Arvustus. Vallandatud kirjaniku ülestähendusi ({{commentsTotal}})

Jürgen Rooste
Jürgen Rooste Autor/allikas: SAKALA/Scanpix

Uus raamat

Jürgen Rooste

"Veider aeg"

mm poees

82 lk.

 

Vahi Vabariiki.

Vaatas teine siin mõni aasta tagasi ringi, luges oma põhiseadust ja otsustas eesti kultuuri edasikestmiseks kirjanikud palgale võtta. Mõned.

Mille kallal on muidugi lihtne ilkuda. Kas siis sedapidi, et näe, riigitruudust ja õiget mõtteviisi soodustatakse. Nagu ammusel aal üks vene humorist küsis: kui kõik kirjanikud hakkavad kirjutama häid raamatuid, kes siis vajalikke kirjutab? Või siis, et loovik (KMSi leiutatud sõna loovtöötaja tähistamiseks) peab suutma ka siis, kui kõht koriseb.

Mõlemal ja kolmandal-neljandal juhul pole arvatavasti kuigi raske leida üles kollane kadedus ning ilkuja tagasilükatud sooviavaldus hoopis ise palgale saada. Nagu mõnegi vabadusvõitleja NLKPsse astumise avaldusi leitavat.

Lõbusaks teeb selle kirjanikupalga, et kui sind võetakse palgale, võidakse ka ükspäev lahti lasta. Ruik, kui vahva on mõelda olukorrast, kus kirjanik kutsutakse välja, vaadatakse kurva näoga otsa ja öeldakse, et vaata, sa oled tore poiss-tüdruk küll, aga. Edasi midagi suhtumisest, pühendumisest, panustamisest – milline sõna alati toob silma ette kaardipõrgu – halvast meeskonnamängust ning üleüldisest allumatusest.

Eks Jürgeniga see nüüd, paar kuud tagasi, ju juhtuski, mis annab kohe vildaka seletuse tema luulekogu kummalisele nimele ja sisule. Elas kirjanik mõne aasta üleliia muretsemata, nüüd jälle, nagu poeedile kohane, elumere tuulte räsida. Meel läheb kohe kurvaks selliste elujuhtumuste peale.

Võibolla sellepärast ütleks kogu teose kohta, et na nukrakene saanud. Mitte päris nukker, just -kene. Jah, suuresti ei ole Jürgen vaevunud isegi luuletama, paneb proosat, aga eks proosaluule ole ka olemas. Pealegi, üks kord peast poeet, igavesti poeet, seda neist, nahkadest välja ei saa. Ainult teste suudab ehk täita enamvähem inimese kombel, aga ütleks mingi ülitõsine institutsioon, pank või maksuamet näiteks, ettevaatamatult: avaldus vabas vormis... jaa hakkavad kujundid, peidetud rütmid ja riimid tulema.

Ühes kohas tundub Jürgen ise ka ära ehmatavat, oih, kas ma olen prosaistiks hakanud, pea see epopöa pähe ei roni ja, otsekui tõestamaks-meenutamaks, virutab vahele soneti. Hih.

Et siis millest siin jutt. Hästi pateetiliselt: "luuletaja teeskleb ajakirjanikku ning kirjeldab läbi enda "meie olusid"". Midagi lollakamat kui topeltjutumärgid on võimalik ka välja mõelda, aga see nii lihtne ka ei ole.

Nii ongi. Jürgen paneb, nina vähe norus, kirja seda, mis siin maal viimasel aal peast luuletaja meesterahvas on tähele pannud. Kirjanduselu, Eesti elu, talupojamõistuse sünnitisi, tavalisi luulevaevu. Et irisetakse, millal normaalseks hakkad, millal su peast ometi kaob see surnud poeetide ühing, kas sul raha on, kas sa mõtled, mis edasi saab, ime, et vahel luuletajale ka väga pahad mõtted pähe ronivad.

Mis saab õnneks paberisse ära visata, teadjamale rahvale lustiks.

Ja olla loodetavasti edasi selline ®õõmurull, nagu vähemalt mina Jürgenit ikka tundnud olen. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: