Arvustus. Heidikud ja hälvikud meie hulgas ja meie sees ({{commentsTotal}})

Muud nagu väga polnudki.
Muud nagu väga polnudki. Autor/allikas: Mailis Tõnisson

Uus raamat

Jürgen Rooste

"Surm Tallinnas"

Tuum

126 lk

 

Jürgen Rooste tõesti alles esimene! proosaraamat sisaldab 11 juttu aastatest 2001-2018. Valitud ja temaatilist juttu, pealkirjas lubatud surm on kohal. Surmast saab kirjutada mitut moodi ja vähe on kirjanikke, kes sellest ülepea rääkida ei võtaks, aga neis lugudes on kõik päris sarnane – surm on eeskätt ülemäära palju alkoholi tarvitava minajutustaja emotsionaalne atribuut.

Autor on samuti emotsionaalne inimene. Emotsioonid on ju üldiselt võluvad, jätavad ausa ja siira mulje, aga võivad liigpruukimisel ära väsitada. On tore, kui keegi vahel naerab või nutab, rusikaga lauale põrutab või rinnale taob. Aga kui seda tehakse kogu aeg, vahetpidamata, siis on tunne, et lugeja paisatakse hüsteeriku maailma ja sunnitakse teda pealt vaatama, kuidas äärmiselt labiilse närvikavaga isik tekitab probleeme iseendale ja oma lähikondsetele, põhimõtteliselt mitte millestki.

Ehk täpsemalt öeldes, kuidas muidu ehk talutav elu, mis võiks olla osalt meeldivgi, mida isegi oleks tore elada, muutub etanoolitarvitaja deliirseks põrguks.

Enam-vähem võib teose tegevuse ja tonaalsuse kokku võtta nii: juttude meessoost minajutustaja manustab eri paigus ohtraid koguseid joovastavaid jooke. Sugugi mitte alati Tallinnas, vahel ka väljamaal. Tegevuse käigus tabavad teda mitmesugused lootusetud mõtted ja tugevad negatiivsed tunded. Tal on endast hale, ta on enda peale vihane, siis on ta vahelduseks vihane ühiskonna peale, sest eks ju ühiskond ole omajagu süüdi selles, et kõik nii perses on. Tal on kahju endast, oma naistest-lastest, aga nad on ausalt jube tüütud ka, eriti naised oma süüdistava olekuga. Ilmasambad sellised.

Helgemad, mõnusamad hetked üldises sumbumises on vaid need, kui kuskilt värsket jooki peale saab. Siis on ivakeseks ajaks kõik parem. Tuju, enesetunne, maailm muutub jälle värviliseks... sageli on tegelasel väga paha olla, söök ei seisa sees, ka esimesi õllelonkse peab ettevaatlikult manustama. Kuskil mälusopis on veel selgelt meeles, kuidas oli kunagi, elu alguses, kui kõik oli võimalik, olid ideed ja ideaalid, millesse usuti, mida loodeti, aga millegipärast on läinud täitsa teisiti. Kangelast valdab ükskõiksuse ja käegalöömise meeleolu. Kunagi arvas ta, et tema elu alkohol ei hävita, sest see oli hävitanud juba eelmise, tema vanemate põlvkonna elu. Ta ju teab seda ja oskab ise elada teisiti. Alkohooliku aju hakkab otsima kõikvõimalikke, kõige absurdsemaid selgitusi ja vabandusi, miks siis ikkagi on läinud nii, nagu läks. Miks on alkohol parim võimalik vahend selle oma elu siin ilmas ära elamiseks, lõppegu ta siis kuidas tahes. Surmaga ju niikuinii.

On põhjalikke ja painavaid pohmellikirjeldusi, kohutavat süütunnet, et jälle, jälle... ja tusast eneseõigustust. Kui kõik peerud kahel otsal lausa löövad lõkendama! Elupõletamine on ju kaunis filosoofia, moekas igal ajastul, mõnel rohkem, mõnel vähem, kuid poeetide hulgas alati hinnas.

