Jürgen Rooste luuletus. Kuidas vabariik nutab meie kõigi eest
Kirjanik Jürgen Rooste kirjutas luuletuse huntidest, libainimestest ja üksildusest.
väljas akna taga
ulub vabariik kui hunt
on täiskuuöö ja
libainimesed tänavatel liikvel
üks seasilm nosib
värsket tütarlast
ja teine rebasena noolib
pesamuna
väljas akna taga
ulub vabariik kui hunt
on õhus viimsepäevatormi
lämbe lõhn
ja tuvi turnib trotuaaril
üks vanaproua trammipäätuses
mul ütleb: tal on häbi
elada sel maal
ja nii ta sureb
ühes oma häbiga ja
väljas akna taga
ulub vabariik kui hunt
ja vaesed jäävad vaesteks
sest et rikkaks ju ei saa
kust tuleks rahalaev
ja kus küll maabuks ta
lipp lehvib – lippu lehvitatakse
ja laulab ikka laulupidu end
öös morn mees läheb kuskile
nii sihikindlal sammul
on mõtteis: mõtted need on sünged
nii sünged et ei märkagi kuis
väljas akna taga
ulub vabariik kui hunt
meil kingib rukkilillepärgi
iga persestunud nukravõitu päev
ja armastus saab otsa enne
kui ta algab
ja keha liiga kiirelt vanaks jääb
ja ilutulestik on aastavahetusel
siis laulab ABBA siis on naer ja nutt
just nagu kaubakeskusesse
suure ale päeval
meil kõigil surma poole
olevat näib rutt ja
väljas akna taga
ulub vabariik kui hunt
mul kalla sõber
küllap sulle kallan
kui minu käes on kord
on väljas päike
ta on paksu musta pilvevalli taga
sest nii on ilus – nõnda just ju peab
veel hullem sellest
et me keha vananeb ja hääbub
on see et lõpuks mõistus kaob
et lihtsalt tühi kulund kest
kus miskipärast süda
ikka taob ja kuskile ei ole minna
oma häbi-murega
võibolla metsatukka surema ja
väljas akna taga
ulub vabariik kui hunt
ta pisarad on klaasi pääl
sest kus siis veel
tuul undab latvades
ja igaüks on ise üksi
kuigi ikka koos
Toimetaja: Kaspar Viilup