Aasta plaaditabel sündis 35liikmelise žürii liikmete isiklike edetabelite kokkuvõttena. Nagu tavaks, hakkas tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, iga päev lisandus kümme järgmist, kuni reedeks ilmus esikümme ja kogu tabel.

Žanrilisi või geograafilisi piiranguid albumitele ei seatud, samuti osalesid EP-d ja miksteibid.

Laupäeval, 22. detsembril kell 13 Raadio 2st või hiljem järelkuulamisest annab ülevaate tabelist ka Kristo Rajasaare "Elu edetabelite" saate eriväljaanne "Kultuuriportaali aasta autahvel", mis igas detsembris pühendub kahetunnise saatena kultuur.err.ee plaadiaasta kokkuvõttele.

Pingerea avaldamisel on kasutatud lõike kultuur.err.ee ilmunud arvustustest ja soovitustest või kirjutatud uued miniarvustused albumist juhul, kui arvustust seni ilmunud ei ole. Lisatud on kuulamiseks albumid ise.

Parimat albumit valisid: Asko Astmäe, Siim Boikov, Peeter Ehala, Margus Haav, Madis Järvekülg, Margus Kamlat, Tõnu Karjatse, Erni Kask, Siim Kera, Tiit Kusnets, Henry Kõrvits, Maian Kärmas, Andrei Liimets, Oliver Lomp, Merit Maarits, Tauno Maarpuu, Jon Mikiver, Sander Mölder, Maarja Merivoo-Parro, Andres Noormets, Martin Oja, Meelis Ojasild, Erki Pruul, Kristo Rajasaare, Koit Raudsepp, Mihkel Robam, Sten Teppan, Erkki Tero, Bertil Tüvi, Tauno Vahter, Valner Valme, Arpo Vatsel, Janar Veermick, Kaspar Viilup, Iiris Viirpalu.

50. Janelle Monae "Dirty Computer" (Wondaland)

Kogu pakend ja kontseptsioon on taas hästi lihvitud ja vormistatud, kuid olles kulutanud oma elukesest filmile ja plaadile sellest vaatenurgast koos mõningase kerimisega tunnikese, soovitan kogu see osa prügikasti visata. Kuulake seda plaati Janelle Monáe hääle ja muusika rütmide pärast, edasisel kuulamisel muu ununeb ja tundub ballast. 

Tauno Vahter 

49. SOPHIE "Oil Of Every Pearl's Un-Insides" (Transgressive)

SOPHIE suudab kokku keevitada ebaharilikke rütme ja see võib päris paljudes tekitada kahtluse, et äkki nii kõlabki mingi osa tulevikust. Väidetavalt on üks osa selle põhjustest tehniline – Sophie ei kasutada sämpleid, vaid tüüp-lainekujusid, mida kokku miksida ja panna kõlama sarnaselt nagu mingi materjal – näiteks kummiselt, metalselt või mullina lõhkevalt. Just see teeb Sophie artistina huvitavaks ja on üsna kindel, et ta on alles teel kuskile, mis võib vormuda tulevikus mitmeks huvitavaks plaadiks. 

Tauno Vahter

48. Yo La Tengo - "There's A Riot Goin On" (Matador)

Hoolimata albumitiitlist pole Yo La Tengo viieteistkümnes stuudioalbum ei bändi kõige mässumeelsem ega poliitilisem avaldus. Rõhuasetus on vähem trio mürapopilikul poolel ja rohkem atmosfäärilistel ja teksturaalsetel aspektidel. Kauamängiv on salvestatud produtsendita, trio salvestas kokkumängu proovikas ja lasi hiljem John McEntirel miksida.

Edmund Hõbe 

47. Jlin "Autobiography" (Planet Mu)

See pole päris Jlini kolmas album, vaid vahepalaks muusikalugu Wayne McGregori tantslavastusele. Footwork'ist võrsunud ja mullusel säraval albumil "Black Origami" pika sammuga abstraheeritud tulevikupoppi astunud elektroonikaprodutsent segab oma tiheda, ent rõhulise ja õhulise IDM-koe ambientsemate toonide ja minimalismiga.

 Valner Valme

46. Reket "Rahu" (Reket)

Lapselaps: "See pole üldse ropp plaat, siin on ainult natuke, noh, motherfucker paar korda ja libu ja veel paar sõna."

Vanaisa: "Aga on see lugu siis halvem, kui need sõnad välja jätaks?"

Lapselaps: "Selline plaat. Kas teile meeldis?"

Vanaisa: "Ma kartsin ikka palju hullemat."

Lapselaps: "Aga kuulame siis veel. Mul on siin Väikese Pede "Loomaaed" ning Korgiklanni "KaljulAIDS"."

Vanaema: "Aitab tänaseks küll, mine vahepeal sõida rattaga või midagi." 

Tauno Vahter 

45. Twenty One Pilots "Trench" (Fueled By Ramen)

Twenty One Pilots on üksjagu kummaline nähtus. Esmapilgul justkui üks paljudest nullindatel noorema põlvkonna seas populaarseks muutunud ja emorocki tuules saabunud ansamblitest. Muusikast, sõnadest ja plaatide ümber ehitatud mütoloogiast leiab aga lähemal vaatlusel keskmisest žanribändist oluliselt enamat. Ohio duo ei pelga maadelda masenduse, depressiooni, lapse- ja noorpõlves kogetud ebakindluse ning pärast muusikapressi tähelepanu 2013. aastal ilmunud "Vesselit" ning laiemat läbilööki 2015. aastal "Blurryface'iga" ka kuulsuse painega.

Andrei Liimets 

44. Korgiklann "Kadriorgia" (Pudrukuul)

Korgiklanni debüüt on väärt kohta kohalikus muusikaloos kasvõi aja märgi ja muu sellise värgina, aga päris kindlasti on "Kadriorgia" album, mis kõnetab oma veidral kombel eri generatsioone. Mida tal öelda, on muidugi iseküsimus. "Kadriorgia" puhul niidab toores siirus, absurdihõnguline ülevõllikäsitlus raputab põrandale ja selle, mis alles jääb, matab bass ning kõige alles jääva kohal irvitab lõpuks Korgiklann. "Kadriorgiat" tasub armastada juba selle pärast, et seda on kohutavalt kerge vihata.

Margus Haav

Kuulake.

43. Robyn "Honey" (KONICHIWA)

Võiks arvata, et kui artisti kahe albumi vahele jääb kaheksa aastat, siis tuleb uus plaat kuidagi eriti tihe, tulvil lõpuni läbikomponeeritud lugudest ja peidetud alakihtidest - enamasti nii ka läheb, kuid mitte Robyni puhul. Album "Honey", mis on tema esimene täispikk plaat pärast 2010. aastat, on ilus retromaiguline pop, täpselt selline, mille poolest me Robynit tunneme, eriliseks muudab selle aga eluterve laiskus. Robyn ei ole popstaar, nagu meile meeldib öelda, pigem jääb plaadil mulje, nagu lesiks ta kuidagi laisalt diivanil ja ei näeks nende lugude jaoks mingit vaeva. Tänu sellele ükskõiksusele ei ehita ta müüri enda ja kuulaja vahele, vaid igaühel on võimalus ette kujutada, et Robyn ei kõla mitte kodustest kõlaritest, vaid istubki sinuga koos seal samas toas ja lõõritab ainult sulle.

Kaspar Viilup 

42. The Boondocks "How To Build a Love Bomb" (ise välja antud)

Rock on enamasti esimene žanr, mille juurde alustavad bändid lähevad - mingil hetkel tundus isegi, et kõik uued bändid pidid kõigepealt mängima Blink-182 ja Foo Fightersi kavereid, mis samas ei tähendunud seda, et juba aasta-paar hiljem poleks võinud nad esitada juba täiesti teistsugust materjali. Noortebändilt hoo sisse saanud The Boondocks alustas kindlasti samasuguse rockbändina, kuid nad ei tahtnudki otseselt sealt ära liikuda. Värske "How To Build a Love Bomb" on lihtsalt rafineeritum ja lihvitum versioon sellest, kust nad alustasid, sarnanedes oma lähenemise poolest Ouule. Üllatav on aga see, et The Boondocks on 2018. aastal isegi parem Arctic Monkeys kui nad ise. Eelistame eestimaist!

Kaspar Viilup 

41. Ans. Andur "Roheline meri" (ise välja antud)

Anduri tõttu on üldse Paidest saanud minu jaoks müstiline paik. Valdur Mikitale risti vastupidise lähenemisega on nad mind aastate jooksul veennud, et Paide on üks paremaid kohti üldse. Kui mitte maailmas, siis Eestis igatahes. Selveri parkla. Tehisjärv. Kultuurimaja. Pitsakiosk. Kõik need kohad. Paide-lembusest, mida esialgu sai kuulutatud rohkem pooltõsiselt, on aastate jooksul saanud taustal tiksuv tõdemus, ning linnast endast koht, kus ehk koolihoovides ja parklates enam nii kergesti peksa ei saa.

Merit Maarits 

40. Kikagaku Moyo "Masana Temples" (Guruguru Brain)

Üldiselt tundub psühhedeelrock aastal 2018 üks tõsine ja ülepaisutatud konstruktsioon ja kõigepealt võib tekkida küsimus: milleks. Jaapani lille- ja juuksemehed ei lase end ajaloo õitest ja tänapäeval tekkinud taagast häirida. Nad võtavad psühhi nii, nagu õiget psühhi võtta tulebki: vabalt. Nende lebo-psaiko kulgeb lõdvalt, ent hoolega, ja armastusega. Need mustrid ei lähe tühja ja ajalugu ei ole lõppenud tegelikult üheski žanris.

Valner Valme 

39. A$AP Rocky "Testing" (RCA)

A$AP Rocky "TESTING" võttis oma ambitsioonikuses aega, et kohale jõuda. "TESTING", mis esiti tundus paradoksaalsel kombel oma keerukuses liiga lihtsakoeline, hakkas mingil hetkel toimima ja mängis end üksikute lugudega aasta edenedes uuesti esile. Ehk küll mitte plaanitud kunstilise püüdlusega uuesti räpiratast leiutada või seisukohta võtta, küll aga A$AP Rocky kui staadionisuutliku räpi superstaariga.

 Merit Maarits

38. Julia Holter "Aviary" (Domino)

Holteri "Aviary" tahab aega. Ta polegi selline album, mida järjest kogu pikkuses kuulata, pigem nagu paks raamat, mida aeg ajalt riiulilt võtta ja lahti teha, kas või suvalisest kohast. Raamatuke, mis albumit CD versioonis saadab, võiks olla isegi paksem, sisaldada taustinfot, viiteid, mida edasi uurida, sest album ja iga lugu selles on omaette hargnevate teede aed, kus rajad viivad uute teoste ja autoriteni. Võtta võib näiteks B-poole 4. loo "I would rather see", mille sõnadest moodustub ülalt alla lugemisel intertekstuaalne viide "If Not Winter", mis viitab USA luuletaja Anne Carsoni luulekogule.

Tõnu Karjatse 

37. Kids See Ghosts "Kids See Ghosts" (GOOD Music, Def Jam)

Kanye Westi ja Kid Cudi loodud räpi superduo Kids See Ghostsi omanimeline debüüt õnnestus selles, milles sellest nädal varem ilmunud Westi sooloalbum "ye" ebaõnnestus – vaimse tervise probleemide adresseerimises, Westi isiklikus loomingulisuses edasiminekus ja selge terviku loomises. Kui "ye" puhul kippus West rasvakriidiga liigagresiivselt üle joonte värvima, siis tänu Kid Cudile joonistab "Kid See Ghosts" delikaatsema ja hoomatavama pildi sellest, mida tähendab elada psüühikahäire diagnoosiga. Kids See Ghost sämplib, kombineerib ja katsetab moel, mis astub räpiga seotud ootustest välja, kehtestades end muusikaliselt värske ja tervikliku olemina, millele julgeks oodata pikemat eluiga kui ainult üks album.

