Jürgen Rooste. Tants ja julmus ({{commentsTotal}})

Tantsija
Tantsija Autor/allikas: Sõltumatu Tantsu Lava

Isegi – ja vahel eriti – meile, kes me oleme valinud kunsti oma kuts(umus)eks – eluviisiks ja tööks ja maailmavaateks (mitte hobiks või mugavaks äraolemiseks), teeks, millel me oma inimeseks olemist ellu viime –, tuleb vahel meelde tuletada, et kunst ei ole alati ega isegi esmalt kunst, vaid üks osa sellest kõikhõlmavast protsessist, mida meil on viisiks nimetada "elu".

Kui inimene kuuleb sõna "tants" ei mõtle ta tantsuteatrist, Sõltumatu Tantsu Lavast või isegi priimabaleriinidest luikede järvel. Ta ei mõtle sugugi tantsuetenduste kriitikast või auhinnapoliitikast (keda eelistada, miks, mida tantsus/tantsuna esile tõsta jne) või sellest, kas tammumine või maaspüherdamine mahub tantsukunsti raamidesse. Ei mõtle ehk ka tantsupeost (mine neid eestlasi tea, nood on imelikud).

Ma arvan, et inimene toda sõna kuuldes mõtleb eksistentsiaalsemalt, loomulikumalt. Nagu Patrik Ouředník raamatus "Europeana. Kahekümnenda sajandi lühiajalugu" (Loomingu Raamatukogu 3-4/2018): "Ja riikides, mida sakslased olid okupeerinud, korraldati pärast sõda reide kollaborantide ja kodumaa reeturite jt. tabamiseks ja naistel, kes olid maganud sakslastega, pügati pea paljaks, ja üks koonduslaagrist vabanenud vang, kelle pea oli kiilaks aetud, läks tantsuõhtule oma õe sõbrannaga, kelle kohalikud elanikud olid kiilaks ajanud, sest ta oli maganud Saksa okupantidega, ja nad tantsisid seal ja nende pead olid teineteise vastas ja teiste inimeste meelest oli see kohatu ja peaaegu vastik." (lk 94)

Öeldakse, et lapsed on julmad. Tegelikult on inimesed julmad. Väikesed ja vihkavad ja vastikud, kui nad saavad. Mitte olla suured. Sest ega me ei kasvagi suureks, me jääme lasteks. Nendeks, kes me olime.

Ma ei tea, kuidas täpselt me tantsuni jõudsime. Antropoloogid on seda "primitiivsete" või siis n-ö ürgkogukondlikult elavate rahvaste juures vaadelnud, aga arvatavasti on meie ettekujutus sellest hoopis (sama sõna pruukides) primitiivsem kui sisemine psühholoogiline protsess ise. H.G. Wells’i Dr Moreau’ saarel on inimloomad säärased – teadmatud ja rahutud ja manipuleeritavad ja … Nagu me ise oleme. Me mitte ei tule primitiivsest keskkonnast, ei kasva sellest välja, vaid oleme ikka ise "see". Sotsioloogid ja psühholoogid lähevad või tulevad ning seletavad meile kõike lihtsa paaritumisrituaalina. Solgivad ära selle palju kummalisema, keerukama mehhanismi. Solgivad ära armastuse. Ja tantsu.

Inimesed on julmad.

Nietzsche ütles põhjusega, et ta usuks ainult säärast jumalat, kes tantsib. Mul on tunne, et tantsida tähendab "olla". Olla mõtestatult, ärapõhjendatult selles hetkes. Inimesena. See on äratunnetatud olemasoluhetk (muidugi ka noil loomadel-lindudel, kes tantsivad). Sotsioloogid-psühholoogid unustavad selle ära ja viitavad ainult võimalikule hilisemale seksuaalaktile, võib-olla koguni paljunemis- või kestmisvajadusele. Aga tants on palju rohkem elu ja surma küsimus kui vaid eelmäng sellele.

Tuleb meelde eesti kirjanduse ehk kõige kuulsam tantsukoht: Toots hõikab Imelikule, et too laseks ühe polka, sest ta läheb Tali pruudiga tantsima. See on julmus. See on ahistamine, see on koolikiusamine. See on palju asju. Aga meie teame, et Luts teadis, et see on ühe suure-suure armastusloo algus. Sellise armastusloo, mis mahub juba me "moodsasse" aega, kus me küsime armastuse ja vabaduse olemuse järele.

Inimesed on julmad, kiuslikud. Ja siis on nad õrnad. Mõned kõige ilusamad hetked mu elus on seotud tantsuga, viidavad tantsu pääle. Ma mäletan mõnd inimest ja mõnd hetke, mäletan iseend defineerivaid hetki, mil ma tantsisin. Me tantsisime.

Kaasaegne tants laval võrreldes selle (elu)tantsuga on tegelikult nagu tantsufilosoofia. Ta valgustab need küsimise ja liikumise viisid välja ja uurib, kuidas me siis oleme inimesed, uurib seda rambivalguses ja kriitikute ja auhindajate ja kultuuritarbijate ja eksinud hingekeste pilkude all. Aeg-ajalt on vaja mõnd Ouředníkut, kes seda meile meelde tuletaks. Me oleme lapsed. Julmad lapsed. Julma tantsiva jumala julmad tantsivad lapsed? Lihtsalt. Tantsivad lapsed.

Tekst ilmus algselt Sõltumatu Tantsu Lava kuukirjas.

Toimetaja: Kaspar Viilup

Allikas: Sõltumatu Tantsu Lava



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: