Arvustus. 21 Savage tõesti on parem kui varem ({{commentsTotal}})

21 Savage
21 Savage Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Uus plaat

21 Savage

"I Am > I Was" (Epic)

8/10

Deus ex machina. Shyamalan twist. Mis tahes kolmas näide. Üllatustel on kõikvõimalikes narratiivides tihti võtmeosa, mis paradoksaalselt ise kuidagi ei üllata. Üks sümpaatseid avaldumisvorme on juhud, kus mingil seni väheütleval tegelaskujul varem arvatust koloriitsem, kihilisem olemus esile kerkib. Nagu 57. valikuga nopitud Manu Ginóbili, on ka 21 Savage üks neid positiivseid üllatajaid.

21 kogus esmalt laiemat tuntust EP-ga "Savage Mode", kus siinkirjutaja peale Metro Boomini biitide midagi ei leidnud. Meemiks kujunenud fraasi järgi nime saanud "Issa Album" oli sellest projektist pikem ja tundus veel pikemana, kui 56 minutit inspiratsioonivaba letargiat tegelikult olid.

Drastiline hüpe paremuse poole oli 2017 Halloweeni ajal ilmunud "Without Warning", kus Metro Boomini õõvahõnguline, kajav produ oli taaskord tiptop ja 21 Savage ning Offseti kooslus toimis, kuna mõlema stiili üheülbalisust leevendas teise kohalolust tekkiv värske kontrast. Küllap oli teine ka meelestatus, kuna kummagi värsid sedapuhku autopiloodil olemise muljet ei jätnud. Aga ka selle, juba täiesti soliidse projekti valguses on "I Am'iga" toimuv kvalitatiivne hüpe metsik.

Selgeks saab see kohe: avalugu "A Lot" on priima singel ja võib-olla kogu albumi tugevaim pala, ühtlasi näitlikustab see artisti arengut nii kirjutamise, häälekasutuse kui saundi osas. Kaasa teeb J. Cole, kes pakub külalisartistina palju rohkem pinget kui oma sooloplaatidel (kus keegi reeglina kaasa ei tee).

Kirjutamisest nii palju, et Savage on arenenud kompetentseks värsisepaks, kes püsib küll träpilikult hakitud rütmiskeemide juures, kuid suudab tekstidesse ühel ajal nii sisu kui pop appeal'iga korduvust põimida. Väikseid, aga olulisi emotsioonipudemeid on tema monotoonsemates lugudes ning kasutab ta oma häält üldiselt paindlikumalt kui enne.

Lisaks eelmainitud " A Lot'i" refräänile kerkivad esile veel "Out For The Night", "Ball w/o You" ja "Padlock" silmused. Arenenud on ka sisuline pool, kuivõrd Savage (kelle varasem looming on küll tume ja sünge, aga seda rohkem üldise, impersonaalse lavakujunduse korras) end ja oma tausta avab: tegu on tüübiga, kes mõndagi läbi elanud ("my brother lost his life and it turned me to a beast/my brother got life and it turned me to the streets") ja seeläbi omajagu kalestunud ("my heart so cold I could put it in my cup"). Küllap sellest ka nihilismitendents ("I fell in love with the gun smoke," kõlab tukipalas "Gun Smoke") ja ratsionaalsust ning künismi embav maailmavaade. Edu, sõpruse(tuse), armastuse (ja selle kadu), lojaalsuse ja reeturluse motiivid kumavad kogu teosest läbi.

Lahtikeeratud mammonakraanid lõid tallermaa ka printsipiaalsetele heitlustele raha ja muude väärtuste vahel. Edu ja rikkuse talumatu kergus on räpimaailmas levinud troop (mõelgem vaid, mis näoga Drake "Take Care" kaanel kullast karikale otsa vaatab. Kui kurb!), aga Savage'i puhul see väärib tähelepanu, kuivõrd ta erinevalt MC Hammerist oskab edu väärtustada ja rahaga ümber käia, on tegelenud filantroopiaga, toetades näiteks kohalikke koolilapsi. Nagu Childish Gambinoga kahasse tehtud "Monsteris" kõlab, võivad võim, raha ja kuulsus inimmateeriast koletisi vorpida, kui hooletu olla.

Tõsised hetked tõsisteks, aga need on siinse materjali aususe kaasnähtus. "Letter 2 My Momma", albumi teine võtmelugu, on ood tema emale ja meenutus, et tõeliselt truid isikuid peab ta ikka au sees. Isiklikkuse mõjuvust võimendab albumile iseloomulik saund: võrreldes eelmiste plaatide üldisema träpiga (Metro Boomini osalus on varasemast pisem, aga lisandunud on näiteks DJ Dahi), annavad mitmetele biitidele tooni soulilikud vokaalsämplid ja kirkad klahvinoodid, mis koos albumi kammerliku (või klaustrofoobse, sõltub vaatepunktist) minimalismiga sisemaailma peegeldamiseks sobib. Klapib terminiga trap soul palju paremini kui ükski Bryson Tilleri üllitis. Kompotis on mõistagi muudki, "Can't Leave Without It" orientaalsest kobrataltsutusmuusikast memphisliku "Good Day'ni" (Project Pati jaoks oli 2018 põnev aasta – seosed nii Savage'i, Cardi B kui Blood Orange'i plaadiga) välja.

Vahel on täitsa kasulik mõne asjaga eksida. Nii läks näiteks 2 Chainziga (albumit "Pretty Girls Like Trap Music" poleks osanud oodata), ühtlasi ka siin. Kui loetud aastate eest tundus 21 Savage sisutu ja perspektiivitu, siis käesolev teos on mitte ainult seni küpseim, vaid esimene tõesti õnnestunud plaat artistilt, kes on oma identiteedi ja sõiduraja üles leidnud. 

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: