Priit Raua valikud on täpselt selle nägu, kuidas ta siis teatrit näeb ja näha tahab parasjagu – kindlasti mängib siin rolli ka rahakott, tänavune Baltoscandal väga eksootilistesse maailmanurkadesse või teatrikäsitlustesse ei tunginud, see on ikkagi meile tuttav, teatavas mõttes just nimelt (põhja)euroopalik kultuuriruum, kus koodid on tuttavad või vähemasti muugitavad, aimatavad-mõistetavad ja nahavärv üks ja seesama. Muidugi ei tea eestlased enamasti midagi näiteks katoliiklikust kirest ja meid on suhteliselt raske solvata suure suguliikmega paavsti kujuga... isegi, kui seda veidi imeda. Ekstaole. 

*

Briti-Kanada teatraal Deborah Pearsoni "History History History" on eestlasele täiesti mõistetav retk ajalukku: meid visatakse peamiselt 1950ndate Ungarisse (no ja veidi ka hilisemasse aega), keskmes on üks spordikomöödia, äravahetamisfilm - Futbollia nimelise diktatuuri admiral ajab pisikelmist pliiatsiärika sassi tippjalgpalluriga ja toob ta oma riigi koondisse -, mis pidi Budabestis Corvini kinos esilinastuma 1956. aastal, muidugi just siis, kui kinost oli saanud mässuliste staap.

Peaosatäitja – tänase etendaja vanaisa – põgenes koos naise ja lapsega. Ja film jäi aastaiks riiulile, mees üritas küll riigi kutsel hiljem naasta (Ungaris oli ta ikkagi staar, Kanadas ilma keeleoskuseta eikeegi), mis lõhkus ka ta abielu, sest naine eelistas vaba maailma, mees oma kadunud karjääri.

Materjal ise on põnev ja tükk kestab täpselt sama kaua, kui see filmgi, mis vaikselt ja siis häälekamalt koguaeg jookseb. See on põnev, sest see on meie ajalugu ka. See ungarlastele üks viletsam sõjajärgne hetk, tagasilöök langes ju aega, kui meil jälle oli stalinistlik pitsitus kõril suhteliselt lõdvenenud. Suhteliselt!

Aga Pearson ei hakka materjaliga palju pihta, ja ma ei tea, kas see on hea või halb. See on loo jutustamine, kinopildiga jutuõhtu. Sest peale dialoogi oma vanaemaga (Pearson räägib oma osa kohapeal, vanaema salvest) ja mõnede koomiliste lüümikute Pearson oma jutustajapositsioonist ei väljugi. Lisaks kasutab ta ülevõllihuumorit lisades filmile valesubtiitrid (Youtube'i-põlvkonna lemmiknalju!), aga see võte on kohe äratuntav ja jätkub teatava läbiva killuna, groteskivõttena kogu lavastuses.

Deborah Pearson "History History History" 

Nüüd on küsimus: kui sulle on oma perekonna ajaloost kätte kukkunud väärt materjal, siis kas on aus seda enam-vähem nii otse ka serveerida? Või on õigustatud minu kui vaataja sisemine vajadus, et kunstnik toda teatraalset ruumi veidikegi raputaks-liigutaks rohkem, võtaks oma looga ka midagi ette? Lugu iseenesest ongi juba hea ning melanhoolne ja otseselt meie ilmanuka ajalugu, eks. Mida ma siis veel tahan?

Aga midagi nagu tahan, jäi kripeldama: mingis mõttes on see ju lihtsalt kergelt teatraliseeritud, aga olemasoleva (eel)materjali tutvustamine. Samas: lugu on oluline... Jah. Ma, muide, ikkagi päris teatriks seda ei nimetaks, jutuõhtu koos kinoga on ehk täpsem.

Siinkohal võime juba edasi vaielda, sest samas ma toetan teatavat sünkretismi kunstis, et kõik kunst, on sünnihetkelt olemuslikult ikkagi sama asi, ja kunstlik eraldatus teatud kõrgkultuuri mõistes või ringkonnas enne 20. sajandi n-ö interdistsiplinaarset tagasitulekut oli lihtsalt mööduv faas. Siiski ei tähenda see, et me oma viimase paari aastatuhande koodidest-mõistetest nii kergesti vabaneks. Need on meie loomulikus keeles ja lapsepõlves selged antused, nende kõrvaleviskamine, rapsti, pole võimalik.

