"Sveta puhul ei oska me seda [mässu] mitte kusagilt mujalt otsida kui Sveta enda isiksuse seest. Ta on vabakutseline, naine, Vene taustaga, ja ta tunneb ebakindlust siin ühiskonnas, Eestis elades. Selle ebakindluse pealt on ta justkui hakanud seda etendust looma. Laval me mässu ei näe. See on täiesti aktsepteeritav, normaalne kaasaegse tantsukunsti etendus – tantsitakse, räägitakse, lauldakse. Aga see mäss on meetodi sees, kuidas Sveta on seda etendust teinud," rääkis "OP-ile" etenduskunstnik ja kriitik Kaja Kann.

"Näiteks, tavaliselt on laval tantsija, seekord on mittetantsija. Tavaliselt esimese asjana on teater, temal on tants. Laval me oleme harjunud nägema professionaale, tal on amatöörid laval," lisas Kann. "Minu meelest ütles üks esineja just laval iseennast kirjeldades, et ta tegi ühe korra ühe väga halva muusikapala. Sai aru, et see on halb ja sellest saigi halva muusika tootmise hobi, mida ta teeb siiamaani."

"Terve see lavastus on selles mõttes metoodiliselt ja tahtlikult, teadlikult tehtud väga halvaks. Veel näiteks muusika koha peal – mikrofon tavaliselt seisab stand'i peal. Seekord käitutakse mikri peal nii, et ta kukub maha, meil publiku seas on vastik, et see kolksub. Sveta[l on] positsioon, et ma teen, mis ma tahan. Aga ta ei tee tegelikult seda, mis ta tahab, vaid ta teeb seda, mida teemadest ikka ja jälle [käsitletakse] – ja need teemad on sugu, vabakutselisus, haigekassa kaart, internet ja nii edasi," märkis Kann.