Merit Maarits

36. Playboi Ćarti "Die Lit" (Interscope)

Ajal, kui trap'i plaate tuleb rohkem kui ükski inimene kuulata jõuaks, on artistidel üha keerulisem eristuda. Tuim bassiga loksutamine hajub lõpuks ühtlaseks fooniks ja võrdub sama hästi ambiendiga. Maksimalism, mis on trap'i iseloomujooneks, on muutunud tasapaksuks. Playboy Carti on aga leidnud oma võtme põrkavates tantsubiitides, mis lendavad kohati pigem grime'i mängumaale. Seda kinnitab ka albumil kaasa tegev Skepta, kelle kõrval on seal veel näiteks Nicki Minaj, Lil Uzi Vert ja Travis Scott. Kahju on ainult sellest, et uuel plaadil on kadunud laiskus, mis tema eelmise omanimelise plaadi väljapaistvaks.

 Kaspar Viilup

35. James Wolfgang Rassakas "Lõuna-Rakvere Underground Vol. 1" (Lejal Genes)

Album on kuulajasõbralik Rassaka oskuse tõttu sobitada biite, bassi ja sämpleid, minnes mõnigi kord sügavuti tumedatele elektroonilistele radadele rändama. Kõlab ka tinisevaid ja kummituslikke, vilkaid, aga ka venivaid sündihelisid.

"Lõuna-Rakvere Underground Vol. 1" on terviklik plaat, kus muusika ning tekstipool paigas. Korduva kuulamise järel imbuvad sõnad aina rohkem kuulajasse ning moodutavad muusikaga nauditava sümbioosi. Plaadi pealkiri vihjab samas, et tulemas on ka järg. Võib seega ainult huviga ootama jääda, kas neljas album on vaid elektrooniline. Alust selleks igatahes oleks. 

 Kärt Kelder

34. Leon Vynehall "Nothing Is Still" (Ninja Tune)

Pealkiri võtab hästi kokku plaati läbiva joone. Vynehalli muusika on pidevas liikumises, isegi mõtlikumail hetkil. Kuulaja saab ta varasemast stiilist osa mängleva rütmi, sädeleva heli ja vokaalide kaudu, kuid fookuses on sümbioosne punkt, kus kohtuvad tõsine elektrooniline ja klassikaline muusika. Omaette ruum on jäetud ka mahedatele viivudele jazziga. "Nothing Is Still" jutustab loo Leoni perekonnast. Vynehalli vanaisa surma järel nelja aasta eest hakkas muusiku vanaema nende minevikust rääkima: kuidas nad nooruses Southamptonist New Yorki American dream'i otsima läksid ning mis katsumused nad eest leidsid.

Kärt Kelder 

33. Gaika "Basic Volume" (Warp)

Üldiselt on muusikapressis öeldud, et Gaika väljendab kõige ehedamalt praegust Londoni tänavate saundi. Kui hakata mõtlema, mis seal tänaval siis toimub? Eriti mitte midagi. Inimesed kõnnivad ühest kohast teise või pigem sõidavad autoga, Londonis sõidab mõistlik inimene muidugi hoopis linnatranspordiga. Muusikaline tegevus käib ikka sise-, ja veel enam, virtuaalruumes. Ka asjade tähendused ei liigu enam tänaval: kes vaevub seal mässama või poosetama? Olgu, ma saan aru tegelikult, mida öelda tahetakse. Tahetakse seda, et see on POPmuusika par excellence, aga see pole meinstriim. Gaika on homse päeva pop, aga kui see homme kõikjal on, on Gaika ilmselt juba helidega mujal. Produtsentideks SOPHIE, Dutch E Germ, Dre Skull, Jam City jt moeinimesed. 

Valner Valme 

32. Daughters "You Won't Get What You Want" (Ipecac)

Grindcore'ist võrsunud Providence'i (Rhode Island, USA) bänd on tammunud üle mürarocki erinevate astmete ning on libastunud ka math-rocki siledal pinnal, aga neljandal albumil liidab oma kogemused: brutaalne kineetiline jõud ja kontrollitud kaos tõusevad jõuliseks avalduseks, milles kangastuvad nii 80ndate Killing Joke kui nullindate Liars, aga kus rütmid ja rifid teevad siiski midagi erilist, mida ehk kümne-kahekümne aasta pärast nimetatakse daughterslikuks.

 Valner Valme

31. IDLES "Joy As An Act Of Resistance" (Partisan)

Plaadid, mis jõuavad üle maailma aastalõputabelitesse, kõiguvad alati seinast seina. Seal on omajagu ülikonservatiivseid asju, mis mingil arusaamatul põhjusel on terve aasta tähelepanu keskmes olnud, kuid nende kõrval on ka täiesti sõltumatud veidrused, mis jäävad pinnale just oma väljapaistva erilisusega. Sinna punti sobib täpselt IDLES, kelle teine album "Joy as an Act of Resistance." arendab edasi nende jõmmipungi ideed. Nad sarnanevad Sleaford Modsi jauram-pungile, kuid on kordades hoogsam ja peatamatum. On see tingimata hea muusika? Ma ei tea, aga see on ületanud traditsioonilise žanripiire, olles justkui punk neile, kes punki ei kuula. Sama asjaga on saanud hakkama Deafheaven, kes teeb metalit inimestele, kes muidu metalit vihkavad.

 Kaspar Viilup

30. Kendrick Lamar "Black Panther: The Album" (Polydor)

See pole vist enam ammu üllatus, et kui Kendrick Lamar midagi välja annab, siis on see kahtlemata aastalõputabelis sees - õnneks pole tal karjääri jooksul olnud veel ühtki sellist plaati, mis poleks seda mainimist väärinud . Ka filmi "Must panter" heliriba, mis justkui annaks võimaluse natuke vabamalt võtta, on nii tige andmine, et kindlustas koheselt oma staatuse aasta parimate plaatide seas. Huvitaval kombel ei ole Lamar antud juhul ise nii esil. Me võime teda tajuda kusagil kulisside taga, aga esiplaanile ronib ta salamahti vaid mõneks üürikeseks hetkeks. Ta on hoopis kaasanud viimase paari aasta säravamad musta popmuusika tähed, nii räpparid kui R&B-artistid, ja laseb hoopis neil kõigil särada. Popmuusika kvintessents, mis on milligrammini paika timmitud. Kes kardab, et "Must panter" on nägemata, siis tegelikultvahet pole, plaat töötab sama hästi ka täielikult ilma filmikontekstita.

Kaspar Viilup 

29. Cardi B "Invasion of Privacy" (Atlantic)

Muusikaliselt võtab Cardi B olemuse kõige paremini kokku lugu "Bartier Cardi" koos 21 Savage'iga. Laulmisest on asi kaugel, räppimisest ka, pigem ta prääksub mingeid veidraid värd-ingliskeelseid fraase, aga see võlub ja kutsub aina üle kuulama. Nagu oleks midagi sellist kuulnud, on see nullindate gängstaräpp või trap? Pigem post-trap, just see, kuhu kõik need sügavasse mädasohu langenud trapparid võiksid edasi minna. Huvitaval kombel on plaat topitud täis musta muusika A-kategooria staare (Chance The Rapper, SZA, Migos, Kehlani), aga nad ei mängi ükski plaadil olulist rolli. Või noh, äkki isegi mängiksid, aga Cardi B kiirgab seal kõrval nii intensiivselt oma totakat naivismi, et see varjutab kõik. Nii suuri popstaare kui Cardi B näeb harva ja küsimus ei ole isegi ainult muusikas, vaid loodud karakteri ebamaisuses. Selle koha pealt lendab ta vabalt Beyonce või Rihanna kõrvale.

Kaspar Viilup 

28. Leslie Da Bass "Koridorid" (Kreatiivlennuk)

See on popmuusika, kus kohtuvad ühelt poolt siinkandis vette segatud romantiline dekadentrock (Kino, Vennaskond, Metro Luminal), teisalt kõige moodsam popsaund: emo rap, laptop-pop, post-EDM (kergem, õhulisem variant siis tollest traktorist), digi-RnB. Ja muidugi tsipake trap'i. Ja hea, et Leslie on naised appi võtnud laulma, sest tema enda jorin on tore küll, aga natuke introvertne, samas, kui uus album on särisevalt särava saundiga suvemuss. Muidugi tillukese morbiidse algega, nagu Eestile on kombeks. Melanhoolset ilu annavad eriti lood "Armastus on pime" Reilika Saksaga, "Tühjad toad ja meie" ning "Kätlinil ei ole täna tuju". 

 Valner Valme

27. Daniel Avery "Song For Alpha" (Phantasy Sound)

Techno kipub tihti olema igavalt funktsionaalne - primitiivne biit keevitab kümmekond minutit kuulajale ajju, maha on lihvitud kõik põnevad nurgatagused, jättes järgi lihtsalt ühtlase sültja massi, mis tüütab kiirelt. Daniel Avery võtab aluseks sellesama põksuva techno-olluse, kuid maalib sinna peale palju huvitavama maailma. Esmatähtis pole enam tantsulisus, vaid ambientne rännak tumeelektroonikasse. Avery loodud atmosfäär on hektiline ja tihe, kus vaiksemale lendlemisele järgneb hiigelplahvatus - selline varieeruvus nõuab kuulajalt tähelepanu ja võtab ära osa naudingust. Kui laseks oma lood rohkem vabaks, võtaks ära selle pinge, mis neid lugusid kuulajast eemal hoiab, siis oleks tegu elektroonika tippteosega.

Kaspar Viilup 

26. Rezzett "Rezzett" (The Trilogy Tapes)

Londoni duoga Rezzetti puhul kehtivad üldiselt ju tuntud terminid: see on hübriid techno'st, house'ist, ambiendist, leidub isegi peegeldusi alg-jungle'ist, aga alati on mingi element valesti. "Hala" kõlab nagu sümpaatne ja soe peoküte, aga mida teevad trummid? Päris imelikke vigureid, jazz missugune. "Sexzzy Creep'is" hoiab digitrummar jalga korralikult basstrummipedaalil ja virtuaalne sündimängija manab unistuslikke maastikke, aga seal ümber on moonutus, kaja ja hape söövitab otsast klahve. "Yunus In Ekstasi" on kummitusambient kuulsate minimalistide jälgedes, kogu album väljendab aga hooletult elegantset ideede maksimalismi ja eredaimad palad on hoopis "Tarang" ning "Longboat". On, mida avastada Rezzetti pikalt punutud debüütalbumilt. See on jazzim kui ülekiidetud briti uustraditsionalistide skene, sest jazz on rohkem värskes mõtlemises kui instrumentides.

 Valner Valme

25. Erki Pärnoja "Saja lugu" (Made In Baltics)

Eesti popmuusikas valitsevad enamasti üsna ettearvatavad trendid. Popstaare toodetakse kuskil muusikaspetsialistide kontrollitud tehases täpselt paraja rütmi järgi, kuhu nüüd viimasel ajal on anarhistidena vahele torganud üksikud räpiveidrused. Samal ajal on meil aga ka Erki Pärnoja, Ewert & The Two Dragonsi kitarrist, kelle soolomaterjali on saatnud meeletu edu. Mida see muusika endast kujutab? Noh, ta võtab mingi põhjamaise vesternialge ja virutab selle - nätaki! - Eesti sügisesse. Pisut nagu liftimuusika, kuid samas on tal kõrva ilusate meloodiate peale, mis viivad vähemalt mõneks hetkeks siit maailmast ära. "Saja lugu" jätkab sama rida, mida on teinud tema seni kaks albumit, lihtsalt nüüd on fookuses rohkem Eesti. Kes tahab, siis vabalt võib see olla ka jõulumuusika, sobib igati.

Kaspar Viilup 

24. DJ Koze "Knock Knock" (Pampa)

30 aastat tegutsenud Saksa techno-produtsent DJ Koze liigub järjest enam tantsupõrandalt kõrvale ja kui ta oma teisel albumil "Amygdala" (2013) istus aknalaual lillepoti kõrval, siis nüüd on läinud peosaalist üldse välja, terrassile, või kuurikatusele, kuidas kellegi pidu, pakkudes täiuse poole püüdlevat suviselt mahedat chill-out-poppi. Koze kannab hedonistliku post-tantsumuusika traditsioone, tõestades, et heakõla ja pehmust saab väljendada loovalt ja kunstipäraselt, olemata pelk maastikumaalija. Liiati on chillwave minema voolanud, yacht rock juba jälle pole enam moes, balearic tõuseb ja mõõnab alatasa, nii et värske downtempo täidab nišši, kus oli auk, vähemalt enne DJ Kozet. Muidugi sõna downtempo mitte-tantsu-elektroonika kohta ei kehti enam, aastal 2018 tantsitakse palju aeglasema muusika saatel. 

Valner Valme 

23. Christine And The Queens "Chris" (Because)

Christine and the Queens. Tema teine album "Chris" sisaldab 23 pala ning see on üks põhipretendente aasta parimale prantsuse plaadile ning on saanud kiirelt kõvasti kiitust. Sel aastal on ilmunud juba pikk rida keerulise soomääratlusega seotud materjali (Ezra Fuhrmann, SOPHIE jt) ning ka selle plaadi pealkiri "Chris" viitab Christine´i "mehisemale poolele", kes on kuulutanud ennast panseksuaalseks. Jah, siin plaadil on isiklike valusate kogemuste, feminismi, soorollide ja muu sarnasega seotud laule, kuid eelkõige on see hästi produtseeritud pop-plaat, kus on paralleele võimalik tõmmata näiteks Lorde, St Vincenti või Michael Jacksoniga. Plaat, mis jõuab paljudes küsitustes aasta parimate hulka.

 Tauno Vahter

22. Zahir "What Noise?" (ise välja antud)

Kui artist endas ei kahtle, siis kandub see ka kuulajaile. Noise, bluus, punk, raske asi. Võiks muutuda koormavaks. Päästab pohhuism. Mul ei teki küsimust motivatsioonist, miks neil seda vaja teha. Et tegime jälle ühe plaadi. Kuulake, ehk meeldib. Ei ole sellist pakkumist. Kuulajale lärtsatatakse see energia näkku. Võta või sure. Tegemist on stuudiolivega. Siiski kõlab see nagu pikalt plaanitud ja detailideni lihvitud roim. Kuidas panna müra tööle? Kavalusega. Tambet Jurno, Raul Reinup, Maike Lond Malmborg, Margo Pajula kõlavad nagu nad oleks seda asja pikalt plaaninud. Nii et siis võibolla ikkagi see küpsemise jutt kehtib. Miksimisest ja masterdamisest ma ei tea midagi, aga kostab puhtalt ja selgelt (enamasti), iga instrument eraldi ja koos ning laul, mis sedapuhku kohati meenutab Mark E. Smithi, on täpselt vajalikus koguses pillide vahel, mitte esil, mitte kadund.

 Valner Valme 

21. Jungle "For Ever" (XL)

Liiga tihti juhtub praegu, et kui keegi üritab moodsalt tõlgendada souli ja funki, siis kukub see välja täieliku retrosoustina. Tolmustest rütmidest ei paista midagi muud kui lihtsalt nostalgiat, tõmmisena kungisest, paremast ja huvitavamast muusikast. Selle koha pealt on Jungle ainulaadne. Neis on särav ja pompoosne soul, selline, mille pärast 1960. aastatel žanr üldse populaarseks sai, kuid Jungle ei kavatse teha vanamuusikat. "For Ever" on 2018. aasta tasemel pop, milles on tugevaid basse, kandvaid refrääne ja ilusaid meloodiaid, mis jäävad kummitama ja panevad vägisi tantsima. Muusikat aastaaegade järgi defineerides on Jungle'i teine album on parimas mõttes sügiseplaat, kus leidub suveigatsust ning mõnusalt päikselisi ja naksakaid rütme, mis on aga juba veidi väsinud, mõnusalt loiud. 

Kaspar Viilup 

20. Kali Uchis "Isolation" (Virgin)

Kolumblanna Kali Uchis laulab läbi urbanistlike rütmide kaleidoskoobi üksiolemisest, igatsusest ja lihtsalt olemisest sel planeedil. Kevadiselt kergelt kõlab juba albumi avalugu "Body Language", mis meenutab suhtumiselt ja atmosfääriliselt sumeduselt Billie Holidayd. "Nuestro planeta" paigutub aga Ladina-Ameerika stiiliriiulile, justkui vastukaaluks on järgmine rada - "In My Dreams" lahendatud electropop'i võtmes, demonstreerides Kali produktsioonimeeskonna võimekust süstida lauljatarile ette erinevaid stiilivõtmeid ning võimaldades näidata artisti kohanemisoskust. "Gotta Get Up" on aga unine 1970ndate soulilaadne vahepala, mis juhatab sisse tummisema rütmiga "Tomorrow".

Tõnu Karjatse 

19. Tirzah "Devotion" (Domino)

Ei pea Tirzah' loomingut just palju kuulama, et mõista võrdlust The xx'iga. Koostisosad on samad, kuid sellest valminud roog täiesti teine, kahe vahel puudub igasugune sarnasus. Kui The xx'i eesmärk on alati olnud puhtus ja väljapeetus, nende muusika on ilus ja sõbralik, siis Tirzah unistab ilusatest asjadest, kuid reaalsus, mis plaadil kõlab, on segaduses, ekslev ja katkine. Ühelt poolt on see tuttavate R&B meloodiate lõhkumine lihtsalt stiilivõte, mis aitab hoida pinget ja põimida kuulaja veidrasse unenäkku, kuid teisalt kannab see armastuslugusid arvestades ka otsest sõnumit. Need lood ei ole tehtud rõõmudest, vaid pigem igatsusest, kahetsusest ja kurbusest ehk kõigest sellest, millega peab üks nukker armastaja silmitsi seisma.

 Kaspar Viilup 

18. Pusha T "Daytona" (Def Jam)

Kanye Westi produtseeritud Pusha T "Daytona" lahkneb praegusest trap-hop'i lainest, teeb asju täiesti oma reeglite järgi ning väärib seetõttu igati tähelepanu. Endise Clipse'i mehe kolmanda sooloalbumi tipphetk on "Come Back Home", mis segab kavalalt Vince Staplesi laadis peoräpi ja sulni souli.

Kaspar Viilup 

17. Noname "Room 25" (ise välja antud)

Chicago päritolu räppari Noname (kodanikunimega Fatimah Nyeema Warner) debüütalbum, mida juba praegu on nimetatud üheks selle sügise ja võib-olla ka aasta märkimisväärsemaks debüüdiks. Noname laulab 25-aastase naise maailmast, suurlinna üksindusest ja suhteprobleemidest koduigatsuseni. Albumi köitvus ei avaldugi esmalt mitte niivõrd selles, millest ta laulab, kuivõrd selles, milline maailm on siia peidetud. See maailm on rahulik, õrn, intiimne ja delikaatne, tulvil idealismi ja head energiat, ehkki Noname laulab ka pettumustest, tagasilöökidest, ebavõrdsusest. Need ei võta aga rajalt maha, sõnade ja mõtete voog kannab teda edasi, moodustades sulami mahedate rütmide ja loopidega. Noname liigub hiphopi, jazzi ja souli vahepealses tsoonis, kulgedes ühest teise ning võttes sel liikumisel kaasa ka elemente eelmisest keskkonnast, haarates justkui õhust juurde kerget bossat. 

Tõnu Karjatse 

16. Vaiko Eplik "Uus karjäär uues linnas" (Mortimer Snerd)

Vaiko kümnes, mis tegelikult on tema kõige moodsam popalbum seni, on saanud külge mingi eksperimentaalse alternatiivalbumi maine, see on naljakas. Plaat ise on ka naljakas, kohati, see tähendab, plaat on tõsine, aga huumorimeelega tehtud. Jaa, see on julge ja isepäine album ja nagu ikka ajaloo ja traditsioonidega juba (!) artisti puhul räägitakse, et mis vanad fännid arvavad, need, kes on jäänud kinni isaisade sussidesse ja mõmisevad kõigi artistide esmaloomuste kallal. Mõnikord ongi nii, et vanad arvavad ühte ja uued teist, see rikastab. "Uus karjäär" on mitmekesine, aga sidus album, kus rõhku ei aseta elektroonika, produktsioon ega lugude parasjagu-žanr, vaid autori isiksus, mis ei tahtnud jääda Eplikuks, nagu me teda tunneme.

Valner Valme 

15. Jon Hopkins "Singularity" (Domino)

Viiendal albumil "Singularity" taotleb Jon Hopkins voolavamat kõlapilti, kus ühest helist võib välja kasvada täiesti uus heli. Samuti peab Hopkins oluliseks mõjutajaks psühhedeelseid kogemusi. Juba plaati alustav tiitelpala demonsteerib Hopkinsi praegust missiooni edumeelselt: alates alguse väljatimmitult abrasiivsetest droonidest suubudes sujuvalt hüpnootilisse sekventserirütmi ja lõppedes hämarama rütmifaktuuriga. "Emerald Rushi" intro tutvustab aga Hopkinsi ambient-külge, elektroonilisele sekventsile sekundeerib akustiline klaver puhtalt tekstuurina, biitide sisenedes tekitab unenäoline vokaliis meeldiva lisanüansi. "Neon Pattern Drum" on sama rütmikas kui senised teemad, tähele tasub aga panna alguse helimanipulatsioonide omamoodi perkussiivset kõla.

Edmund Hõbe 

14. U.S. Girls "In A Poem Unlimited" (4AD)

Kui hakata millegi olemasolevaga võrdlema, siis U.S. Girls on segu moodsamast intelligentsest popist ja 1970. aastate helidest. Meghan Remy on suutnud luua soulilikult sumeda ja boogie-funky keskkonna, mis vahepeal kõlab nagu Saint Etienne, Lykke Li või Róisín Murphy. "Pearly Gates" oma 70ndate sämplitega sobiks suurepäraselt mõne ajastu filmi või telesarja heliribale, "M.A.H" kõlab kohati lausa nagu moodsama taustaga Gloria Gaynor, "Rosebud" nagu tümakaga Julia Holter, Remy hääl on vahel lausa nagu Minnie Ripperton. Kui mõnikord on plaadi avaldamist oodates kahtlus, et sarnaselt mõne filmiga on treileris ära näidatud linateose ainus hea stseen, siis "In a Poem Unlimited" peidab veel päris mitut meeldivat avastust, mida korduvalt üle kuulata. Meghan Remy on ühtlasi enamike U.S. Girlsi videote lavastaja ja tal on koos abikaasaga ambitsioone filminduse vallas, kuid esialgu tundub et muusikas läheb piisavalt hästi.

Tauno Vahter 

13. Yves Tumor "Safe In The Hands Of Love" (Warp)

Tennessee kandi muusik on loonud ainult kolm albumit, seejuures neist esimene ise välja antud kassetil, aga juba pole vist stiili nimetust, mida tema kohta mainitud poleks ja ma ise lisan kohe ühe: jazz rock, see on 21. sajandi teise kümnendi lõpu jazz rock küll, sest nii seda tulebki teha, mitte oivalist hõrku Weather Reporti järele kummardades. Ja muidugi leidubki siin kõike, "Noid" on kuldne pop, "Licking An Orchid" on kurb soul. Tundub, et plaat on valminud katse-eksituse meetodil ja eksitused on sisse jäetud ja mõnigi "õnnestunud" katse kindlasti välja. Annet on lihtsalt nii palju. Kui uuenduslikus hübriidpopis on konkreetsed rütmid sageli viimasel ajal sulatatud ambientseteks hõljukpõhjadeks (ja mulle meeldib), siis Tumor on ka trummar muude ametite seas ja trummid on siin jazz ja trummid on siin esil. Ilus ka hetkil, mil kole on.

