Festival avati mälestustahvliga aadressil Weizenbergi 8, kus mõnda aega elasid Marie Under ja Artur Adson.

Muidu aga kolis kirjandus üheks päevaks Lydia Koidula tänavale - raamatud said riiulitest nina välja pista ja eri valdkondade inimesed nende üle arutada.

"Kui siin tänaval on putkad püsti, inimesed räägivad kirjandusest, raamatud on näha, siis jääb mulje, et kirjandus elab siinsamas täna ja on kõigile vajalik," ütles tõlkija ja kirjastuse Varrak peatoimetaja Krista Kaer "Aktuaalsele kaamerale".

"Kirjandus on selline üksinduse kunst. Kirjandus teostub lugemises, inimene tõmbub kuhugi, otsib endale koha, kus ta saab raamatuga kahekesi olla. Mulle tundub, et meie ajastu nõuab üha rohkem kirjanduse aktiivse esitamise vorme. Ja võib-olla viivad inimesi tagasi kirjanduse traditsioonilise rolli juurde - kirjandus on üks mõtlemise viis. See, mida kirjandus soodustab, on järelemõtlemine," arutles kirjanik Jan Kaus.

"Kunstid on üheks kasvanud, nad on seda alati olnud oma sünnihetkel. See, mille kohta me tänapäeval ütleme muusika, kunst, kirjandus, luule, tants, see oli alguses kõik üks inimeseks olemise asi ja ma arvan, et see on sinna tagasi minemas," arvas luuletaja Jürgen Rooste.

Kultuuriprogramm sisaldas kohtumisi kirjanikega, kirjanduslikke arutelusid, uute raamatute esitlusi, mitmeid avalike kultuurisaadete salvestusi, teatrit, näitusi, muusikat, tänavatoitu ja raamatute müüki.

Kirjandustänava festivali idee on kutsuda üheks päevaks kokku kirjandusega tegelevad organisatsioonid, et ühiselt tõmmata tähelepanu eesti kirjandusele, lugemisele ja kirjanduspärandile.