INIMESEKS OLEMISE ASI

ma olin nii tüdinud kogu

sellest kunstist ja pasast

ja sellest mida nad nimetavad

luuleks

kõigi nende geeniuste kogudest

ja nende neetud etendustest

ja siis ma sattusin kogemata

kuulama noid verinoori

ja alguses oli see mõte et

ahaa nad ei ole teid lugend

nad ei ole teie tantse vaadand

ja seepärast leiutavad nad oma jalgratast

ja siis järsku tabas see mind

kui hää on see neetud jalgratas

selle asja nimi on vabadus

see on anne see on kunst

mitte see sitt mida poodiumile tõstetakse

ja aastatateks stipile pannakse (nagu mina)

see on see loomalik loomulik jõud

nendes uutes noortes:

maailmas pole kunagi olnud

nii vähe tööd mida tegelikult tuleb teha

(meist suurem jagu teeb n.ö

sotsiaalset tööd mida tegelikult eluks

pole vaja – eluks on vaja süüa ja

riideid ja arste ja kooli – kõik muu on suva)

maailmas pole kunagi olnud nii palju

häid noori luuletajaid-kunstnikke-muusikuid-tantsijaid

(see on kõik sama asi)

kui praegu

me elame kõige paremal ajal üldse

ja ainus mis selle ära rikub

on meie ise sest pääle kunsti

on meil vaja ikkagi nii palju

kilest ja plastmassist sitta nii palju

kaubakeskusi nii palju tühjust ja valu

niiiiiii palju netipornot nii palju mittemidagit

kummaline eks

ajal kui piisaks paarist puu- ja juurviljast päevas

ja ühest tõelisest elu lõpuni kestvast armastusest

ja luulest ja muusikast ja muust

just sel ajal

eelistame me ise endale näkku kusta

näe – inimkond! -- nüüd sa alles saad!

aga vähemasti mina läen selle võitlusega edasi

ma olen ses mõttes nats et ma usun et

eesti keelt on vaja – see on nagu ökosüsteem

et hävita üks rohukonn ja kogu sooelajate kamp kaob

ma olin kaotanud oma usu luulesse ja kunsti

ja ma leidsin selle

aga ma leidsin selle väga noorte inimeste juurest

kes alles otsivad

sellist teatrit-luulet-muusikat-tantsu tahan ma teha

tahan tagasi lapseks sest mul tollal vist

ei olnud kunagi päriselt võimalik laps olla

ma tahan tagasi lapseks sest ainus tõeline ja

võimas kunstiteos on lapse joonistatud

sinine päike (ja ma tapaks selle õpetaja

kes ta õla tagant ütleb et tubli aga

päike peab olema kollane)

minge vittu oma kollase päikesega

veetke üks päev koplifornia rannal koos minuga

ja te saate aru et päike ei ole kunagi kollane

ja kunst on kunst ainult siis

kui sa iga päev alles õpid kuidas

päriselt seda inimeseks olemise asja teha