 Valner Valme

12. Maribou State "Kingdoms In Colour" (Counter)

"Kingdoms In Colour" pole kindlasti juhuslik albumi nimi. Albumil võid tunnetada idamaist rahu, näiteks palade puhul nagu "Beginners Luck", "Glasshouses" või "Vale"; islandlikku maagilist põhjamaist kulgemist ("Kama") või lõbusaid afrorütme ("Kingdom"). Aga kõige tõenäolisemalt satud sa Lõuna-Prantsusmaale. Just siis, kui paned peale "Nervous Tics'i" või edit-variandid paladest "Feel Good" või "Turnmills". Sa naudid Prantsuse Riviera ilusaid vaateid, istudes ise valge, ent seejuures maitseka sisustusega mõnusas rannalokaalis, kus sind tervitavad ainult sõbralikud inimesed, kes on muusikast, varsti loojuvast päiksest ja headest kokteilidest joovastuses, Usu, sa tunned seda olekut isegi meie külmal sügisel. Muidugi parem on kohale sõita ja seal kuulata. Huvitav on ka Maribou State'i üldteraapiline mõju. Kui teinekord on muusika üks meeldiv võimalus halbade mõtete eest põgenemiseks, siis Maribou State annab mõtetele uue perspektiivi ja sa võid mõned asjad heaks mõelda. 

Oliver Lomp 

11. Tommy Cash "¥€$" (ise välja antud)

Keegi ei arvanud ometi päriselt, et Ewert And The Two Dragons on see, kes läheb ja võtab lääne tukkuma jäänud muusikaskeenet otse tagant ning tõmbab sellega Ida-Euroopale tähelepanu, mis vahelduseks ei ole seotud Venemaa või NATO idapiiriga. End pikalt oodata lasknud (see päris) debüütalbum "¥€$" esimese kuulamisega ilmtingimata jalust ei löö, kuid jätab tugeva produktsiooni, loomingulise enesekindluse ja sundimatu eksperimentaalsusega kuklasse kumisema tahtmise seda veel edasi avastada. "¥€$" on küll korraga justkui kõik, mis juba tehtud, kuid õnnestub selles, et loob selle peale midagi päris oma ja uut. Ühelt poolt deathgripsilikult agressiivne ja teisalt dannybrownilikult pöörane eurotrance'i kastetud gootiträpp, jätab Cash siiski selged eeskujud sinnapaika ja õigustab enda jätkuvat pildisolekut ka väljaspool paljuimetlet šokeerivat visuaali.

 Merit Maarits

10. Khruangbin "Con Todo El Mundo" (Night Time Stories)

Seda, et Texase retrohõnguline instrumentaalrockitrio jõuab siin kauges Eestis esikümnesse, poleks osanud ennustada. Latiinopopi ja aasia eri nurkade mõjudega surfrock, mis kõlab nagu cool'ide filmide saundträkk. Khruangbin tähendab tai keeles "lendavat mootorit" ehk lennukit, ja see on samuti üpris tabav iseloomustus.

Valner Valme 

9. Maarja Nuut & Ruum "Muunduja" (130701)

Hendrik Kaljujärve ja Maarja Nuudi koostöö põhineb ühisel mõttelaadil, millega läheneda pärimusmuusika troopidele. Kaljujärve elektroonilised taustad loovad peaaegu müstika piiridel tegutsevale Nuudile sobiva ja tugevama pinnase. "Muunduja" maastik koosnebki eristamatult laotud kihtidest, need on nii instrumentaalsed kui mentaalsed. Iga lugu on kontrollitud ekskurss sellesse materjali või helimaastikule, kuulajal ei lasta aga sügavale sellesse laukasse vajuda - loo pikkused ei ületa kuut minutit ning albumi kompositsioon hoiab tasakaalu kergemate ja raskemate palade vahel. Sobivaks näiteks üksteisele vastanduvad ja ka toetuvad järjestikused rajad "Muutuja" ja "Mahe", kus raskest tumedusest kasvab välja helgem laad, motiivid korduvad ja kattuvad, luues uusi kõlamustreid igal kuulamiskorral.

Tõnu Karjatse 

8. Travis Scott "Astroworld" (Epic)

Astroworld on täiuslikuks loodud räpimaailm, mustas, valges ja igasuguses popis juba mitmendat aastat fookuses olev trap kulmineerus 2018. aastal ikka veel ja selles suunas, et värvikaima kõlaga ja loomingulisimad trap-albumid liikusidki laiatarbe popi suunas ning Scotti kolmas album on ses vallas üks eredaimaid näiteid. Plaadi miinuseks on liigne pikkus ja ehk ka kohatine ülemõeldus. 22 lugu ja tund aega ning üüratult kõlavaid nimesid külas - see ei käi lühiduse ja autorialbumite suunas liikunud uue räpi trendidega ehk kokku, samas on mastaapsus ja maksimalism julged ja sümpaatsed.

Valner Valme

7. Nils Frahm "All Melody" (Erased Tapes)

Nils Frahm on klassikalise muusika taustaga pianist, kes liidab akadeemilise muusika tausta kõige moodsamate lähenemistega produktsioonis ja heliloomes. Frahm kuulub uude klaverdajate põlvkonda, kus lisaks talle annavad tooni näiteks Max Richter ja Hauschka. Nad on pianistid, kes ei tee liiga akadeemilist muusikat, vaid vaatavad tulevikku. 

Valner Valme 

6. Puuluup "Süüta mu lumi" (Õunaviks)

Puuluup on Pastacas ehk Ramo Teder ja Marko Veisson. Neil on Viljandi taust nagu mulgi. Aga see ei ole folgi taust. Pastacas on ju sama palju Vennaskond, Aphex Twin ja Miles Davis kui eesti või mulgi folk. Veisson on sotsiaalantropoloog, sealt võibolla tuleb folki mängu. Muidugi nad esinevad Viljandi Folgil ja mujal folgil. Aga sinna ma tahtsingi jõuda: folkmuusika ideaalis pole konserv, vaid elujõuline stiil. Nii on Puuluubis punki ja räppi, siirast ekstaasi ja elektroonilist moonutust, hullust ja vallatlust. Valevene ja vale-eesti ja valeketšua ja valesoome keeli "õigete" keelte kõrval. Keel ei ole ainult institutsionaalne moodustis, keel on ka mäng ja seda nad oskavad nii sõnas kui musas. 

