Tõsi, see on hoopis teistsugune tants kui näiteks Sõltumatu Tantsu Laval või vahel Kanutis, aga ilmselgelt... tants on üks inimeseomaseid ja loomulikumaid väljendusvahendeid, ja otse seotud keelega, suhtlemisega. et ikka, luule ja tants (ja teater seega) asuvad kuskil samas kohas juba olemuse poolest, oma sünnihetkel. Tants ja luule ja laul ja kõik see – inimeseks olemise viisid, selle avanemine! – on pärit kuskilt samast kohast.

Ses mõttes veetles mind väga Jerome Beli "Gala". Bel on muidugi nüüdisklassik ja "Galat" esitati, st taaslavastati 50. korda, 50. kohas! Beli asemel viisid lavastusprotsessi läbi ta käsilased – tükis tantsivad kakskümmend kohalikku (Olgu nad tänutäheks ka välja hõigatud: Raho Aadla, Grete Alavere, Eha Albert, Eva Calica Eclar, Jaak Jalakas, Marta Jamsja, Annalisa Kesküla, Kristo Kruusman, Evelyn Mägi, Liisa Mägi, Jane Paberit, Jaanika Petrova, Alan Proosa, Mehis Saaber, Kersti Selli, Rein Sikk, Maarja Tamleht, Mirjam Toomingas, Liivi Tuga, Eliis Uudeküll).

Muidugi, ma mõistan – see on suurepärane emotsionaalne manipulatsioon! Aga, jah, kas me ei lasegi mitte kunstil endaga manipuleerida?

Jerome Bel "Gala"

Nimelt on laval väga erineva tantsuoskuse, keha ja vanusega inimesed, kes teevad koos läbi ühe tantsuteekonna. Beli struktuur algab väga teadlikult balletiharjutusega ja siis röövib järjest enam tantsu inimesele tagasi. Ballett on muidugi võluv ja veider gümnastika, milleni jõuab aastatepikkuse tööga, mis algab lapsepõlvest. Aga see ei ole iseenesest tants, tantsu olemus ega kese. Pigem juba tantsu kauge ja veider sugulane...

Nii et – jah, see on imelihtne tükk, imelihtsast mõttest lähtuv. Seeläbi meenutab paari aasta tagust Vabal Laval mängitud tantsulavastust "Alastusest enam", ainult et riietega ja vähemate "professionaalsete" esitajatega – kõik kasvab energia ja inimlikkuse pealt. Paratamatult koomilised hetked asenduvad hingekriipivatega, mõne tantsija tehniline meisterlikkus saab kõrvuti pandud teise tohutu pingutuse ja püüdlusega ja vahel ka kohmakusega.

See on üks neist kohtadest, kus kunst tuleb n-ö inimesele vastu, kus tänutäheks osalemise ja vaatamise eest on emotsionaalne laeng. Jah, see pole kogu kunst maailmas, sellele kontrastiks, et ta töötaks, peab olema palju enamat. Aga et inimlik puudutus on vajalik, see on ilmselge... 

*

Henri Hütt ja Mihkel Ilus jätkasid oma lavastustesarja uue tükiga "Kapriisid 3,5". Veidi ambitsioonikalt kuulutavad nad tutvustavas tekstis: "Teatri mitte-dramaatilised elemendid on toodud esile, liigne elulähedus jäetud tahaplaanile. Kehad laval on ettekääne alistuda ruumile, milles kunstiteosed saavutavad kogu aktiivse ja passiivse tähelepanu. Kapriisid kui meetod tegeleb performatiivse installatsiooni ning installatiivse performance'i võimaluste ning võimatustega. Endast loobumisega jõutakse vaatemängu loomise alguspunkt".

Ma ei tea, mis on "liigne elulähedus" ja kas tegelikult on võimalik selle kunstniku taandumine lavalt, kel on nii selge agenda. Igatahes lõid nad tõesti, nagu lubasid, installatiivse ruumi, mis mängis valge-musta kohtumispunktis, lisaks valgusega ja tohutu hulga objektidega, mida lavale laiali puistati või lakke riputati.

Nii et tõesti kujuneb mingi segu visuaalkunstiteosest – tõsi, üsna abstraktsest – ja teatrist, sest Ilus ja Hütt on siiski selgelt kohal, kui jätavadki meid pildiks kujundatud lavaga-saaliga vahepeal üksi või kaksi või...

Ma saan aru nende taotlusest ja tööst, lihtsalt võib-olla ma ise tahan kunstist enam ekspressiooni, tunnet, võib-olla koguni liigselt elulähedast, sest ega ma ei oska neid asju eraldada. Kunst ja elu – kunstil pole ju väljaspool elu suurt mõtet? Samas, tegelikult vast Hütt ja Ilus tunnevad sama, nad ju elavad oma loodud kunstis, elavad seda üles ehitades, see kannab neid. Nii et äkki on see ikka üks üsna elulähedane värk?

