädalaid Billboardi number one. USA mainstream on üldse eriti heaks ja mänguliseks läinud viimaste aastate jooksul. Erinevalt UK ja Euroopa omast, mis kipub olema igav, nüristav ja rigiidne. Underground on liiga killustunud, et jõujoonte kohta midagi üldistavat kosta. Head popmusa on vaja, sest sellest on tegelikult suurt plaani arvestades põnevam rääkida.

Kas sa eeloleval plaadiesitlusel elavas esituses ka trompetit mängida kavatsed? Mis seal juhtuma hakkab?

Vaevalt. Esmalt pean kuidagi ühel jalal liikumisega hakkama saama. Seejärel üritan laulda ja siis ongi ilmselt võhm väljas juba.

Millal sa endale jazzibändi saad?

Plaadi peal on see olemas. Mis sest, et välja mõeldud.

Kuidas jalg elab?

Maru huvitav on see periood. Kuna iga samm karkudel kulutab varasemast kordades rohkem energiat, siis kujuneb argitoimetuste ja tööelu ökonomiseerimisest omaette kunstiteos. Elu on muutunud väga aeglaseks. Ei teagi mis saama hakkab, kui kord luud tagasi kokku kasvavad. No jälle põnev!

Kaanefoto autor on Andres Teiss, kujundas Mart Avi.

Kuula Mart Avi uut albumit "Rogue Wave" ja toeta Üle Heli festivali oma kohalolekuga, sest line-up on ju vägev.