Eestis ei ole kunstnikel just sageli kombeks kriitikuile vastata. Kas oma kunstiteost üldse saab kaitsta ja lahti seletada, on sel mõtet? Kunst peaks ikkagi ju "rääkima" iseenda eest. Erand on olnud lavakunstide valdkond, kus mõnigi lavastaja – sageli vastutustundest oma trupi ees või siis ka vajadusest seletada, mida teos "päriselt tähendab" – võtab õige ägedalt sõna.

Praegune juhtum pole siiski sama. Sest vaks vahet on, kas kriitik – ütleme, et ründav kriitik – on valinud sihtmärgiks kunstiteose või siis selles osalevad inimesed ja isegi nende lähisugulased. Muidugi, toimetajate seisukohast ja meedia kui meelelahutaja rolli vaadates võib mõista, et kui kriitik läheb isiklikuks, kui räägitakse inimestest, mitte kunstist, siis on see põnevam-põlevam materjal. Siiski pole kriitikul lõpuni õigus kunstiarvustuse pähe jagada hinnanguid inimeste elule selle taga, eriti, mil teos kõneleb hoopis muust.

Kui Kaja Kann rääkis Sõltumatu Tantsu Laval etendunud "Rebel Body Orchestra'st" (RBO) "OP-is", võis seda pidada lihtsalt väärtõlgenduseks või absurdseks selgituseks – et Sveta Grigorjeval on vene taust, et ta on oma luules ja ka Carmina Trash'i tegelaskuju kaudu käsitlenud probleeme, mida Kann ka RBO teemadeks nimetas – soolisus, haigekassa (kindlus-ebakindlus Eestis), internet (?) – see ei tähenda seda, et ta seda igas teoses teeks. Jah, Kann vast luges veebruari Vikerkaares ilmunud Sveta luuletust, kus oli paar rida pühendatud ka vabakutselise kunstniku juurde kuuluva haigekassatu olemise kergusele.

Ja vene taustaga on ta ka, jah. Mis siis? RBO neid küsimusi lavale ei too. Muidu kui selles mõttes, et Sveta ise on ka laval. On tal mõne oma luuletuse koorem nõnda kaasas? Kui laval toimetaks parasjagu Süüriast põgenenu, siis räägiks tema tükk igal juhul Süüriast ja pagulusest ning kui lavale astub homotantsija, siis käsitleb ta igal juhul homoseksuaalsust. Kas tõesti? Nõnda tõuseb kunstiteose käsitluses esile essentsialism – kord juba naine, kord juba venelane, kord juba juut, kord juba neeger jne.

Aga olgu, see on ühe kriitiku tõlgendus teosest. Mitte ehk lavastajale ja lavalolijaile või teistele vaatajatele mõistetav-mõeldav. Aga võimalik. Hoopis teine lugu on 22. märtsil Postimehes ilmunud Kaja Kannu arvustusega "Mässav keha, vahukomm juustes".

Ei lavastaja ega dramaturg näinud kogu RBO lavastusprotsessi jooksul laval kordagi "koledaid kehi". Me nägime põnevaid, mitte tantsukooli omamoodi puistes raamides liikuvaid kehi. Kaasaegses tantsus on juba aastakümneid olnud laval igasugused kehad. Aga Kaja Kann leiab, et mässu representeerimiseks on Sveta "[---] kaasanud lavale mittetantsijad. Koledad ja halvasti liikuvad kehad. Taas, Sveta justkui läheneks kõigele eituse ja vastanduse kaudu. Tantsija keha võrduks justkui ilusa kehaga, mittetantsija keha aga koledaga. Selle võtab eelduseks ka publik."

Mida Kann siin väljendab – kogunisti publiku eest kõneldes –, on ilufašism. See on muidugi jälle tema nägemus laval toimuvast, tema peas aset leidev sündmus, ilu või koledus. Tükis osalejaid ei valitud selle põhjal, et nad oleks koledad või liiguks halvasti või oleks "amatöörid", nagu Kann leiab. Vastupidi: kõik lavalolijad on teistes valdkondades juba profid liikujad, kehaliselt põnevad. (Kas tükk oli sihilikult "halb", kas mängiti "inetuse esteetikale" on jällegi kriitiku tõlgendusvabaduse küsimus – looja võib igatahes teisiti mõelda.) Aga. Kust leiab Kann õiguse ütelda inimestele – teie olete koledad!? Mis ajast kuulub see teatrikriitiku arsenali?

Ja mis veel hirmsam, kui sellised mõtteavaldused tulevad inimestelt, kes on ise aastakümneid avangardsema-eksperimentaalsema teatriga tegelenud (mis tähendab, et näinud juba ammu laval mitmesuguse taustaga liikujaid-mõtlejaid-esinejaid, pannud ise lavale liikuma mitmesuguseid liikujaid-mõtlejaid-esinejaid), mitte inimestelt, kes nõuavad nt NO99 teatri sulgemist või selle teatri riikliku rahastamise lõpetamist.

Muuseas, järgneva tõlgendusega astub Kann riskantselt positivistide rada, tõstes kujundianalüüsi vähemasti ühe jalaga lavalt maha! Sveta enda tegelaskuju analüüsides leiab ta, et see erineb teistest lavalolijaist, kes on siis justkui eneses kinni, mängivad ainult iseennast – muide, see on osalt tõsi ja osalt üldse mitte, kõigi puhul tol laval RBO-s: "Sveta ise on võtnud endale privileegi esitada "naist". Eriti selgelt väljendub see kostüümivalikus. Rinnahoidja peal kannab ta ilmselgelt liiga suurt, järelikult mehe särki, mis tavaliselt tõmmatakse selga pärast seksuaalvahekorda. Sveta kui sümbol mehe kaudu elamisele, kujund, mis rõhutab turvalisust, mida mees pakub, ja usalduslikku vahekorda, kui kantakse teineteise riideid. Me oleme koos, meid on kaks ja see on üks tervik."

Kann ei pea teadma, et särk on Sveta enda oma. Ei pea märkama ka üleelusuuruseid traksipükse selle all (needki mehelt laenatud?). Muidugi. Aga kuidas õnnestub tal kujundi- ja sümbolikesksest, teemaga abstraktsemalt ja ka tekstide abil töötavast tükist välja võluda selline analüüs?

Ja tõesti: ei kujundikeele kaudu ega tekstides ega lavategevuses ei ole soolisus või soorollid isegi esimese viie-kuue teema hulgas, mida see lavastus käsitleks. Kuigi kujundlikkus võimaldab tõlgendusi, mõnikord lendukiskuvaid. Kujundlik keel on kahjuks sageli kunsti keel. Sellega kohanemine võtab aega.

Oma arvustuse lõpu pühendab Kann ühe lavalolija lähisugulase tampimisele. Ta ei peatu mõtlema, et tegu on lihtsalt kellegi isaga (või ema või vanaemaga), kes alati vaatab kunstnikku laval teise pilguga: et see on tema laps sääl! Sellest ei vabane, olgu laps kui suur tahes.

Et aga üks lähisugulane juhtus olema avaliku profiiliga tegelane, siis jäi ta hambusse, väga julmalt ja ebameeldivalt ja ebaõiglaselt. Et ette võetakse ka etendaja lähisugulane (kes on tol hetkel üks paljudest publikus istuvatest inimestest), seda koguni paari lõigu ulatuses ja mahlakalt tümitades, sekka ka väärinfot puistates, on me teatriarvustuste ajaloos vast üks esimene kord üldse.

Gonzo-ajakirjandus algas USA-s 1970ndail vist Hunter S. Thompsoniga, meil on seda stiili vahel viljelenud nt Peeter Sauter ja Marko Mägi – eesmärk polegi (kultuuri)sündmust objektiivselt kajastada, vaid pigem kirjeldada meeleolusid või isiklikke elamusi (nt enne etendust baaris veini joomist vms). Kas Kann viljeleb poolvarjatult siin gonzo-stiili?

Igatahes on üks asi vabalt tõlgendada või tümitada kunstiteost. Teine asi on nimetada inimesi koledateks, trügida arvustusega kunstnike ellu, võtta ette lavalolija lähisugulane. Kui muidu pole ei põhjust ega vajadust kriitikuile – raevukailegi – vastata, siis siinkohal ei saa jätta adresseerimata: Kann ei käsitlenud jõhkralt mitte kunstiteost, vaid sellega seotud inimesi ning lõpuks isegi inimest, kel pole selle lavastusega mitte mingisugust pistmist.