"Jazzkaarega on see lahe asi, et see on üks asi, mida ma iga aasta ootan juba aastaid. Mõne hirmutab see nimi Jazzkaar ära, et seal on meeletu tilu-tilu svingimine. Tegelikult ei ole üldse. Jazzkaar on lihtsalt üks avatud muusika festival. Igal aastal ma olen leidnud mõne asja, mis mulle väga meeldib ja mis ei pruugi üldse olla jazzi vallast," selgitas Rooste.

Selle aasta asjadest tõi Rooste esmalt välja trompetist Ambrose Akinmusire'i. "Ta on California taustaga New Yorgi vend. Kunagi päris teismelisena armusin ma Miles Davisesse, kes oli selline tõsine hull ja kõige paremas mõttes geenius läbi aegade. Ambrose on suhteliselt noor ja selles mõttes ta on oma geniaalse tämbri ja saundiga. Selline mees, kes paneb hullu," märkis Rooste.

"Kohe, kui ma teda kuulama hakkasin, siis ma mõistsin, et selle tüübi ma tunnen ära. Ma saan aru, et tal on mingi oma keel ja oma viis. Isegi nii oma viis, et kui siin tavaliselt müüakse ühte nime teisega, siis näiteks Kendrick Lamar on kutsunud teda oma plaadile mängima. Selles mõttes esimese järgu tegija ja väga kihvt on teda laval vaadata ja kuulata just nimelt tema sellist oma maailma. Ameerikas ta valiti kolmel aastal parimaks trompetistiks. Just nimelt sellist ilusat puhast hingelist jazzi tahta, siis see on see."

Šveitsist soovitab ta Nik Bärtschi.

"Nik kasutab sellist prepareeritud klaverit, mis on keelte vahele asjade toppimisega kohati muudetud löökpilliks. Iga aasta käib mõni hull pianist Jazzkaarel, kes mängib klaverit nii, et see nagu peaaegu ei olegi klaver. Need tüübid on sageli kõige ägedamad. See Bärtschi muusika on selline meditatiivne, lummav, ritualistlik. Nad lähevad [bändiga] väga asja sisse. Kuskilt lugesin, et neil mingi kontsert oli ka 36-tunnine. Kahtlen, kas Bärtsch Tallinnas mängib 36 tundi. Aga iseenesest selline kestvusperformance oleks äge, et seda Nik Bärtschi Mobile't ma ootan väga."

Rooste märkis, et üks asi teeb teda festivalide puhul küll alati kurvaks. "Kõik räägivad ainult lõpuks nendest välismaa artistidest. No arusaadav, tulebki välismaalt geniaalne tüüp sulle siia ja teda ei ole varem siin olnud, ja siis need Eesti oma esinejad jäävad kuidagi varju," sõnas ta.

"Seega ilmselgelt tuleks [midagi Eestist] soovitada. Palju asju torkas silma, näiteks Veljo Tormise muusikaga plaat, mille tegid Voorand/Koikson/Sooäär/Daniel. 24. aprillil mängivad Vabal Laval. Voorand on ka minu jaoks maailmatasemel jazzlauljatar. Hull klaverimängija, hull esineja. Sellise energiaga tüüpe annab mujalt tikutulega otsida. Paul Daniel on ka üks mu absoluutselt lemmikkitarriste kogu ilma peal. Nii et peab Eesti esinejaid ka minema kuulama."

"Selles mõttes on Jazzkaar alati põnev, et seal kohtab ka kõike muud peale jazzi. See on maailmamuusika pesa, see on sellise meditatsiooni pesa. Seal näeb rock'n'rolli. Kes kardab seda sõna "jazz", siis seda ei tasu karta, sest jazz on uus punk."