käisin enne varahommikut

vanas hommikumantlis

pisikese punase penniga

tänaval rulatamas

sõitsin-siuglesin all

mööda Kopli rannaäärseid teid

ja siis keerasin tagasi

kodupoole nagu ingel

mu sügav sume vari laugelt

libises üle alles ärkavate inimeste

päiksetõusukõrbelõhnalise

maailma

esimesed kellele

ma alati mõtlen ja mõtlema pean

on mu lapsed ja kassid

ja siis ma tagasi jõudes

panin kassidele toitu aga

kui ma selle kilepaki avasin

ja seda kaussi panin

küsis toit – jah, see neetud sült kõneles!

et ise sa enam loomi ei söö

jah – aga oma kassidele

toidad ikka mind ahh?

jää vait tahtsin ma öelda

jää ometi vait

mu kassid ju ei saa

veeganiteks hakata

sest sina saad rääkida

kõik maailma liha

räägib laulab ja tantsib

aga kellegi jaoks on ta energia

keegi sööb ta ikkagi lõpuks ära

nii et liha: luuleta kähku

need võivad olla su

viimased read

enne mu kassi huuli