Teisipäeva õhtut alustas improteatrirühm Ruutu 10. Improteater on alati noateral kõndimine, igatahes pole see olemuslikult sama, mis n.ö nüüdisteatrist, kus lavastusprotsessis ning etendusõhtutel kasutatakse ka improviseerivai tehnikaid. Improteater on pigem püüd mängida n.ö dramaatilise tearti või koomilise jandi radadel, andes ette teatavaid ülesandeid – nt on püstitet üldine lugu. Ruutu 10 puhul võttis see igatahes täitsa mõnusa lavahuumori vormi. Lisaks teises pooles n.ö mängud-ülesanded.

Märgiline oli, kui üks tütarlaps ütles, et ta vaadata enam ei taha, küll aga veel kaasa mängida. Ühesõnaga – kindlasti on tegu meelelahutusvormiga, aga ma usun, et improteater sellisel kujul on esmalt vabastav, teraapiline, profülaktiline. Märgata on küll kohatist keelelist konarust – lavalisel olukorras muutub inimese keel otsivaks-rabedaks, konstrueerituks, see on õppimise-harjutamise küsimus muidugi, aga põhiline on lust, mida taoline teatritegu eneses kannab. Kui võrrelda n.ö proffide näitlejate ja hääs mõttes amatööride improt, on vahe muidugi märgatav, samas on nood tihti ikkagi koomilisse sfääri jäävad mängud alati piiiiiiiisut kohmakad. Aga sellisena sümpaatsed.

Tõsi – sõber Kaur Riismaa juhtis tähelepanu, et kahel õhtul järjest oli improviseeritud lugudes miskipärast sees üks kuduv tegelane ja ka ... puukuur. Ühesõnaga: mis inimesele esimesena pähe tsurkab – miks just kudumine, põnev? Sest ma ise pole kaua kedagi kudumas näinud ja puukuuri pole ka enam päris jupp aastaid olnud. Aga igatahes on säärasel teatril oma mõte ja vajadus.

Täna, kolmapäeva õhtul näeb muide Improteater Impeeriumit, mis on n.ö professionaalne ettevõtmine, kuigi Ruutu 10 on ka juba oma seltskonna, sihtrühma leidnud ettevõtmine.

*

Ansamblist Tobi on mul keeruline rääkida: olen ühe selle liikme kasvamist väga lähedalt näinud, 17 aastat juba. Ja see on mulle armas ja imeline – noored mängivad sõnumiga rokenrolli, kütavad hingega. Mingis mõttes viivad ellu toda unistust, mis mul endal alati on olnud, lihtsalt ses vanuses jäi mul andest ja julgusest puudu ... Nüüd vist lihtsalt andest, mis ei takista mul muusikat edasi tegemast. Aga Tobi on mulle armas ja tähtis bänd, tasub vaadata nende seni ainukest videot, nukrat, imeilusat "Came Too Early To Get Close".

*

Dan Renwick on uskumatu energiaga tegelane, pääle pikka teatriõhtat ja festariorgunni jaksab ta õhtu lõpul, öötundidel veel n.ö vabalava, avatud kabareed vedada ja ise esineda, eile tegi ta suurepärase paroodia kaasaegsest esteetkusipäisest, diibist-ilutsevast tantsuteatrist (tolles ühest suunast sääl, sest kaasaegse tantsu universumis leidub ju igasuguseid asju – imelisi ja võimsaid, aga noh, mis parata, kõik sääl ei saa imeline olla ja Dani versioon seda tabaski). Dani lavaline energia, ruumitaju, meelelahutaja publikutaju on uskumatu, ma ei teagi selles – nö klounaadi – vallas nii ägedat tegelast. Ütleme, tegelikult, et ma lisan ta Piibu ja Tuudu kõrvale oma lemmikute hulka, kugi nende laadid on vägagi erinevad.

Ja jumal tänatud Chrissy Kissi ja ta burleskipoeesi eest, selle ilusa vanade aegade ilu, gramuuri, hää erootilise hõngu eest, mida ta oskab laval luua. Igav oleks ilm selleta. Dani ja Chrissyt näeb sel nädalal kabareeprogrammis igal õhtul.

Aga fringe-festar läeb edasi: kes täna õhtul Heldekeses pole, on politsei. Minesamuidugitea. Ei taha ära sõnuda...