väikese linna vihmased tänavad

süda on natuke katki

aga armastab ikka: mõtlen kõik

ilusaks – mõttetud pophitid

hotellitelekanalil ja hamburgeriputka

noored teenidajaplikad

ja kogu selle ringitralliva teatrirahva

ja hakid ja harakad

väikese linna vihmasil tänavail

kõnnin mööda surnuaiast ja leian

enda sees ühe kalmistu

kuhu ma olen matnud oma vanad armastused

see siin ei taha veel surra

ikka võitleb aga sa oled ta juba surma mõistnud

ja tagasitulemist siit pole: nagu vihm

ei lange maast täna tagasi taevasse

ei lange meie sellesse imelisse võlukunsti

mis kord oli me pärisosa

väikese linna vihmased tänavad

ja päikselised ja päikselumised

kandsid meid käsikäes kaugusse

me kadusime iseendil silmist

ja siis see läks

las ta siis läks

ega see ei tee vähem valu

see ei tee vähem valu sest

me saame sellest ju aru me oleme ju

täiskasvanud inimesed

ikka ei tee vähem valu

päike lõikab teravalt tumeda pilveserva alt

väikses vanas linnasüdames

vihm jääb hetkeks järgi ainult seks

et mu sees edasi sadada

tumedalt hallilt vaikselt ja pikalt