Valner Valme 

5. Ewert & The Two Dragons "Hands Around The Moon" (Sony)

Erinevalt eelmiste plaatide tempokatest avangutest ei tõtata seekord kuhugi. Kitarri- ja vokaalikäigud on rahulikud, enesekindlad, meeldivad, veenvad. Ei ruttu, närveldamist, ilulemist. Sander Mölderi produktsioon laseb muusikal meeldivalt hingata. Puhas back to basics, mida rõhutab plaadikujunduski – neli noort meest, pillid ja nende muusika. Ei mingit butafooriat, massiturundust, globaalseid ambitsioone ega iseendale seatud lisasurvet. Pealkirjas viidatud kodu pole mingi füüsiline koht, vaid pigem vaimuseisund, iseendaks saamine. Ewert and the Two Dragonsi seniste plaatide suurimaks nõrkuseks on olnud kerge äravajumine pärast energilist algust. Seekord pole ei suuri tõuse ega langusi, "Hands Around the Moon" on parimas mõttes ühtlane. Rahulik, enesekindel, tundlik. 

Andrei Liimets 

4. Kuradi Saar "Kuradi saar" (ise välja antud)

Nii veidralt kui see ka kõlab, on Robert Linna päriselt muusik suure M-iga. Vingemaid vokaliste, keda meil siit pisikesest Eestist võtta. Igast tema liigutusest on näha nii elevantide kui Lexsoul Dancemachine'i esituses, et tüüp naudib lava ja mikrofoni sada protsenti. Muusikute pojana on see ilmselt lihtsalt veres. Kuigi ma pole Kuradi Saare kontserti veel kahjuks näinud, olen kindel, et sama kehtib ka nüüd. Vähemalt läbi albumifiltri on seda korralikult tunda. Produtseerimise ja miksimisega on kõik kenasti. Vaeva on nähtud nii saundi kui efektidega. Asi toimib esimesest loost peale ja tõtt öelda on avalugu "Punane saar" mu selle albumi üks lemmikuid.

Oliver Lomp 

3. Arctic Monkeys "Tranquility Base Hotel & Casino" (Domino)

Kui Arctic Monkeyse varasematel albumitel polnud kohta nooblitest stripiklubidest, kallist viskist ja kangetest sigaritest kantud õhustikul, siis "Tranquility Base Hotel & Casino" näikse olevat sellele mikromaailmale, kus mainitu kõik on igapäevane, täielikult andunud. See mõjub ehk isegi liigfilmilikult, kohati ilmselt on võltski, aga samas ei tundu mulle see enam tähtis, kas poos, mille bänd millalgi 2009. aasta "Humbugi" ja 2013. aasta "AM-i" vahel võttis, on siiras või mitte. Mu britist sõber Nathan on seda stilistilist kannapööret rohkem kui korra kirjeldanud märkusega, et Arctic Monkeysest on nüüd saanud need kutid, kellest nad oma esimestel albumitel laulsid. See ilmselt ongi tõsi, aga praeguseks ei tähenda see muusika jaoks tegelikult väga enam midagi. 

Merit Maarits 

2. Mart Avi "Otherworld" (AVICORP)

Mart Avi neljas album kinnistab Avi positsiooni siinsel muusikamaastikul omanäolise artistina, kelle universum sarnaneb kõlalt ja ülesehituselt küll kindlatele, tuttavatele eeskujudele, kuid on sellele vaatamata äratuntavalt oma õhustikuga. Avi tegutseb üpris hõredalt asustatud maastikul, skeenel, kuhu eriti ei trügita. Avi ehitatav alternatiivuniversum asub siinsamas, tajutava kõrval, see on peeglitagune paralleelmaailm, kus päike enam kunagi ei paista ja inimvokaal on kaotanud oma ulatuvuse ja soojuse, siiski ei puudu sealt hubasus ja õdusus. Avi ei lase kuulajat kunagi liiga lähedale, see on nagu maarjajää, mis kõrvetab puutel, kuid millle esmane eesmärk on konserveerida, säilitada.

Tõnu Karjatse 

1. Kamasi Washington "Heaven And Earth" (The Young Turks)

Saksofonist Kamasi Washington kujunes kolm aastat tagasi tõeliseks jazzi edulooks, ajades oma afrofuturistlikku rida siiski üsna kompromissitult - "The Epic" oli kolmetunnine kolmikplaat. Samal aastal oli ta tegev ka arranžeerija ja stuudiomuusikuna Kendrick Lamari "To Pimp a Butterfly" peal ja tema enda eepos tuli Flying Lotuse Brainfeeder firma alt välja. Sealt edasi on Washington oma rida julgelt ja suurejooneliselt edasi ajanud, tema  eelmise aasta EP "Harmony of Difference" oleks paljude teiste LP.

Formaadiline maksimalism säilib ka kahest CD kettast koosneval kauamängival "Heaven and Earth". Taas on kokku pandud üsna suur ansambel, puhkpillisektsioon, kaks trummarit, nii akustiline ja elektribassist (ja mõnes loos teeb kaasa ka varasem koostööpartner Thundercat), nii akustilise klaveri interpreet kui ka elektriklahvpillide käsitseja, orkester ja koor.

Esimene ketas on nimetatud maa järgi ja esindab looja sõnul maailma nagu ta näeb seda väljastpoolt, maailma, millest ta on osa. Taevane ketas on teine ja see esindab maailma, mida Washington näeb seesmiselt, maailm, mis on osa temast. Erinevused kahe plaadi vahel ilmnevad, rohkem protestivaimu ja plahvatavamaid soolosid (ja ka free-jazzi näpuotsaga) ja rütmika veidi gruuvivam maakettal, spirituaalset tunnetust ja stratosfäärilisemaid seadeid taevasel kettal. Erinevused sel kaheosalisel tervikul ilmnevad siiski pigem varjundite ja nüansside tasandil.

Edmund Hõbe