Muide, Pearson lõikab tükist vanaema palvel välja ühe lindistuskatke, kus too räägib vanaisa pahedest. Ta ütleb, et mõistab, kuidas tsensuuri ja diskreetsuse, peenetundelisuse, kellegi hoidmise vahel on oluline vahe, kuigi see jookseb vahepeal mööda õblukest, pea aimamatut piiri. Ma olen sellega päri. Ma usun koguni – kuigi see mu luulest alati pole paistnud –, et vahel on see diskreetsus lausa kunstniku kohustus või töövahend, sest see ei välista ausust sugugi, lihtsalt lisab aususele gravitatsiooni. Vastutuse, mis võib lõpuks tööd ennast isegi võimendada. Aga jah, see pole mingi kunsti üldrelatiivsusteooria, millele praegu mõtlen.

*

Nii vähe on kunstis asju, millega sa saad Eestis šokeerida ja raputada ja kohtusse jõuda. Neid on koguni nii vähe, et selleks tuleb väga teadlikult pingutada. Mõnelgi maal on see palju-palju kergem, ei ole palju vaja tehagi, et sattuda uurimisorganite või moraalimeedia või mõlemi haardesse. Poolakate Teatr Powszechny on koos horvaadist sotsiaalkriitilise, poliitskandalistist lavastaja ja näitekirjaniku Oliver Frljićiga teinud tüki "Klatwa" ("Needus"), mille samanimelise n-ö originaali või pigem siis uusversiooni hüppelauaks saanud teksti kirjutas 1899. aastal näitekirjanik ja renessansi-inimene Stanislaw Wyspianski. Saan aru, et tekst on Poolas vastuoluline klassika – ehk natuke haagib teema veidi meie "Libahundiga", sest kujutatakse külakogukonna vaenu ja ebausku: preester on teinud ühele tüdrukule tited ja küla tabab põud. Usutakse, et pattude pärast. Järelikult: kas nood lapsed peavad surema, et kogukond nuhtlusest päästa?

Muidugi kasutab nüüdisteater originaaltekstist vaid mõnda lõiku. Kõik muu on kindaheitmine: katoliiklastele, Poola tänasele autoritaarsusele kalduvale ja pealiskaudselt patriotismiga lehvitavale, üha sumbsemaks-soisemaks muutuvale ühiskonnale. Ja nüüdisteatrile endale.

Tõesti, siin imetakse kipsist paavsti riista kui võimuatribuuti. Saan aru, et Poolas on see pahandanud inimesi, et solvatud on otsekui Johannes Paulus II ennast, aga kujund on kujund: see siin on ikka konkreetselt ühe mõjuvõimsama ja kõige rohkem Uue Testamendi Jeesuse põhimõtteid reetnud süsteemi sümbol, mitte rünnak ühe inimese vastu.

Teatr Powszechny "Klatwa" 

Kiriklike-riiklike kujundite rüvetamise ja vihaste monoloogidega põimitakse turmtuli, rünnak – küll kutsub üks näitlejanna publikust inimesi endaga paarituma, et Poolal ikka järeltulijaid oleks; teine ähvardab teha nii palju aborte, kui suudab; kolmas otsib koerana pealtvaatajate seast juute; neljas paljastab lavastaja pealiskaudsust-perverssust (lavastaja enda käsul: et kas tõesti on naiste peksmine ja seksuaalne alandamine laval "feminism"? või mingi lavastaja kiiks, et talle meeldivad naisnäitlejad, kes seda kõike endaga teha lasevad?); viies pressib oma suguliikme läbi lavastaja foto suuava, sest ta on see näitleja, kes on alati valmis kõige rämedamaid asju tegema, kuigi tahaks lihtsalt üht ilusat monoloogi lihtsalt ja nii edasi. Ristikujulistest juppidest konstrueerivad näitlejad automaadid, millega imiteerivad publikusse tulistamist.

Tohutu nüüdisteatri ja pulbitseva poliitilise viha koogelmoogel! Nii tohutu, et see on tehtud pea teismelise, ebaküpse kirega. Originaal-needuse ümber pöörlev tüki esimene pool ongi põnevam, sama jõhker ja ründav, aga sel on too ülesehituslik, narratiivne seotus vana näidendiga. Visuaalselt lihtne ja tugev maailm, järjest rohkem preestrirüüdes tegelasi, suur rist lava keskel... Aga mingil hetkel, kuskil tagumises osas, tehaksegi seda, mida teha saab: mõtleme nüüd välja kõik viisid, kuidas me saame rünnata-šokeerida-raputada, nüüdisteatriga inimest ehmatada.

Kusjuures ma saan aru: Poolas on neil reaalselt ohtlik seda kõike teha, neid ongi rünnatud, teatrit on rünnatud, näitlejaid on rünnatud, etendusi on ära jäänud seepärast, praegu arutab tükki kohus, üks minister nimetas seda pornoks (ilmselgelt on see teater, ma olen pornot ka näinud, väga erinevad asjad, erinevaid vajadusi ja tundeid-tunge rahuldavad või ärritavad), teatri kohal ripub kirves.

Eestis aga on see praegu lihtsalt selline nüüdisteatrimöll. Siin on ohutu seda mängida, see on teater. Me võime küll ka mõne kujundi või motiivi või sõnastuse peale ehmuda-solvuda-ärrituda, aga see kõik on turvalises teatriruumis. Meil on tõesti väga vähe asju, millega on võimalik šokeerida, ja ma ei pea tarbekaks selle nimel lastepornot kujundi või võttena kasutada, et ühiskonda raputada, see ei aita kunstnikul ega kunstil kuidagi vabam olla. Ka need tabud, mida nii murda, on kahtlased. "Needus" tegeleb ikka selgelt vabaduse väärtustamise ja ebameeldivate võimumustrite ja tabukindluste raputamisega.

Siinkohal tasub meelde tuletada, et see on Eestis teater seniks-kuniks. Juba on märgatav poliitiline toetus ja baas ühiskonnas inimestel, kelle jaoks NO99 suhteliselt turvaline maailm on sedavõrd madal ja ohtlik, et teater tuleks sulgeda.

Siiski-siiski, tüki juurde korraks tagasi. Kõik muu on siin tinglik: näitlejanna, kes kutsub publikust kedagi endaga magama, ei magaks kellegagi. Teine, kes ähvardab teha aborti, pole rase. Kolmas, kes peab natsimonoloogi, ei ole nats; preestrirüüdes amelemisestseenist ei kasva päris orgiat jne.

Aga tüki üks põhivaenlane on – ja täie õigusega – katoliku kiriku süsteem, mis lubab perverssusel ja rõvedusel enda sees elada ja lubab sellele isegi jumalikku andestust. Lavastuses on stseen, kus (vist?) kõik trupi liikmed tutvustavad end järjest ja kirjeldavad juhtumit, mil mõni preester on neid kas ahistanud või lausa ära kasutanud, vägistanud.

Kõik muu selles tükis on ikkagi väljakutse ühiskondlikule tuimusele ja moraalile, aus süüdistus fiktsiooni vormis. Noh, rist raiutakse lõpuks maha, valgusest Poola vapist keeratakse pirnid välja, hümni lauldakse kraaksuva häälega lällates. Aga siin jäi mul kripeldama – kas need vastikud ülestunnistused preestrite rõvedusest, need, mis on öeldud oma häälega (lisades ka, keda ma selles tükis täna mängin), kas need on tõsi? Ja kui need on tõsi, siis on katoliku kirik – vähemasti Poolas – omadega tõsises hädas ja mädas. Ja kui need pole tõsi, siis on moraalselt kahtlane ja väga demagoogiline sellisesse võitluslauluna esitatud tükki säärane stseen lisada.

