Meie noore põlve kõrvatorkavalt omatabase vokalisti Mart Avi looming on kulgenud elegantselt mööda obskuurse pop-elitarismi piirimaid ja tuleb tunnistada, et aegadehämaruse olekuga džentelmen ohjab oma nõudlikku heliväge aina kindlama käega. Avi stiilihaarmete rohkust võib imeks panna, aga nende haldamine ei tähenda tema käes nende valdamist ja see käesoleva materjali huvitavaks teebki. Tajutav on looja suurima kammitsa, hirmu puudumine ja kartmatu rännak kulgeb loost loosse mööda kummituslikke kõlamaailmu, heitumata nurga tagant ehmatavatest rütmiskelettidest ja ligitikkuvatest kaametest minevikutontidest. Ei kõla just peibutava piknikuna.

Kui aga võrrelda, siis paari aasta tagune debüütplaat "Afterhours" andis end veel raskemini kätte; "Humanista" palades peitub päris rohkelt zen'likku selgust, mis lubab ka mullatoones ilu näha. Selle ilmselgelt nõudliku materjali pretensioonikust mahendab Avi enda staarikauge olemus ja püüe mitte näida kuulajasõbralikumana või ponnistatult maailmavalulisemana, kui ta tegelikult on.

Kui veidigi üritada sellesse abstraktsiooni näitlikku katet tuua, siis elektroonikapõhine materjal mängleb industriaalsete toonide, taevalike orkestrisünteeside ja hauataguse, tempo kaotanud disko ja souli piirimail. Scott Walkeri-võrdlusi on Avi puhul juba haigutamiseni toodud; lisaksin siia ka Coili ja näiteks ka kodumaise Faun Racketi.

Album, mida tasub kindlasti kuulata vähemalt korra ja ellujäämise korral juba raskusest hoolimata enda muusikapauna püsivarustusse lisada.

Kuula siit.