*

Mart Kangro, Juhan Ulfsak ja Eero Epner on toonud lavale kolmemehetüki "Workshop", mis jäi mul Tallinnas vaatamata. Ja – kuigi juba enamvähem sõprade kaudu teades, mis nad teevad – neil õnnestus mind üllatada, rabada. Miski asi, mis algab nagu absurdikomöödia või jant, just nagu eluõpetuse töötuba, kus esmapilgul (aga ainult esmapilgul) räägitakse üksteisega seondumatutest, vastandlikes asjadest (noh, nagu posti kujund eesti kunstiloos või õige saagimistehnika), kuidas sellest ehitatakse üles teatavas mõttes hoopis absurditragikomöödia või lõpuks lausa installatiivne draama – sest lõppeks ehitavad nemadki saalist või lavaruumist nagu juhuslikult, "tööõnnetuse" käigus installatsiooni, imeilusa ruumi: siin on see publiku-lava eraldatus tinglikum kui nätteks Hütil-Ilusal, kes küll ka kasutavad kohati publikut installatsiooni loomisel, aga eraldavad lavapildi ja auditooriumi siiski väga klassikaliselt ja selgelt.

Muide, siin ka siis selle festivali (minu jaoks) kolmas "sünnitusstseen", mil Ulfsak pikalt demonstreerib põrandale lebades pressimise õiget hingamist... Väikelapse hoidmise ja surnuga tegelemise õpetuse stseenid on nii valusalt põimitud koomika ja traagikaga. Ühesõnaga, tahtmata rohkem reeta lihtsalt tükki ära kirjeldades, siis see on üks intelligentsemaid, kujundeid põimivamaid, paremini üles ehitatud nüüdisteatritükke siinsetel lavadel. Kõik kolm tegelast kannavad selle loo veeretamise vastutust põrguhästi; süsimustale mõrvahuumorile vastandub järsku meditatsioon ja... Jah.

*

Kaks aastat tagasi oli Baltoscandali kõige nõrgem tükk briti nüüdisteatri mässulise-uuendusliku trupi Forced Entertainment vedaja Tim Etchellsi nn improluuleõhtu, mis jäi lihtsalt alla pea kõigile luuleõhtutele, mida ma Eestis ja Soomes ja maailma luulefestivalidel kohanud. Selle kandvaks jooneks oli mingi igavuse ja tüütuse vaim.

Tim Etchells on tagasi, seekord lavastajana, ja tõtt-öelda ei ole kindel, milline ta roll õigupoolest selles tükis on, sest idee autoreiks on märgitud lavalolijad-etendajad Jerry Killick, Richard Lowdon ja Claire Marshall.

Ütleme nii, et "Real Magic" läheneb tüütuse teemale palju metsikumalt, loovamalt ja intensiivsemalt. Meile mängiti (kavas välja hõigatud 80 minuti asemel ca pool tundi kauem) lõpmatuseni sama stseeni: kujuteldav telesaade, kus on saatejuht ja kaks n-ö võistlejat, kellest üks peab oma vaistu või telepaatilisi võimeid kasutama, et ära arvata üks sõna, millest teine, talle tundmatu osaleja mõtleb. Kolm tegelast vahetavad lõpmatult rolle, vastused on alati väärad (ja vääramatult samad), mängitakse läbi tohutu hulk stereotüüpe, piinlikkuseni nähtud käitumismalle nii osalejate kui saatejuhi poolt, kuni vahepeal muutub see kaoseks-mänguks-hulluseks.

Millele kõik taandub? Esiteks sellele samale inimkogemuse ja inimliku lolluse ning lõksus olemise tunde kandvale ja piinavale fenomenile (näitlejad jõuavad tüki teises pooles laval pea selleni, et mängivad sama, mis publik tunneb: millal see läbi saab?).

Forced Entertainment "Real Magic"

Teiseks näitlejameisterlikkusele, sest vaatamata sportlikule väljakutsele, mille lavastus nii vaatajatele kui lavalolijale esitab, on näha, et tegemist on kolme sellise klassi koomilise ja dramaatilise andega näitlejaga, kes võivad endale üldse lubada riski säärane olemuslikult lõputult tüütu idee ette võtta.

Lõputult tüütu, sest mingil hetkel saab vaataja ju aru, et tema ees mängitakse säärast igavest coitus interruptus't, et rahuldus ja püüd sellel järgi jääb tulemata. Et selline suhe teatri ja vaataja vahel on perversne, nagu see masohhisti-sadisti anekdoot (Piina mind! A vat ei piina!). Või siis, kui jahid pool elu toda üht armastust, aga just tema ei taha sind...

*

Mul jäi reedeöös vaatamata ühe oma suure lemmiku, nüüdisteatri tõelise superstaari Ivo Dimchevi kontsert. Vaat tema on ekspressiivne ja võimas, emotsionaalne manipulaator ja musta huumori äss ja tõeline lavaenergia ja... liiaselt elulähedane ja -kauge korraga. Tõeline friik ja tõeline inimene korraga. Selles mõttes ongi äge, et ta laiv siin oli läbi müüdud, et ma ei saanud lihtsalt piletit ja tundsin järsku, et tõenäoliselt oleks küll õnnestunud kuidagi end sisse lunida või lipsata, aga et las see imeilus hetk libiseb must mööda.

Pealegi on see ju imeilus, et Dimchev Eestis ka selle mõõdu täht on, et teda ongi keerulisem vaatama pääseda. Tuleval nädalal on ta NoTaFel Viljandis, teeb seal miskit töötuba ja vist ka esineb, nii et ta on ikkagi käeulatuses...

PS! Jim Ashilevi juhtis sõbralikult tähelepanu mu veale eelmises Baltoscandali-tekstis – kolmapäeval nägin ikkagi Joris Lacoste tükki "Suite N°3" (mitte nr 2, nagu ekslikult kirjutasin) tsüklist "Choral Suites". Lihtsalt, mul on jäänud kuidagi üks osa nägemata ja järeldan oma tüütus isekuses, et see peab teine olema...