Võib tõmmata paralleele sama ainevalla raamatutega "Kuidas minust sai HAPKOMAH" või Charles Baudelaire'i "Kunstlikud paradiisid". Droogid erinevad, allakäigu võikuse tase pole Rooste raamatus leebem. Vormilt on Rooste kirjutanud proosaluule sarnast novellistikat, ka üks Tuglase preemia lugu on raamatus -- "Pornofilm ja pudel viina". Olin võrdlemisi üllatunud, kui selle välja guugeldasin. Nimetet pala paikneb raamatus teisena ja juba siis olin ma kergelt väsinud joodiku halast, kirtsutasin halvustavalt nina ja kirjutasin pliiatsiga lehekülje serva peale: "Ainult emotsiooniga ei jõua kuhugi." Vastukaaluks otsustasin kirjutada nii kuiva arvustuse, kui vähegi oskan. Aga kus sa sellega. Kahtlemata on Jürgen Rooste minust kui lugejast emotsiooni kätte saanud – see on masendus.

Mõnes jutus on esimese isiku asemel kasutatud teist ja need lood on vähem tundlevad ning kirjanduslikult sidusamad – need räägivad päris bomžidest, kes on teekonna lõppu jõudnud, kel pole enam õiget elukohta ja nad triivivad häirimatus rahus ühe toidupalakese või viinaloksu juurest teise manu, aga enam nad ei haletse ennast ega süüdista kedagi. Nad on jõudnud joodiku nirvaanasse, eriti ilmekalt tuleb see välja loos "Koplivanake", mis koosneb säärase mehikese elu väikestest väärikatest kildudest. Selge see, et ta on juba jõudnud valgustumiseni.

"Koplivanakeselt küsiti, et kas kõik on korras. On küll, ütles ta. Ma lihtsalt vaatan siin seda hülgekujulist pilve. Aga kuidas pea veriseks sai ja keset porilompi niiviisi? Ai, ütles Koplivanake, see ei tulnud kohe meelde. Aga troinoid jõin ja siis anti peksa. Muud nagu väga polnudki." (lk 108-109)

Kuidas Rooste seda trööstitut maailma edasi annab? Sidusamat süžeed ega intriigi tavaliselt pole – on luuleline paljusõnalisus, mis vahel lausa lämmatab oma ilukõnega, katkendlikud ringihüppavad mõttejupid, kord satutakse siia, siis jälle sinna kohta ja vahepealsest ei mäletata midagi, üks halb uni ajab teist taga, need moonduvad palavikulisteks ilukirjanduslikeks piltideks. Rooste on kujundanud päris häiriva omakeele, kus ta paljusid sõnu pruugib kirjanorme eirates ja stiilis suuremat järjekindlust hoidmata, täpselt nagu juhtub, üldiselt annab see mulje mingit sorti ladnast ja rahvapärasest olekust ja teisalt koormab oma irratsionaalsusega lugeja aju, on irriteeriv ja väljakutsuv. Kokku- ja lahkukirjutamises teeb ta, mis ise tahab, olgu. Pääl ja sääl jne, olgu. Kirjutamine häälduse järgi nagu kärpsed ja müija, okei. Siis järsku aga kirjutatakse "laua peale" asemel lauwa pääle, tekstis hüplevad ja keerlevad vastikud sõnad nagu hõõrutivad ja kõõrutivad ja kogu see sõnakompott paneb südame läikima. Kõike on alati liiga palju. Sõnu, ühetaolisi korduvaid mõtteid, viina, ängi, ülemeelset joovastust – ei, piiri ei peeta millegagi.

Kokkuvõttes on see ehe sissevaade ühe sõltuvuse mehhaanikasse. Kas ka hea kirjandus? Aga mis asi on üldse hea kirjandus? Kas kolekirjandus saab olla hea? Päris turske tükk Rooste sellest proosakogust paigutub küll transgressiivse žanri alla.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: