Tänavune kooliaasta algus on Tuisule aga tavapärasest olulisem, sest klassijuhatajana alustab ta oma praeguse klassiga lõpuklassi. "Ma olen väga ootusärev, mis saama hakkab," tunnistas Tuisk Klassikaraadio saates "Delta".

Senised kaks aastat sama klassiga on tema sõnul möödunud hästi. Õpilaste erinevad huvid ja tegemised on muutnud ühise aja mitmekesiseks. "Õpilased on väga entusiastlikud, väga erinevate tegemiste ja huvidega. Erinevust on väga-väga palju ja ma arvan, et see ongi väga tore."

Esimese koolipäevaga seostuvad Tuisul ka enda väga selged lapsepõlvemälestused. Esimesest septembrist Põlva keskkoolis on talle meelde jäänud nii koolimaja lõhn kui ka esimene aabits ja kohtumine klassikaaslastega, kellega ta hiljem üheksa aastat koos õppis. Kümnendas klassis viis haridustee Tuisu aga Põlvast Tartusse Heino Elleri nimelisse muusikakooli vioolat õppima.

"Mind ikkagi valdas täielik tundmatus, pea ees vette hüppamine, kõik oli uus, aga see kõik kuidagi sujus ja läks väga loogiliselt minu jaoks," meenutas Tuisk Elleri kooli minemist.

Muusikakoolist alguse saanud tee on toonud Tuisu nii dirigendi kui ka koorijuhi töö juurde. Muusikaõpetajana töötamine oli aga alguses pigem praktiline otsus, sest koroonapandeemia aastatel muutus koorijuhtide töö keeruliseks ning Tuisk hakkas mõtlema, mida kõrvale teha.

"Minu kõige selline lihtsam varuvariant oli minna kooli muusikaõpetajaks, aga ei olnud nii lihtne midagi," tunnistas ta.

Õpetajaameti algus kujunes keeruliseks nii pandeemia kui ka uue töö õppimise tõttu. Koori ees seismise kogemus ei tähendanud tema sõnul seda, et klassi ees õpetamine oleks samamoodi loomulikult tulnud. Lisaks alustas Tuisk õpetajana 23-aastaselt ning vanusevahe gümnaasiumiõpilastega oli väike. "Ehk siis juba selline kerge eelarvamus minu vanusest tulenevalt minu suhtes oli õpilaselt väga lihtne tekkima."

Oluliseks osutus seejuures kooli tugi. Tuisk ütles, et tal oli õpetajaks alustades usaldav koolijuht ja õppejuht ning mentor, kelle poole sai igal ajal pöörduda.

"Mul tõesti vedas, et mul oli väga-väga toetav meeskond taga," ütles ta. "Et oleks selliseid võimalusi kõikidel alustavatel õpetajatel, siis ma arvan, et meil oleks koolides rohkem noori õpetajaid."

Nüüdseks on Tuisk töötanud õpetajana seitse aastat. Koolist ei ole tema jaoks saanud pelgalt kõrvaltegevus koorijuhtimise ja teiste muusikaliste ettevõtmiste kõrval, vaid töö, millel otsene tähendus. "Ma tunnen tõesti õpetajana seda, et ma saan päriselt midagi muuta ja paremaks teha."

Muusikatund ei tähenda ainult laulmist

Gümnaasiumis tuleb muusikaõpetajal arvestada sellega, et suur osa õpilaste tähelepanust on suunatud eksamiainetele. Samas peab Tuisk oluliseks, et ka muusika ja teised kultuurivaldkonnad jääksid üldhariduses nähtavaks. Tema sõnul on muusikaõpetus tihedalt seotud ka teiste õppeainetega ning uuel õppeaastal kavatseb ta kasutada muusikatunnis käsitletavat materjali ka abiturientide eesti keele riigieksamiks valmistumisel.

"Muusikatunnis tuleb eesti keele riigieksamiks näidete vihik, sest kust mujalt need näited tulevad, kui mitte kunstiajaloost, muusikast ja kirjandusest," märkis ta.

Muusikatunnis peab Tuisk oluliseks ka seda, et õpilased ei jääks üksnes kuulajateks. Tema eesmärk on muuta tund võimalikult aktiivseks ja mitmekülgseks. 12. klassi õpilasi ootab ees rännak Eesti muusikas, mille juurde kuuluvad muu hulgas rahvatantsud, laulumängud ja rahvalaulud.

Gümnaasiumis on muusikaajaloo osakaal suurem kui põhikoolis ning see võib õpetaja kogemuse järgi kümnendasse klassi jõudvaid noori alguses üllatada. Muusikaõpetust võidakse põhikoolis tajuda eelkõige vaheldusena teistele ainetele. Tema sõnul ei pea aga muusikaajalugu olema õpilaste jaoks kuiv. Tänapäeva tehnoloogia annab õpetajatele võimalusi muuta õppematerjal mitmekesisemaks.

Laulmine kuulub muusikatundi endiselt. Gümnaasiumis jääb selleks küll ajalooõpetuse kõrval vähem aega kui põhikoolis, kuid õpetaja sõnul soovivad õpilased ühiselt laulda.

Ka koorilaul on Jaan Poska gümnaasiumis populaarne ning noori innustab kooriga liituma eriti lähenev laulupidu. Tuisk tõi näiteks Gustav Ernesaksa "Mu isamaa on minu arm". Kui tunnis vaadatakse laulupeo videosid, võib õpilasel tekkida soov seal olemist ka ise kogeda. "Ja siis on see valik, et ma tulen koori, et ma saaksin ka."

Koori on oodatud kõik, kellel on soov laulda. Laulmisoskus võib areneda koos harjutamisega ning määravam on soov tegevusega tegelda. "Oluline on see tahe, et sa tahad päriselt seda teha. Ja ma arvan, et siis on kõik võimalik, sest kõik on võimelised laulma," usub ta.

Soov olla olemas

Õpetajatöös näeb Tuisk lisaks aine õpetamisele ka vastutust olla õpilaste jaoks olemas. Üheks suureks väljakutseks peab ta noorte vaimse tervisega seotud probleeme. Õpetaja ei saa olla kõigi probleemide lahendaja, kuid peab olema kursis, et vajadusel noort toetada.

Õpetaja ja õpilase suhet ei näe Tuisk siiski ühesuunalisena. Tema hinnangul õpivad klassiruumis mõlemad pooled. "Mina annan neile suuna ja nemad suunavad mind edasi küll paremale, küll vasakule, aga mul on tunne, et see tee on meil ühine."

Algavalt õppeaastalt ootab Tuisk eelkõige tasakaalu. Abiturientidel seisavad ees eksamid ja pingeline aasta ning õpetaja soovib, et õpilased suudaksid selle läbi teha ennast läbi põletamata.

"Ma ootan seda, et ma suudaksin olla neile toeks ja et me saaksime sellega koos hakkama," lausus ta.