Nii, nüüd pean ma teile rääkima Juodeškast. Kujutage ette, et Eestis elav hull tsirkusekunstnik kohtab kuski Euroopa keskel noort leedukast näitlejannat ja küsib, kas too võiks teha midagi siin kohalikul festaril. Tüdruk oskab klaverit mängida ja laulda ja jääb nõusse kuidagi...

Nii. Ma kasvasin, armastades kummalist kabareed. Tom Waits on mu südame kujuline. Kui Marianne Faithfull köhatab, siis on see kunst! Aga see on ainult pindne, nagu karvad, mis nahal püsti tõusevad. Tõeline möll käib sisimas.

Kui Juodeška klaveri taha istus ja oma kurva kõrioreli soulima-bluusima laskis, siis midagi maailmas muutus, midagi murdus. See on tema debüütkontsert, Eestis! Kui ta laulis oma mürkjaid-mõrkjaid-magusaid-(mitte)armastusesõnu, tundsin sama mõnu nagu Nick Cave'i tumesünkjasse luulesse langedes.

Uskumatult kummaline on see, et Juodeška TEINE kontsert toimub nüüd, reede õhtul, siinsamas! Ta küsis mult enne lavaleminekut, et kas prillid või mitteprillid. Ma ütlin, et need on väga erineval moel seksikad, et prillidega nagu intelligentsem-seksikam, ilma aga litsakam-rajum, ja ta lükkas prillid lihtsalt otsaette, mis lõi nonde kahe maailma vahele oma võlukunsti.

Ühesõnaga, kui kedagi puudutavad veel ise omi laule (tema puhul vahel isegi prantsuskeeles!) loovad romantilised-ekspressiivsed-kiuslikud artistid, siis noh... mina küll armusin! See on harukordne puhk, kui keegi teeb midagi, mis raputab: paneb olema-elama-mõtlema-küdema-kudema. Mõelge, Leedu näitlejanna annab kabaree-artistina esimesed laivid hoopis Kalamaja kabarees! Teda peab nägema!

*

"Sõnad langevad nagu kirsiõied" järel pidas monotüki autor saalis nii poolkuuldavalt teiste improteatritegijatega aru, et mis-kus-kes see tema loojutustamine õigupoolest on. Säärane artist-talk + analüüs. See on mu arust kaunis, et arutatakse-vaetakse omavahel, et on seda julgust. Mina vanema kunstniku ja veirikuna tunnen vahel, et see on mulle raske, aga vajalik. Kes julgeb mulle öelda, kuidas on õige kunsti teha? Ma loodan, et neid ikka on, siis saab vähemasti vaielda.

Ma ju tegelikult iseend laval kõrvalt niih ästi ei näe, ei taju, aga olemuslikult on minu ja Lizi ("Tee/Tea For The Road") lavastusviis täiesti teistsugune kui improteatril (ma ei väida, et üks oleks parem või õigem). Nende puhul olen näinud, et nad omamoodi pürgivad siiski loo poole, et see vaatajale ikkagi kuidagi anekdoodina või stseenina ära rääkida, isegi kui vahepääl meelega katkestatakse just nagu juhuslikus kohas. Et oleks algus ja lõpp, et oleks loona äratuntav materjal kohe olemas.

Aga ma olen aastate jooksul õppinud ka lavakunstis armastama seda, mida ma tänases luules alati imetlenud olen: sa annad inimesele ette kujundite pusle, tükid-jupatsid-mõtteidud-katked, ja lugu ei ole mujal, kui tolles vaatajas-kuulajas-lugejas. Sest minu enda lugu nad nagunii päriselus kokku uuesti ei pane. Ja valetada ma ka ei viitsi, ei jaksa.

Ühesõnaga: alati on põnev lavastusi arutada ja läbi käia. See on kunstnikule vajalik, me ei solvu, keegi meist vast ei solvu, kui keegi räägib ausalt-otse, ilma niisama norimata-tögamata-kiusamata (kuigi seegi võib põnev olla, kui võitlusvaim on ülal), arvama midagi tost äsjasüütatud lõkkest, mida laval korraks nägite. Enne elu tuuleiili. Aga see ei tähenda, et me peaks alati oma veendumust-tunnet-olekut reetma, et olla kellelegi meele järgi.

Kunst on ikka ja alati esmalt vastu-, mitte pärivoolu ujumine. Öelge seda, palun, kõigile! 

*

Telgiriide taha saime ka piiluda. Giraffe Royal Wau Wau Show tundus karm-kiuslik-krutskilik, nad tegid päeval metega pea samal ajal proovi ja raputasid oma karmi kooli ja kummalisusega. Siuke slaavi tuli ja hullus, aga hallatud, perfektsuseni viidud – nende tsirkust-kabareed näeb reedel-laupäeval.

Caspar Schjelbred Taanist, kelle ühemeheshow "Plan C" on täna-homme veel kavas, astus üles ka hilisõhtusel kabaree vabalaval. Ta on läbinisti positiivne, avatud-lahtine-hull ja samas väga läbimõeldud lavakunstnik, kelle huumorikool on omamoodi, süvitsiminnes väga tõsine. Mis ei tähenda, et ta meid naerule, inimeseks olemisele ei vabastaks. Caspar veab laupäeva pealelõunal sealsamas lavakuntsnikele ka omamoodi klounikooli...

Motörhead'i Lemmy, kelle mälestusi just uuesti lugesin, ütleb kuskil, et seks on kõige parem asi, kui välja arvata naer. Jumal küll, ju tal on omamoodi õigus. 

*

Aga Tallinna Fringe möllab edasi: kes täna õhtul Heldekeses pole, tol jääb lihtsalt ilma killukusest kummalisest imeliselt ilmast. Elu on kabaree, tsirkus, veidrikud ja siiras armastus selle kõige vastu, julgus selles elada.