Jürgen Rooste: mine sa ka oma kultuuriga... ({{commentsTotal}})

Vana-Rooma perioodist pärinev amfiteater, arhiivifoto.
Vana-Rooma perioodist pärinev amfiteater, arhiivifoto. Autor/allikas: Reuters/Scanpix

Edith Hamiltoni "Antiikmütoloogiat" (e.k. 1975) peeti vähemasti omal ajal klassikaks. Ja lugesin minagi ju noore mehena, poisikesena – ja eks ta lugudejutustamise kunst olegi väärt. Kõike tasub tunda.

Nüüd siis, tahtes lihtsalt saada turvalist und – kuivõrd võib nimetada turvaliseks und, kui sind on tõmmatud nende kadetate ja kehkjate jumaluste maailma, kellega võrreldes Marvel Cinematic Universe'i pahalased-kurikaeladki on üsna sümpaatsed – no igatahes ma tahtsin lugeda midagi suhteliselt igavat ja turvalist ses mõttes, et kuidagi uneriiki jõuda.

Kell oli pikalt üle südaöö, närvisüsteemi lõhkusid seespoolt parasiidid-painajakesed-ussikesed, ning pidin end ja last juba kell kuus üles ajama kooli jaoks. Ja et süüa jõuaks veel enne teha.

Ja loen – võib-olla esimest korda elus, sest lapsest saati olen pidand saatesõnu edevate vanameeste ja muidugi ka paljude edevate naiste eneseupituseks või -õigustuseks ... korralik lugu algab ikka nii, et "no bullshit". Nagu "Avengers: Infinity War"!

Ja loen siis, et Hamilton ülistab ses sissejuhatuses, mis peaks aitama mul uinuda, mitte ärrituda, meie – st antiigi – kultuuri, sest ta ütleb otse, et säält oleme me pärit, mis on ju osaliselt tõsi (kultuurikoodi ja paroolide mõistmiseks peab toda raamatut endiselt lugema, et see vaimušovinistlik ideoloogia ei tapa veel sisu). Ja et iidse – tsivilisatsioonieelse, kui siukest on – inimese maailm on ju mingi romantilise lugudesäraga kaetud. Ja ütleb siis: "Kuid juba põgusamgi kõigi aegade tsiviliseerimata inimeste elulaadi uurimine purustab selle romantilise seebimulli. Miski pole selgem faktist, et primitiivne inimene – olgu see siis tänapäeva paapua või iidsetel aegadel elanud metslane – pole kunagi olnud sädeleva kujutlusvõimega meeldivaid nägemusi nautiv olevus. Iidsetes metsades luuras teda hirm, mitte nümfid ega najaadid. Seal elas õudus oma truu saatja maagia seltsis, ja kõige kindlamaks kaitsevahendiks nende vastu oli inimeste ohverdamine. Kui inimene tahtis pääseda ükskõik missuguse jumaluse raevu eest, siis pani ta oma suurima lootuse mõttetule, ent tõhusale maagilisele riitusele või ohvrile, mis nõudis piina ja kurbust." (lk 7-8)

Kallis, kallis, lollakas Hamilton! Sa vist unustad roomlaste lusti nautida areenidel verepulmi, kus lihapudruks tambiti nii Põhja-Aafrika kui Lõuna-Euroopa loomad (mis võimaldas küll põllumajanduse levikut, aga mis kasu meil tostki on olnud lõppeks!) kui ka inimesed.

Tõsi, "meeldivaid nägemusi" said nautida mõned priviligeeritud. Võib kujutleda neid noori ilusaid poisse ja tüdrukuid, kes nautisid meeldivaid nägemusi imedes termides või pidusöökidel priskete härrade poollõtvu peeniseid.

Tõsi – barbarid raiusid ka nemad tükkideks... Muidugi, Hamiltoni jaoks on tšuktši või smugri või indiaani või aborigeeni poeetiline unenägudeajamaailm kuidagi vähem... kultuurne? Ja mis me oleme sellest kultuurist või tsivilisatsioonist saanud? Toreda maailma, kus on pornosaite kõige võimalikuga: naised tortidel sitsimas, naised hobustega, naised naistega või paljude meestega, mehed tortide või hobustega, või paljude meestega, lapsed, keda kalli netisurfaja rõõmuks natuke vägistatakse või piinatakse või tapetakse. Ütle üks suvaline asi – nt inimesed, kes topivad üksteisele kummiparte tagumikku või ehitavad oma väljaheidetest liivalossikesi – ja tõenäoliselt on see sääl pornopõrandaaluses olemas. Tsivilisatsioon par exellence! Kusjuures tööstruktuuri ja meelelahutuse muutudes on see rõve nüüdisrealistlik mütoloogia üha enamate inimeste eluosa (eestlased otsivad netipornost statistiliselt vist enim vene naisi ja siis mustanahalisi, mis on suhteliselt terve, normaalse valik – kui pornotarbimist normaalseks pidada, nagu raamatulugemist – võrreldes paljuga).

Ja inimohverdused pole kuskile kadunud! Meiegi siin, tsiviliseeritud ja turvalisel Põhjamaal (nii me tahame sellest Balti kolkast mõelda) saadame oma poisse USA naftakompaniide tulumarginaalide eest surema ja jäsemeid kaotama, et osta selle vere hinnaga suure ja kohutava ja õiglase jumala – NATO – vihmavarjuserva, mis peaks meid kaitsma pimedas metsas varitseva karvase vene mutantkaru eest.

Hamilton, ei ole see sinu kultuur kuidagi üllam või ilusam kui lugu maailmast, mis tekkis purunenud linnumunast. Jah, sest see maailm on samuti ehitatud mõne jumaluse tükkideks kistud korjusele. Nagu kõik maailmad.

Ma tahan ka "meeldivaid nägemusi". Selleks loen ma Kalju Kruusa (Kruusa on üks mu kõigi aegade lemmikuid) luulekogu "Kümme kükki", kus Hu Shi ütleb Kruusa vahendusel: "Purjus olnult mõistad joogi kangust, / armastanult mõistad tunde kaalu; -- / sina ei saa luua minu luuletusi, / nagu mina ei saa näha sinu unesid." (lk 8) või Kruusa enda sõnutsi: "igal rojul tuleks korra perses käia/ saaks muljeid vahetada / ja paineid jagada / kahe kannika vahele kiilutusest / pärasoolde pressitusest / kitsikusest pitsitusest / ahistusest ängistusest / muserdusest ja muust sellisest /---/" (lk 80)

Nii et üks hiljaksjäänd saatmine: Hamilton, sina Ateena aukodanik!, mine oma tsivilisatsiooniga ka persse, meie oleme sääl juba nagunii ees ootamas ja oleme selle nii korralikult ära sitanud, et isegi MCU superkangelane Thanos ei suudaks meid selle filmi lõpuks päästa, kinkidest poolele tollest tsivilisatsioonist kaduviku (see on vist see kaunilt kõlav oblivion).

Kuigi Kuu teist külge ja Marssi ja mõnd Saturni kuud ja mõnd lähitähe kuldses elutsoonis kulgevat planeeti tahaks ikkagi näha. Tõsi, tsivilisatsiooni pole sinna mõtet viia. See on nagu rõuged, katk, suguhaigused ja alkohol põlisrahvastele. Eks ta ole.

Kirjutan siin seda ja kuulan Darknessi. See viha – "get y'r hands off of my woman, moooootherfuuuuuuuuuucker!" kandub kõigele loodule. Sellise vihaga peab kaitsma seda, mis on armas ja oma. Parimal juhul pidime me oleme aednikud, aga pidasime end peremeesteks. Ja "meeldivatest nägemustest" sai teadagi mis.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: