Rooste töö Tabasalu gümnaasiumis algas viis aastat tagasi, kui kool 2021. aastal avati. Klassi ees olemine on aga tema jaoks sageli pingeline. 

"See on igapäevane võitlus. Kui sa õpetajana klassi ette lähed, siis iga päev on lahing või sõda. Mõnel päeval tuled koju, oled katki räsitud. See on 90 protsendil päevadest. Ja siis on mingid päevad, mis on ägeda ja annavad energiat," kirjeldas ta. 

Rooste hinnangul on õpetaja üks suuremaid ülesandeid äratada õpilastes huvi ja panna nad tunnis toimuvat märkama. Tema sõnul ei ole kirjandus noorte jaoks huvitav ning õpetaja peab selle nimel pingutama.

"Sa seisad silmitsi sellega, et sa pead võitlema iga hetke eest, et nad üldse märkaks. Mingi huvi või põnevus on katki. Kirjandus kui selline ei ole lihtsalt huvitav. Selleks, et kirjandus huvitavaks teha, tuleb tohutult palju võidelda."

Ta märkis, et õpetaja peab olema korraga nii nõudlik kui ka leidma viise, kuidas õpilastes huvi tekitada. Tema enda tugev armastus kirjanduse vastu ei tähenda, et õpilased seda automaatselt jagaksid. 

"Ma ei ole just sellepärast kõige parem õpetaja, et mina armastan esmalt kirjandust. Ma tahan, et kõik fännaks kirjandust, neid tekste ja asju nagu mina, aga see ei ole loomulikult niiviisi," tõdes ta. 

"Minu arust kõige paremad õpetajad on sellised, kes tahavad töötada just nendega, kellel on raske kohal olla, keda ei huvita, kellele ei meeldi see asi," rääkis ta. "Mina mõnikord ei ole see. Sellepärast ma olen viletsam õpetaja. Mina tahan, et kõik armastaksid seda kirjandust juba loomulikult."

Õpetaja jaoks on õpilaste tähelepanu pärast võitlemine muutunud argiseks küsimuseks. See puudutab muu hulgas telefonide kasutamist. Tema näeb ühe võimalusena reeglit, et telefone ei kasutata tunnis üldse, kui neid õppetööks vaja ei ole. Samas tähendab see õpetaja jaoks ka vastutuse enda peale võtmist.

"Kui üks õpetaja hakkab üksinda ära keelama, et minu tunnis ei või, siis on alati see võimalus, et sa võtad löögi enda peal. Mul on see võimalus, see valik, ma ei ole seda valinud," ütles ta. 

Rooste õpetab keskkoolis ning tema hinnangul peaksid sinna õppima tulnud noored suutma õppetöös rohkem kohal olla. Nüüd ta näeb, et keskkooli on kandunud hoiak, mida ta varem seostas rohkem põhikooliga. 

"Ma mäletan, et keskkooli tunnid oli juba üleminekufaas – nad tahtsid olla täiskasvanumad, nad tahtsid olla natukene kohal ja näidata, mitte seda, et iga hetk kui on võimalik sõbraga juttu ajada, siis ma teen seda."

Lugemiskontrollid ei ole tema tundidest kuhugi kadunud. Neid saavad õpilased teha koos raamatu ja enda tehtud märkmetega. Tehisintellekti kasutamist märkmete tegemisel ei ole õpetajal võimalik täielikult kontrollida. "Vähemasti on see mingil kujul sekundaarse või triaalsena läbi seeditud," leiab ta. 

Teoste valimisel annab ta õpilastele nimekirja valikutega, kuid katsetab ka eri teoste kõrvuti lugemist. Näiteks meeldib talle lasta kõrvuti lugeda "Tõe ja õiguse" teist osa ja "Wikmanni poisse", sest siis saavad tänapäeva noored pildi sellest, millised olid kunagi nendevanused õpilased. 

Lisaks kuuluvad tema õpetatavate lendude kirjandusprogrammi ka nooremad eesti autorid. Ta on seadnud eesmärgiks, et iga noor loeks vähemalt ühe ajakirjaga Värske Rõhk seotud autori teost.

"Värske Rõhu põlvkond tõi eesti kirjandusse uue põlvkonna autoreid. Need uued autorid on ka väga andekad ja ma katsun leida alati võimaluse, et noored saavad ise valida, ise otsida, ise võtta," avas õpetaja.