Jürgen Rooste. Lihavõttelauluke
Jürgen Rooste kirjutas Suure Reede puhul luuletuse lihavõtetest.
Ja ta ilmub ööst.
Korstna otsas istub kummaline kajakas: veidra kõvera
kaelaga rajakas, kes rohkem teeb kaebliku koera kui
kajaka häält, ja ta istub helkivast plekist korstna
otsas, millel säratab veel loojuva päikese kiiri.
Ja ta ilmub ööst.
Lapsed tänavail mängivad juba kevadet jäänukkide
vahel. Tiristavad jalgrattakelli ja huikavad üksteist
ja unustavad jope eest lahti ja raadio poolavatud
köögiaknal lubab Lõuna-Eestisse miinus viisteist.
Ja ta ilmub ikkagi ööst.
Raamatupidurid on enne pühi väsind ja tülpind ja
ei tee ülekandeid. Alakanded paistavad argi-
olemisest välja. Ehitan köögis viimasest jahust
ja munast Golemit, et ta tuleks ja päästaks me püha.
Ta ilmub ööst.
Kuuviirg mõõdab end üle vastasmaja katuse
täpselt aknasse, millel helgivad mu kassi
kollased silmad. Tõmbaksin praegu käsipidurit
ja astuksin tolt sõidult maha, aga liiga palju on teha.
Ja ta ilmub ööst.
Olen koomiksiseriaali kangelaskostüümis
pooljumal. Noh, vähemasti on mul pikad
aluspüksid ja rinna pääle tätoveeritud kangelase
märk. Selle kangelase, keda keegi päriselt ei oota.
Las ta ilmub päälegi ööst.
Suure Neljapäeva õhtal teeb linn ümberringi
tavalise reedeõhta häält. Kellele viinad, kellele
piinad. Liha saab võetud. Korstna kõrval
tukub kummaline kajakas.
Toimetaja: Merit Maarits