Arvustus. Miles Davise elluäratatud kummipaela-jazz

Uus album
Miles Davis
"Rubberband" (Rhino)
6/10
Miles Davis on läbi aegade tähtsamaid muusikuid. Kui mõelda jazzile, hakkab paljudel tõenäoliselt peas automaatselt kõlama "A Kind Of Blue" (1959) album. Suurepärane trompetist valdas instrumenti täielikult, aga võib-olla oli tema roll muusikauuendajana ja ansamblijuhina veel märkimisväärsem.
Davisel oli tume pool, mida võiks hoida tema loomingust eraldi. Oli ju paheline elustiil üks põhjus, mis viis talt tervise ja sundis võtma muusikast pausi ajavahemikus 1975-1980.
Columbia Recordsist lahkumisega hakkas Davist kummitama kinnisidee saada raadiosse ja MTVsse pop-jazz-stiilis hitte. Enne kui lindistati tema Warner Borthersi debüüt "Tutu" (1986), töötas Davis kolm kuud koos noorte muusikutega projekti "Rubberband" kallal. Plaadifirma kõrged ninad polnud tulemusega rahul, album jäi pooleli ja master-lindid lendasid riiulile tolmu koguma. Selles mõttes pole käesolev teos läbi ja lõhki Milesi plaat, sest tal polnud võimalust projekti lõpetada. Lõpptulemuse on rekonstrueerinud ja tohterdanud algsed stuudioprodutsendid Randy Halli ja Zane Giles, kes konsulteerisid Davise nõo Vince Wilburn jr-iga. Viimane mängis algsetel sessioonidel trumme ja esindab Davise autoriõigusi.
Plaadifirma on püüdnud nüüd teost esitleda varem avastamata ja kadunud Miles Davise albumina, aga see ei ole tõsi, sest Miles oli nõus plaadifirma otsusega lindistamine pooleli jätta. Artist liikus edasi ega teinud neist salvestustest eriti juttu. Kindlasti polnud sellist möllu, et Davis oleks relva ähvardusel enda master-linti nõudma läinud, nagu Don Cheadle'i filmis "Miles Ahead".
Plaadi praegune eesmärk oli võtta vanad lindistused ja avaldada nad kaasaegselt kõlava produktsioonistiiliga. Produtsendid toovad põhjenduseks asjaolu, et Davis tahtis alati salvestada korralikult läbimõeldud pop-albumit. Antud teost pole vale nimetada remiks-projektiks. Pole põhjust aga kahelda ettevõtmise heas tahtesda. Miles Davise trompetimäng, nii palju, kui seda siin säilinud, on maitsekas, sorav, lahedalt rabe ja pakatab energiast.
Album algab krõbedate hiphop-biitidega, taustal korrutab Miles: "Rubberband, rubberband". Kummipael sümboliseerib millegi kokku sidumist - tänavakultuuris võiks selleks olla üks kõva nuts raha, muusikalises kontseptsioonis tähendaks see ehk, et bändil jooksevad kõik helid mõnusalt kokku. Kommertsplaadina kehtivad siin tõenäoliselt mõlemad käsitlused korraga. Intro on igatahes viisakas moodne nu-jazz-gruuv. Funk on samuti kenasti esindatud, eriti lugudes "This Is It" ja "Give It Up". Produktsioonilt meenutavad need kompositsioonid Prince'i 1980ndate saundi.
Miles Davis olevatki tahtnud albumil Prince'iga koos töötada, aga plaadifirma ei suutnud artistide vahel kokkulepet saavutada. Küll on teada, et Prince jämmis Milesiga hiljem mitmetel sessioonidel, aga need pole veel päevavalgele jõudnud. "Paradise" on troopilise tunnetusega kalüpsolik tantsupala. Isegi kui Davise trompet on maetud kajaefeketidesse ning kõlab siin veidi eksinult, on see eredaim osa ses muidu kentsakas pop-jazzi loos. "So Emotional" on tundeist tulvil soulballaad, kuhu on kutsutud esinema Lalah Hathaway. Trompetimäng on pigem taustal ning rõhutakse elektrikitarrile ja bassile, mis tekitab 1990ndate R&B vaibi.
Instrumentaalsetel teostel "Maze", "Carnival Time", "See I See" ja "Echoes In Time/ The Wrinkle" mängib Davis duetti omapäraselt kõlavate retrosüntidega. Muusika on lärmakas, vanakooli electro-boogie-funk kõlab veidi aegunult ning mõtted uitavad mujale - tekib soov kuulata hoopis "In A Silent Way" (1969) albumit. Aeglane diskolugu "I Love What We Make Together" oli algselt kirjutatud Al Jarreaule (1940-2017), seetõttu laulab Randy Hall, kes saab selles rollis oivaliselt hakkama. Otsad tõmbab kokku "You're Under Arrest" (1985) albumi vaimu kandev nimipala.
Davisele ei meeldinud termin "jazz" ning ta eelistas oma muusika puhul kasutada mõistet "sotsiaalne muusika". Kuna "Rubberbandi" panid produtsendid stuudios kokku, siis on siin sotsiaalsust muusikute vahel vähe. Võib-olla sellepärast tundub plaat ka ebaühtlane. Sellegipoolest on teos tasemel R&B-album ja ontlik tribuut Miles Davisele.
On teada, et Davis lindistas koduses keldristuudios mitmeid tunde muusikalisi ideid. Need peaks olema kehva kvaliteediga ja toored, aga neid oleks tema fännidel siiski põnev kuulata.
Lõpetuseks toon välja Jamila Woodsi read Miles Davisele pühendatud laulust "Miles": "ma teen mida teen, aga mitte sinu jaoks / ma andsin sulle cool'i / ma võiksin seda teha enda unes, seitse päeva nädalas / ma ei ole nagu teised, ei eales tule kedagi enam nagu mina".
Toimetaja: Valner Valme