Ühesõnaga, lavastaja on visanud meie ette ka palju toormaterjali, tüki enda ja sõnumi huvides oleks seda vaja tihendada ja kaasaegse teatri ekstreemsuste paraadi saaks kõvasti lühendada nii, et see mõjuks võimsamalt. See on nagu vihale aetud ja üliseksuaalse teismelise mustand sellest, mis kogu maailmal ja teatril häda on, mida ta kõigi teiste ja siis ka enda juures ei salli. Igale poole pritsib, aga neist pritsmetest õigesse kohta jõuab vähe, mingit mustrit ka päris ei moodusta, või noh, enamvähem.

Tõeliseks rusikalöögiks antakse selle tühja rabelemisega aga väga palju jõudu lihtsalt ära.

Siiski ei saa öelda, et see lapsik märatsemine-rõvetsemine mind mõjutanud ei oleks, et see poleks minus äratanud võitlusvaimu ja tumedaid tunge. Aga ma usun, et saab võimsamalt, saab sisulisemalt, saab raputavamalt, ja et selles tükis räägitakse ikkagi kunstniku vastutusest – kas või see, et kunstnik peab need valusad teemad välja tooma –, siis esimene vastutus oleks ikkagi teha seda võimsalt, kontsentreeritult. Tõsi, eks laamendamises ole oma võlu, eks seegi köida meid vahel. Viha tuleb ju kuidagi välja taguda, kas või patja pekstes.

*

Kui kaks eelmist olid tihedalt seotud ajaloo ja poliitikaga, siis kolmandal tükil, mida viimasel õhtul nägin, pole selle kõigega pealtnäha midagi ühist. Kuigi ma olen väga kindel, et loodusmaastiku näitamine ja meditatiivne-ambientne muusika peidab ka endas poliitilist sõnumit: see on see valik, et me näitame teile midagi (petlikult) ilusat ja rahulikku, me ei tee poliitikat ega lõhu teie väärtustemaailma. Ja see on juba väga teadlik poliitiline valik!

Ansambel U: (muusikud), Rein Zobel (videokunstnik) ja Scott L. Miller (helilooja) lõid audiovisaalteose, virtuaalreaalsuskontsert'i "Raba", kus publik 11-minutilise videoteose jooksul n-ö VR-peakomplektiga "sees" viibides jälgis rabamaastikukaadreid, samal ajal kõlas ambientlikult kulgev heliteos.

Muu virvarri sees on see muidugi rahustav. Aga pean tunnistama, et Ansambel U: on mulle väga armsaks saanud ja tegelikult on nende jälgimine laval juba iseenesest visuaalne kunstiteos - nende mingis mõttes teistsugune pillivaldamine ja ka teistsugused pillid, ühtlasi koos helidega sündiv ligi performance'lik lavamaailm. See läks seekord veidi kaduma. Võib-olla oli mul endal mingi barjäär, ma pole ka selle tehnoloogia sõber ega austaja, aga säärane nüüdismuusika läheb mulle mingi hingelise rännakuna küll väga korda.

Eks me näe, kuhu see tehnoloogilisi võimalusi pruukiv teatri-, kino- või kunstimaailm edasi läheb, see rännak on ka kindlasti vajalik. Aga Ansambel U: oleks väärt Baltoscandalil esinema ka lihtsalt omaenda lavapildiga, nagu nad on.

*

Ma olen üldjoontes kindel, et kaasaegne teater ja performance-kunst on õigel rajal: kunstid peavad selles lähitulevikumaailmas ühinema üheks ja samaks inimeseks olemise asjaks, nagu nad on tegelikult loomu poolest alati olnud: kas või keskaja laatadel ja karnevalidel või hoopiski kogukonnarituaalides nii rõõmu- kui mureaegadel, kus luule-teater-muusika-tants on ikka üks olnud.

Kunstniku töövahendiks ja eeliseks on tema (õpitud) oskused ja kujundiloomisvaist ning sisemine tung-anne-vajadus-kirg-tuli. Tuleviku maailma stsenaariumi me loome praegu alles kõik koos, aga taevas on tumedavõitu. Mõnikord ärkab minus optimist, ja siis ma usun, et see võitlus on võidetav. Tegelikult on ta esmalt ja peaasjalikult ainult võideldav, ja see on kunstniku ülesanne.